Meie – perses põlvkond*

märts 20, 2007 at 12:01 p.l. 27 kommentaari

“meie oleme need, kes esimesena näitame pseudokapitalislikele väärtustele keskmist sõrme, oleme ülbed ja sõltumatud, irvitame meedia, institutsioonide ja rahavõimu üle. samas ei unusta me kunagi seda üleminekuperioodi, kust me pärit oleme, selle laastavat mõju enda ja lähedaste elule. mõnikord on mul tunne, et see teadmine teeb just meie põlvkonnast viimased Ida-Eurooplased,” ütleb Marek Larko juures.   

Ei saa salata, et see mind üsnagi puudutas ja äratas mu enese vana mõtte sellest, et meie, eestlased vanuses kolmkümmend pluss-miinus mõni aasta, oleme kõige küünilisem ja närvilisem põlvkond Läänemere siinses otsas.  

Me lapsepõlv jäi riiki, kus polnud suuremat vabadust, kuid oli küllalt teatavat sotsiaalset turvalisust. Me teadsime, et, käime koolis, saame suureks, läheme tööle, käime seal, jääme ükskord pensionile. Ikka kenasti harjunud rööpaid mööda, nagu me vanemad ees. Me õppisime turvalisusega arvestama. 

Kui me natukehaaval kaela kandma hakkasime, muutus põdur nõukogude lohe aina hambutumaks. Ja me saime sellest oma varapuberteedist tundlike meeltega väga hästi aru. Me mõistsime, et meie “autoriteedid” valetavad ja teevad tsirkust ja naersime selle üle. Me õppisime olema kriitilised ja mitte usaldama riigiisasid, ajalehtede juhtkirju, positsioonikaid kodanikke ja muud ametlikku. 

Siis saime me hoopis ühe teistmoodi riigi, teistmoodi elukorralduse ja väärtushinnangud. See ahvatles meid. See lubas, et kui me oleme tublid ja hakkajad, on meie ees lahti sootuks suurem, rikkam ja põnevam maailm, kui lapsepõlve pisike piiratud turvalisus. Me kuulasime jälle vanemaid ja ajalehtede juhtkirju, läksime kooli ja õppisime keeli, sest haridus pidi olema investeering ja pilet õnne õrrele. Me õppisime palju lootma. 

Siis tulime me ülikoolidest rõõmsalt ootusrikka massina ja selgus, et meid ei ole vaja. Me olime olnud vales kohas. Kui meist kümme aastat vanemad tegid panku ja ehitusfirmasid, nühkisime meie õpikute taga. Ja me ei osanud praktiliselt midagi.  Nad nõudsid igas töökuulutuses kõrgharidust ja eelnevat töökogemus. Meil oli pakkuda ainult esimest. Elu näitas meile esimest korda tõsiselt trääsa, öeldes, et tegelikult pole tal meid tarvis. Me saime üsna valusalt aru, et lapsepõlve turvalist saan suureks- lähen tööle- jään pensionile skeemi ei ole aga muid ahvatlevaid võimalusi ka mitte nii väga. 

Praeguseks on enamik meist ilmselt siiski üsna heal järjel. Ometi me oleme, kui mitte viimased idaeurooplased, siis ometi esimesed ainsad ja viimased suure murrangu lapsed.   

Ja see on jätnud jälgi. See on pannud meid kõikuma turva-ja hirmutunde vahel, mis omakorda keerab kõigele, mida me teeme, mingi kummalise vindi peale. Meie sõltumatus on kuidagi pingul, meie iseseisvus on natuke hüsteeriline. Meie, iseenesest ju eluterve kriitikameel, muutub teinekord üsna pimedaks umbusaldamiseks. Meil ei ole eriti lihtne olla soe või empaatiline, sest me mäletame, et me oma piimakausi pidime enesele ainult oma isiklike küünte ja hammastega kätte võitlema. Ja mine tea, ehk võidakse veelgi ära võtta. ‘

Nii me siis oleme natuke nagu kurjad turris kassipojad. Psühhoanalüütikuile kindlasti paras kaasus.   

_________

* ettevaatust, emotsionaalne.

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Kaotatud Kati. Leidjale vaevatasu Sissejuhatuseks perekonnasaagale ehk nüüd saab järjejuttu

27 kommentaari Add your own

  • 1. L.N.  |  märts 20, 2007, 1:25 p.l.

    Aitäh sulle selle kirjutise eest – see tabas kümnesse ja põhjendab ära meie põlvkonna skeptilise, küünilise ja kergelt kibestunud oleku. Me oleme ju näinud palju kordi, kuidas ebaõiglus võidutseb; kuidas inimesed, kes peaksid olema eeskujuks ja juhiks, vahetavad veendumusi ja vaateid nagu sokke; kuidas kõige suuremad tõprad ja riigivargad olukorrast puhtalt välja tulevad; kuidas pedofiil saab koolidirektorina töötada vaid tänu sellele, et on partei liige.
    Me nägime pealt, kuidas igas eluvaldkonnas maksavad vaid tutvused ja meid sunniti astuma komsomoli, sest muidu ei pääsevat ülikooli sisse. Me saime lapsed „valel” ajal ja jäime nõnda maha rongist, millel veeresid minema head töökohad.
    Jah, „tsirkust tegevate” autoriteetide üle oli võimalik naerda, sest nad olid kaugel ja totrad. Isiklikus mõjusfääris toime pandud sigaduste üle ei saanud naerda, vaid abitult hambaid kiristada ja mõned ka nutta.
    See kõik toimub ka praegu – ent rohkem salaja, viisakusvormelite, paberikuhjade ja kaunite sõnade alla peidetuna. Sisuliselt aga ei ole mitte midagi muutunud. MITTE MIDAGI.

    Vasta
  • 2. Muidumeez  |  märts 20, 2007, 2:12 p.l.

    Jah, mitte midagi pole muutunud. Virisejaid on alati olnud ja on ka edaspidi. Virisega aga. Keegi peab ju seda tegema. Puudu on veel hüüatus “kas sellist Eestit me tahtsimegi!”

    Vasta
  • 3. ants  |  märts 20, 2007, 2:57 p.l.

    Ma ei ütleks, et Kati viriseb. Mina, üks põlvkond vanem inemine, mõtlen ja tunnen samamoodi, kuigi, jah, pension on olemas, nii et ära igatahes ei sure.
    Olen nüüd tagasi kodus ja luban endale rääkida mõnest tähelepanekust, mis mulle Tallinna käigus meelde jäi. Muidugi ei saa seda pidada mingiks analüüsiks.
    Kohtusin paljude vanade sõpradega, kelle vanus hakkab liginema 80-le, aga kes sellele vaatamata on päris kõbusa mõtlemisega. Kõik need ätid ja mutid hääletasid SD poolt! Kõik nad küsisid minult, kas ma olen näinud filmi “Laulev revolutsioon.” (Olin muidugi) Kuid mu vend abikaasaga oli valinud RE (panid sedelile Paeti nime). Küsisin miks? Vastas vennanaine “Aga Paet on ju nii kena mees ja Nõmme heaks väga palju ära teinud.” Vennanaise õde-vend, lihtsad vanainimesed, olid valinud aga KE. Selgituseks ütles vennanaine: “Vaata, Savisaar andis ikka igale 500 krooni ja nemad teevad ühtepuhku pidusid ja koosviibimisi. Suupisted ja joogid laual, tihti esineb mõni ansambel ja tantsitakse vahel ka. Aga see näitab ju kuidas vanadest inimestest lugu peetakse ja neid tähtsateks arvatakse, mitte nii kui noored mühinal mööda lähevad.”
    Nii lihtne see ongi?
    Ca 500 aastat tagasi kirjutas Inglismaal keegi kirjanik teiste hulgas ühe niisuguse soneti, mille ma Harald Rajametsa suurepärases tõlkes kohe siin ära toon, (virisejaks pole seda meest siiani peetud):

    “Mu tusk on ränk. Nüüd surma kutsuks küll,
    sest näen, et teeneid tasub kerasekk,
    ja kerglus kõnnib uhked rõivad üll,
    ja truudusel on valevande plekk
    ja kuldav kiitus häbiväärselt poeb
    ja neitsivoorusest on tehtud hatt
    ja lollus arust targemaks end loeb
    ja laitmatus on põlatum kui patt
    ja kunsti kidakeelseks muudab võim
    ja jõul on kaelas jõuetuse rang
    ja ausust rumaluseks hüüab sõim
    ja hea on krja kütkes olev vang.
    Mu tusk on ränk, mind surm võiks ära viia,
    Kuid siis mu arm ju üksinda jääks siia.”

    Sinuga, Kati – küll ma tahaks natuke teisi klatshida!!!

    Vasta
  • 4. Larko  |  märts 20, 2007, 3:03 p.l.

    Murranguid on alati olnud ja saab ka olema. Murrang on laias laastus inimkonna arengu jaoks kasulik. Saksamaal näiteks elab hulk vanureid juba viiendas riigis oma elu jooksul. Ma kujutan ette kuidas nende keskmine sõrm on pika elu jooksul rakendust leidnud.

    Vasta
  • 5. noiaelu  |  märts 20, 2007, 3:24 p.l.

    ma ei tahtnud teps mitte viriseda, vaid kaardistada ühe põlvkonna kujunemist. emotsionaaselt ja isiklikult, seda küll jah. aga ma panin ju tärni taha hoiatuse, et seda see on 🙂

    ma ei arva ka, et seesinane murrang oleks põhimõtteliselt halb olnud. pigem ikkagi hea, st ma kindlasti ei tahaks, et me oleks jätkuvalt miski jabur ensv või mingi mõttetu venemaa provints.

    ja kindlasti on see jätnud meile, sellega koos üles kasvanuile, ka positiivseid jälgi. aga turris kassid oleme ka.

    saksa vanurite paralleel on muidugi hea. pani mind mõtlema, et tegelikult mõni jagu meiegi vanainimesi elab sisuliselt juba kolmandas riigis. huvitav, huvitav, kuidas nemad ennast tegelikult tunnevad?

    ants, mitut riiki sina enese elus mäletad olevat ja kuidas see sulle tundub?

    Vasta
  • 6. notsu  |  märts 20, 2007, 3:34 p.l.

    Eks see koolis-tööle-pensionile turvalisus oli tõesti parasjagu olemas, aga ausalt öelda olin mina (praegu 30) tollal veel nii noor, et see jättis suht külmaks. Mida see laps pensionist ikka mõtleb. Töö koha pealt tahtsin kuueaastaselt filosoofiks hakata, aga ema seletas, et ei saa. Aga mingid kõhedused olid ka siis olemas. Ma mäletan, kuidas ma kartsin, et Reagan viskab aatomipommi ja tuleb tuumatalv. Teisest küljest kartsin, et tuleb küüditamine ja tegin siis, kui und ei tulnud, plaane, mida küll kahe tunniga sisse pakkida. Kolmas hirm oli tulekahju, see oli umbes samasugune nagu küüditamisehirm – et mida majast päästa.

    Praegu on muidugi suure inimese mured – inflatsioon, pension, kas tööd jätkub ja kui jätkub, siis jälle, et ei viitsi teha. Aga üks asi, mis tänapäeva elu juures hästi mõnus on, on see, et tööd saab täiesti respektaablilt tööl käimata teha. Kardetavasti oleks mind praegust eluviisi harrastavana nõuka ajal tööpõlgurina kohtu alla antud.

    Vasta
  • 7. noiaelu  |  märts 20, 2007, 3:45 p.l.

    ega minagi otse pensionist mõelnud ja teadlikult plaaninud. seda oleks nüüd küll palju tahta olnud 🙂

    ma pean pigem silmas, et me kasvasime üles tuleviku suhtes suht muretutena ja ilma erilise konkurentsivaimuta (no ei pidanud edasise edu nimel esimeses klassis rebima, eksole). ja kui siis järsku tuli seda tegema hakata, oli see suht nagu …ütleme, et eksistentsiaalselt üllatav.

    ja veelkord – ma ei taha selle kõigega öelda, et praegu on midagi hirmus halvasti.

    lisa: ja kogu see jutt siin ei ole mõeldud nõuka-aja nostalgiana, kohe kindlasti mitte.

    Vasta
  • 8. ants  |  märts 20, 2007, 3:52 p.l.

    Eesti aeg
    Esimene vene aeg
    Saksa aeg
    Teine vene aeg
    Teine eesti aeg.
    Polegi nii palju. Aga praegu kipub vägisi sitaks minema küll!

    Vasta
  • 9. noiaelu  |  märts 20, 2007, 3:58 p.l.

    aga kuidas sa neid aegu ja nende vahetumist enese sees tunned ja enda jaoks tõlgendad? kas sinu murranguaegadel on elu-ja kujunemisloos mingi tähendus ja kui siis milline?

    (jube põnev, et mis sa vastad)

    Vasta
  • 10. toivo  |  märts 20, 2007, 4:13 p.l.

    “…see tabas kümnesse ja põhjendab ära meie põlvkonna skeptilise, küünilise ja kergelt kibestunud oleku.”

    vist mitte, vaevalt, ise tajun et muutus ei ole mitte 88\92 piiri peal vaid 002. seda seletada aga väga ei oska.

    Vasta
  • 11. toivo  |  märts 20, 2007, 4:13 p.l.

    … vaid 00 \ 02 …

    Vasta
  • 12. Lee  |  märts 20, 2007, 5:14 p.l.

    “…Meil ei ole eriti lihtne olla soe või empaatiline, sest me mäletame, et me oma piimakausi pidime enesele ainult oma isiklike küünte ja hammastega kätte võitlema. Ja mine tea, ehk võidakse veelgi ära võtta….”

    aaaga nii on ju kõigil. Ka vanemad ja nooremad pidid oma piimakausi kätte võitlema, seda pole kellelegi ju ette toodud? Need kümme aastat vanemad, kes ehitusfirmasid tegid, küll nüüd vaevalt mett lakkusid sel ajal, kui teised koolis käisid. (Akadeemiline ja äris vajalik intelligentsus on lihtsalt üpris erinevad kompetentsid, aga viimast küll alahinnata ei tasu… vähemalt mitte nende poolt, kes pole ise äri teha proovinud) Soe ja empaatiline ei olegi alati kerge olla; kas soojuse puudumist on ikka võimalik kohordiga vabandada? Kõlab justkui pettumus, justkui vale valik: “näe, valisin hariduse, aga raha ei saanudki!” Eks ta ole igal pool üsna nii, et kes valib hariduse, saab hariduse, kes valib raha (äri), saab raha.

    Ja turvalisus ilma õiguseta öelda, mida sa mõtled, ei ole minu arvates turvalisus. Või mis valemiga nimetada turvaliseks ühiskonda, kus ühe vale fraasi lausumise eest ootab karistus? Mismõttes turvaline??? See süsteem oli täpselt niisama turvaline kui hästi valvatud vangla.

    Vasta
  • 13. Tatsutahime  |  märts 20, 2007, 5:58 p.l.

    Lee, turvalisus ootas sind siis kui sa sotsialiseerusid tollesse ühiskonda. Siis sul ei pruukinud isegi pähe tulla “valesid fraase” lausuda, sest sa olid õppinud neid “õigesti” ütlema. Ja hästi valvatud vanglasse puutuvalt – rääkis mulle kunagi üks vanglajuht inimesest, kes oli kümmekond (täpselt ei mäleta) aastat vangis olnud. Ootas ees vabanemisaeg ja teda hakati vaikselt ühiskonda sotsialiseerima, näiteks läks ta sotsiaaltöötajaga jalutama. Tuli tagasi, püha viha täis – “mis teil seal väljas toimub, mingit korda ei ole, keegi reeglitest kinni ei pea, mingit süsteemi ei ole, kuidas te saate nii elada?!” Inimesed võivad ennast hästi valvatud vanglas väga turvaliselt tunda, lihtsalt turvalisus ei ole üldjuhul ainus, mida inimene taha 🙂

    Aga üldiselt olen ma tähele pannud, et teatud elualadel (äri, juura, meditsiin) hea haridus ikka normaalses ühiskonnas suurendab sinu rahasaamisvõimalusi. Lihtsalt algavas ühiskonnas oli võimalik väga palju väiksema kapitaliga midagi ära teha, sest turg oli normaalolukorrast vabam.

    Tjah, õppimisest ja tööst ja ronimisest ma kirjutan vist pärast edasi, mõtteid tuleb hetkel liiga palju 🙂

    Vasta
  • 14. noiaelu  |  märts 20, 2007, 5:59 p.l.

    ei, lee, ma ei ole pettunud. pole nagu põhjustki. hetkel olen ma üsna hästi makstud ja seda veel suht armsa töö eest ülimeeldivas kollektiivis. elu on minuga kokkuvõttes kena olnud.

    ma ei alahida ka kellegi ärilist kompetentsi. jumala eest, see on hea ja vajalik.

    olen nõus sellegagi, et tegelikult oli nõukogude ühiskond vangla. ma teadsin seda ju lapsenagi ja muidugi ma soovisin, et oleks midagi muud.

    aga ma arvan, et kõik me, kes me vabadust tahtsime ei kujutanud päris hästi ette, kuidas elu siis praktiliselt võiks käia. me ei näinud unes ka, mis asjad on tegelikult tööpuudus või tasuline arstiabi vms.

    mitte, et ma tahaksin öleda, et nüüd on maailm halvem. ei. veelkord, ma ei viljele siin nõuka-nostalgiat.

    ma üritan vaid öelda, et meid võeti just suureks saamise piiri peal ropsaki ühest paradigmast ja virutati laksti teise, hoopis teistsugusesse ning see oli ilmselt natuke …põrutav, tundub mulle miskipärast täpseim sõna.

    mis meist veits vanematesse puutub, siis nad kindlasti pidid pingutama ja riske võtma, aga ma arvan (muidugi väga subjetiivselt), et neil oli selle võrra lihtsam, et paljuski piisas pealehakkamisets. nad lihtsalt sattusid sotsiaalse mobiilsuse ajajärku, kus neil oli tahtmise korral võimalik igasugu asju teha.

    kui meie päris ellu astusime, olid nemad just kenasti ees. ettevõtted tehtud, töökohad täidetud, keegi niipea kuhugi minna ei plaaninud ja meid ei olnud sugugi igale poole kahel käel tarvis. seegi võiks käia kategooriasse natuke põrutav.

    aga, nagu ma ütlesin, see on minu isiklik ja emotsionaalne vaatenurk. see ei pretendeeri olema kontrollitud tõde. kui keegi veel nõnda tunneb, siis tunneb. kui mitte, noh siis olen ma ilmselt eelnevas “meie” öeldes eksinud.

    Vasta
  • 15. noiaelu  |  märts 20, 2007, 6:13 p.l.

    see tatsutahime vanglanäide on, muide, väga tabav.

    mulle meenus samuti ühelt vanglatöötajalt kuuldud lugu mehest, kes nõuka aegu kinni pandi ja siis juba eestiaegu esimest korda puhkusele sai.

    vaatas mees kaubamajas ringi ja ei suutnud ära imestada, miks teil on siin mingi sada erinevat lipsu ja kui on, siis miks ma ei või üht niisama võtta. mis see siis teeb.

    võibolla elasime em kõik midagi nats samasugust üle.

    Vasta
  • 16. Lee  |  märts 20, 2007, 6:15 p.l.

    …ma arvan tegelikult, et sul on väga õigus, et see pole emotsionaalne vaatenurk, vaid nii ongi. Lihtsalt kehtib see rohkemate kohortide kohta kui see üks 🙂 Võib-olla kõigi kohta. Et vanemad ja nooremad on tundnud ja tunnevad end täpselt sama põrutatuna ja juhisteta.

    Ja kui haridus toob siiski raha, siis milles küsimus? Sest puuduvale rahale nende “puuduvate avakäsi ootavate töökohtadega” ju viidati 🙂 Seda ma tahtsingi öelda. Alguses tuleb väide, et “õpin, aga töökohad saavad teistele.” Kui öelda vastu, et “näe, nemad orienteerusidki tööle ja sina haridusele ja mõlemad said, mis tahtsid”, siis tuleb väide: “ei-ei, ma ikka saan ka ise raha küll”. Nojah, saamegi ju 🙂

    Vasta
  • 17. ants  |  märts 20, 2007, 6:20 p.l.

    Kati, see on pikk lugu. Püüan teha nii lühidalt kui suudan.
    Esimese eesti aja tähised minu jaoks olid lapsepõlve muretus ja täielik turvatunne. Vene ajast ei saanud veel täit aru, see oli ju ka küllalt lühike. Minu lapspõlv lõppes 14 juunil 1941 kell 11.20, kui keegi tuli meile vennaga jõe äärde järele ja käskis kohe koju tulla. Seal olid emal pakid valmis ja saime teada küüditamisest, mis puudutas paljusid mängukaaslasi ja tuttavaid. Imekombel jäime.
    Saksa ajal olin maal, Meossaares Arni vanaisa juures. Kuldaväärt mees, mu teine isa. Õpetas mind hobust rakendama, koormast heinu tõstma ja muid talutöid. Süüa oli piisavalt. Aeti puskarit (jube romantiline, kui kokku saame, räägin pikemalt), peeti pidusid. Kellegil midagi polnud, kõik olid ühtemoodi ja see oli suur asi.
    Teine vene aeg oligi ehk minu murrangu aeg tänu põnevatele sõpradele Nõmme Gümnas (s.h. ka Lennart Meri), kirjanik-tõlkijale Marta Sillaotsale, meie õpetajatele ja direktor Remmelile. Siis kujunes maailmavaade. Kuulasime BBC-d, lugesime Jean Christhope’d ja vaidlesime filosoofilistel teemadel (Ka sellest võiks kõnelda pikemalt).
    Teine eesti aeg tuli suure vaimustusega – Lauluväljak, Balti kett … Praegu aga häirib mind kõige enam üha suurenev kihistumine loosungi all “Las põleb, raha tuleb.” Kui Tartu tuled, ja Sind huvitab, võime kõigest päris pikalt rääkida.

    Vasta
  • 18. ants  |  märts 20, 2007, 6:33 p.l.

    Kati, ma vaatan veel AK ära ja lähen magama!

    Vasta
  • 19. Punane Hanrahan  |  märts 20, 2007, 6:49 p.l.

    Nagu üks juudi kirjanik on öelnud: “Kui ma New Yorki saabusin, sain aru, et kõik, mida nõukogude propaganda N-Liidu kohta rääkis, oli loomulikult vale, aga mida ta kapitalistliku ühiskonna kohta rääkis, oli kahjuks õige”.

    Samasugune tunne ka mul. Seda üritangi oma blogiski edasi anda. Ja leida mingit teed, mis poleks N-Liit ega kapitalism.

    Vasta
  • 20. notsu  |  märts 20, 2007, 7:11 p.l.

    Tegelikult on mul mulje, et kõige raskem oli uue ajaga kohaneda nendel, kes olid NL ajal juba täiskasvanuks saanud. Ilmselt oskab Ants selle kohta isiklikult midagi öelda. Aga ikkagi arvan, et meie jaoks tuli see kergemini kätte. Mul on isegi tunne, et kergemalt kui neil meist põlvkond vanematel yuppie’del – ei tunne nii suurt kohustust äri teha ja konkureerida kui nemad, saab kuidagi laisemalt ja vaesemalt kah.

    Vanglanäite kohta – Grossmann kirjutas “Kõik voolab”-raamatus isegi Siberi sunnitöölaagrite kohta, et mõni kaua laagris elanud mees ei tahtnudki enam vabaks saada. Noh, et inimesed tuttavad, see annab näiteks suhkrut, kui mina talle teed annan ja nii edasi.

    Vasta
  • 21. ML  |  märts 20, 2007, 9:47 p.l.

    Inimesed on alati oma aega väärt.

    Vasta
  • 22. noiaelu  |  märts 21, 2007, 8:01 e.l.

    nojah, lee, saame-saame. 🙂

    aga ma mäletan üsna selgesti, kuidas me enne eelviimast eksamit kursaõega erki trepil istusime ja korraga väga tõsiselt adusime, et ees ei pruugigi midagi oodata.

    ja, kummaline küll, see rahamure ei olnudki kõige olulisem. tähendab, ma valetaskin, kui ütleksin, et see üldse oluline ei olnud, aga (vähemasti minu jaoks) oli kõige koledam see tunne, et kooliust kinni pannes võin ma ühtäkki olla kasutu ja mõttetu tegelane.

    kusjuures tegelikult läks meil kõigi üllatavalt kiiresti, üllatavalt hästi. aga korraks oli ikkagi kole küll.

    Vasta
  • 23. minu põlvkond... « Meie Maailm  |  märts 21, 2007, 11:19 e.l.

    […] 21st, 2007 by marta Kati kirjutas väga hea jutu „Meie – persses põlvkond*”… lugesin ja noogutasin kaasa – jah! jajah! väga õige!… tahtsin kirjutada […]

    Vasta
  • […] see olen mina (ka) March 21st, 2007 — libarott Kirjutati niimoodi. (Kirjutist juhtusin lugema Marta kaudu). Ja kuna määratlus 30 +/- paar aastat käib täpselt minu […]

    Vasta
  • 25. Lee  |  märts 21, 2007, 6:57 p.l.

    Katil nii hea jutt, et tekitas soovi oma ajastutunne ka kirja panna. Tegin seda oma blogis, sest ei tahtnud liiga pikka kommentaari kirjutada.

    Vasta
  • 26. ieska  |  märts 22, 2007, 6:36 e.l.

    Ieska ka kirjutas Kati jutust ajendatuna oma arvamuse puu taha kivi alla

    Vasta
  • […] me ju oleme natuke erilised 😉 March 23rd, 2007 — valgusekandja Ajendatuna Martast, Katist, metsatagustest, […]

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Inimestele meeldib

Kalender

märts 2007
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

%d bloggers like this: