Meie – perses põlvkond*

“meie oleme need, kes esimesena näitame pseudokapitalislikele väärtustele keskmist sõrme, oleme ülbed ja sõltumatud, irvitame meedia, institutsioonide ja rahavõimu üle. samas ei unusta me kunagi seda üleminekuperioodi, kust me pärit oleme, selle laastavat mõju enda ja lähedaste elule. mõnikord on mul tunne, et see teadmine teeb just meie põlvkonnast viimased Ida-Eurooplased,” ütleb Marek Larko juures.   

Ei saa salata, et see mind üsnagi puudutas ja äratas mu enese vana mõtte sellest, et meie, eestlased vanuses kolmkümmend pluss-miinus mõni aasta, oleme kõige küünilisem ja närvilisem põlvkond Läänemere siinses otsas.  

Me lapsepõlv jäi riiki, kus polnud suuremat vabadust, kuid oli küllalt teatavat sotsiaalset turvalisust. Me teadsime, et, käime koolis, saame suureks, läheme tööle, käime seal, jääme ükskord pensionile. Ikka kenasti harjunud rööpaid mööda, nagu me vanemad ees. Me õppisime turvalisusega arvestama. 

Kui me natukehaaval kaela kandma hakkasime, muutus põdur nõukogude lohe aina hambutumaks. Ja me saime sellest oma varapuberteedist tundlike meeltega väga hästi aru. Me mõistsime, et meie “autoriteedid” valetavad ja teevad tsirkust ja naersime selle üle. Me õppisime olema kriitilised ja mitte usaldama riigiisasid, ajalehtede juhtkirju, positsioonikaid kodanikke ja muud ametlikku. 

Siis saime me hoopis ühe teistmoodi riigi, teistmoodi elukorralduse ja väärtushinnangud. See ahvatles meid. See lubas, et kui me oleme tublid ja hakkajad, on meie ees lahti sootuks suurem, rikkam ja põnevam maailm, kui lapsepõlve pisike piiratud turvalisus. Me kuulasime jälle vanemaid ja ajalehtede juhtkirju, läksime kooli ja õppisime keeli, sest haridus pidi olema investeering ja pilet õnne õrrele. Me õppisime palju lootma. 

Siis tulime me ülikoolidest rõõmsalt ootusrikka massina ja selgus, et meid ei ole vaja. Me olime olnud vales kohas. Kui meist kümme aastat vanemad tegid panku ja ehitusfirmasid, nühkisime meie õpikute taga. Ja me ei osanud praktiliselt midagi.  Nad nõudsid igas töökuulutuses kõrgharidust ja eelnevat töökogemus. Meil oli pakkuda ainult esimest. Elu näitas meile esimest korda tõsiselt trääsa, öeldes, et tegelikult pole tal meid tarvis. Me saime üsna valusalt aru, et lapsepõlve turvalist saan suureks- lähen tööle- jään pensionile skeemi ei ole aga muid ahvatlevaid võimalusi ka mitte nii väga. 

Praeguseks on enamik meist ilmselt siiski üsna heal järjel. Ometi me oleme, kui mitte viimased idaeurooplased, siis ometi esimesed ainsad ja viimased suure murrangu lapsed.   

Ja see on jätnud jälgi. See on pannud meid kõikuma turva-ja hirmutunde vahel, mis omakorda keerab kõigele, mida me teeme, mingi kummalise vindi peale. Meie sõltumatus on kuidagi pingul, meie iseseisvus on natuke hüsteeriline. Meie, iseenesest ju eluterve kriitikameel, muutub teinekord üsna pimedaks umbusaldamiseks. Meil ei ole eriti lihtne olla soe või empaatiline, sest me mäletame, et me oma piimakausi pidime enesele ainult oma isiklike küünte ja hammastega kätte võitlema. Ja mine tea, ehk võidakse veelgi ära võtta. ‘

Nii me siis oleme natuke nagu kurjad turris kassipojad. Psühhoanalüütikuile kindlasti paras kaasus.   

_________

* ettevaatust, emotsionaalne.