Kaotatud Kati. Leidjale vaevatasu

Eile hommikul pesin pead ja unustasin korraga, kas olen selle juba sisse seebitanud ja äragi loputanud, või kõigest märjaks kastnud.

Siis tegin enesele teed ja alles lörtsiseguses vihmas rongi peale kõmpides meenus, et see hea soe tassitäis unus joomata.

Seejärel unustasin järjepanu kõikjale (Peda peldikust kaubamajani) oma suurt elutähtsat kraami sisaldavat kotti.

Kõige lõpuks olin valmis hajameelsusest Estoniat mööda ringi jaluatama hall kingakott näpus (aitüma, garderoobitädi, kes selle ära hoidis).

Ja täna panin pasta keema, aga pliiti, mõistagi sisse ei lülitanud.

Huvitav, millal ja kuhu ma varsti iseenese unustan? Ja kes mu siis leiab? Ja kas ta tõstab mu siis üles, nagu punase kinda ja paneb trammipeatuse putkasse ootama, millal ma endale järgi tulen?

(: