Archive for märts 21, 2007

Kuradi punased, …3. osa. Kõrvaltegelastega

(algus üleeelmises postis) 

Need algasid enamasti, ma ei mäletagi enam, kas ametlikult Vremja raames või kohe pärast seda ning otsa pidi tulema õhtune mängufilm.

Paraku, kui papi oma pudedad plastiklõuad lahti tegi ja esimese “tovarišššššššštšiii” ära susistas, oli teada, et ta enne kaht tundi ei lõpeta ja film jääb samapalju hiljemaks.  

Ema ja vanema, kes filmi ootasid, hakkasid siis ikka kiruma ja jõudsid Brenku juurest kuidagi niisama kuradi kommudeni ja siis läks isa kallal näksimiseks, et sa ka suur punane ju.

Ja siis läks teinekord ikka põhjalikuks tüliks.

Mina jalutasin esiku seinast suure toa seinani ning mängisin, et kummalgi seinal on riiulid nõudega ja mina tassin neid ühest kohast teise. Nähtamatutele nõudele keskendumine  aitas mul suurte laksimist mitte kuulda. Ajapikku õppisin seda mängu alustama juba siis, kui Brenku ekraanile ilmus. 

*

Ja nagu ikka on igal viisakal lool lisaks pealiinile ka kõrvaltegelased.  

Näiteks onu Leo. Mu vanaonu poeg, kes õppis Pallases, kuid sai olude muutudes oma kunstiannet rakendada vaid Tartu mnt torniga maja stukk-vidinaid tehes. Leo isa, emapoolse vanaema vend, õppis Venemaal sõjakoolis ja lõpetas vist Koltšaki armees (täpselt ei tea keegi).

Leo venelannast ema ei pidanud ülejäänud suguselts kohaseks last kasvatama. Nihverdasidki lapse kuidagi endale. Mina mäletan Leod rääkimas, et võiks tulla üks pomm, mis venelased muu rahva seast välja nopib ja ära hävitab. 

Või siis onu Volli. Vanaema õemees, kellest sosistatakse, tal olnud Jõelähtme kandi küüditamistega üsna palju pistmist. Kapipõhjas paras ports kuldhambaid ja ehteid oli seal majas küll. Ega ma tea, kas need saadi tädi Emmilt, kes noorena Peterburis lastebonne oli ning hiljem Volli sokutusel vanadekodus lõpetas, või saadi need mingil muul viisil.   

Ja oli veel onu Edgar, kes sisuliselt poisikesena Saksamaale tööpataljoni ning hiljem Brasiiliasse sattus.

Ning tädi Grete, kes sõja puhkedes mingil laeval reisisaatjana töötas. Tema sattus Kanadasse. Hakkas sealt üsna pea Tallinna jäänud õel külas käima ja jäi mulle meelde natuke naljaka välis-eesti tantena, kes kõrges vanuses kõrgeid kontsi kandis, seetõttu vahel jalaluid murdis, haiglasse sattus ja sealjuures, meie meedikute peale lakkamatult pahandades, Kanada arstiabist lahedaid lugusid rääkis. Näiteks kuidas ta olla kunagi grisli kätte jäänud ja siis tükkidest kokku õmmeldud.

 (täitsa lõpp)

märts 21, 2007 at 11:42 e.l. 4 kommentaari

Kuradi punased, …2. osa

(algus eelmises postis)

Isaemal oli mingi kahtlane suhe nõukogude ohvitseriga. Õigemini, väidetavalt proovis ohvitser naisterahvaga suhteid sisse seada, ei leidnud just mõistmist ja andis kogu loo käigus segastel põhjustel otsad. Et mitte saada süüdistatud kommunisti tapmises, käis mu teise vanaema tee käbedasti partei kaitsva tiiva alla.  Loomulikult astus ka laps ehk minu isa ridamisi organisatsioonidesse, kuhu vaja.

See, nagu ka fakt, et pere oli ühemõtteliselt proletaarne, tuli ilmselt isale kasuks. Nii ülikooli minnes, kui hiljem tööl. Sai mehest üsna ruttu kohaliku EPT juhataja.  

Mina kasvasin üles emapoolse vanaema juttudega sellest, et Pätsu ajal oli hea elada. Minu igaõhtune programm oli Ameerika Hääl, mis tuli vanaema vanast raadiost. Ma kartsin seda, sest nad ajasid koledat juttu ju. Aga vanaema ei soostunud ühestki saatest loobuma, sest ameeriklased pidid ju valge laeva saatma, mis kõik eestlased ära viib ja seda laevatuleku uudist ei tohtinud mitte maha magada.  

Aegajalt näppisin ka vanaisast jäänud sinimustvalget lindiriba (ma ei teagi, mille küljes see võis olla, igatahes vanaema kapis ta oli), kui midagi salapärast ja ahvatlevat. Ja lappasin mingit Pätsu elulugu, mis saadud ma ei tea mis kombel (ilmselt kuidagi Kanada-tädilt või Brasiilia-Edgarilt, kes mingil moel ikka sugulastega kontakteeruda said).  

Ma muidugi teadsin, et koolis sellest rääkida ei tohi. Ja kord kui ma nägin oktoobripühade aegu lumes vedelemas üht kortsus ajakirjalehte Lenini pildiga, mis vägagi peldikus kasutatavaid ajalehti meenutas ning kirjutasin oma elu esimese luuletuse, mis algas sõnadega “Oh, Lenin, ära kurvasta, vaid valva sitta hoolega,” peitsin ma selle sügavale kapi põhja, et venelased seda üles ei leiaks, kui nad tulevad.  

Oktoobrilaps ma olin ja pioneer ka (hoolimata vanaema protestidest, et nüüd on lapsel metsalise märk küljes). Ega teisiti oleks saanud ka. See oleks ilmselt mõlema vanema töökohad maksnud, eriti arvestades, et vanaema kirikukooris laulmisest võõrutada ei olnud võimalik. Pidi siis vähemalt lapski formaalselt korralik olema. Aga põnev see ei olnud. Tüütu ja nüri oli. Noh, kuni sai hakata igasugu sigadusi tegema. Kaltsu peale pastakaga kirjutama jms.   

Aga üht ei unusta ma vist elu sees. Need olid Brežnevi kõned.

(järgneb)

märts 21, 2007 at 10:33 e.l. Lisa kommentaar

Kuradi punased, tapsid kure ära

“Kuradi punased, tapsid kure ka ää ja panid küla põlema. Me olime siis lapsed, vaatasime heinakuhja tagant pealt. Kartsime, et kui üles leiavad, tapavad meid ka ää ” 

See jutt on pea kõik, mida ma mäletan oma emapoolsest vanavanaemast.

Tema plikapõlv möödus Siberis, kuhu pere viljaka maa järele läinud oli. Kuniks nad jäid kodusõjale jalgu ja Järvamaale Koeru kanti tagasi kolisid.  

Seal sündis ka mu vanaema. Väga ilus ja ilmselt omamoodi nutikas tüdruk, kes, paraku ei saanud küll mingit haridust. See oli paljulapselises peres poiste luksus.  

Vanaisa oli hoopis teisest puust. Ametilt tisler, muidu uudishimulik ja sotsiaalset aktiivne. Käis pritsumeeste seltsi laulukooris. Tassis koju moodsaid raamatuid. Toppis oma nina igale poole, kus aga midagi ühiskondliselt põnevat toimus. See talle ka valusalt kätte maksis. Esmalt panid ta kahtlase poliitilise aktiivsuse eest istuma sakslased, siis venelased. 

Nõnda juhtus, et mu ema (sünniaastaga 1938) pole oma vanemaid õieti koos elamas näinudki. Vanaema pidas targemaks enese ja lapse turvalisuse nimel riigivaindlasest mehest lahutada.

Mees omakorda, olles oma kümme aastat ära istunud, ei tulnud (kas siis pelgusest või võõristusest või millestki muust) esimesel õhtul mitte koju (eks)naise juurde, vaid pidas paremaks esimese öö noorepõlve sõbranna juures veeta.  

Muidugi jõudsid külajutud sealt vanaemani kiiremini kui vabanenud mees. Vanaema, kange ja tubli aga mitte just väga haritud ja paindlik naine, pidas seda reetmiseks ja uus hommik tõi kaasa lõpliku lahkumineku.  

Nõnda ongi, et vanaisa puhkab praegu vanaema hauaplatsist mõnikümmend meetrit eemal. Lapsepõlve sõbranna sugulastega koos. Ja lilli viia pole sinna nagu väga sünnis.  

Üks oli vanaemale selle peale igatahes selge: punased on metsalised ja punkt.

Kui ema süüdimatult pioneeriks tahtis saada, mitte ideoloogilistel põhjustel, vaid seepärast, et teised tegid koos lahedaid asju ja üksi oli igav, ei olnud see kuidagi mõeldav.  Paar korda salaja rühmakoondusel käis, aga kui vahele jäi, oli skandaal pilvini. Loomulikult jäi ära ka hilisem parteiline kuuluvus, mis omakorda läks maksma ema tõusu karjääriredelil. Täpsemalt, pakutud õppeala juhataja koht jäi ära, sest selle eeltingimus olnuks parteisse astumine. 

Isapoolse suguvõsaga oli ses osas hoopis teine lugu 

(järgneb)

märts 21, 2007 at 9:18 e.l. Lisa kommentaar

Sissejuhatuseks perekonnasaagale ehk nüüd saab järjejuttu

Eilne kohordijutt, iseäranis Antsu meenutused ja mõnede siinsete lugejate arvamused, et suured elumurranguid on olnud pea igal põlvkonnal, panid mind eile õhtul tegema midagi, mida ammu olen tahtnud.

Nimelt kaardistama, mida oma lähisugulaste elukäigust tean.  

Kokku sain pildi, kus on tõepoolest palju käänakuid ja poliitilisi pöördeid ning vastassesise, nagu ilmselt igas teises Eesti peres.  

See jutt saab nüüd ka siia üles. Et see aga ähvardab tulla kole pikk (blogi mõttes ikka paras saaga), siis riputan ta siia lugejate närve ja silmanägemist säästes jaokaupa, alates järgmisets sissekandest.  

Veel niipalju, et neist lugudest enamik on lihtsalt kuuldud ja meelde jäetud. Fakte kontrollimas ei ole ma kusagil käinud. Seega, kui keegi arvab kõnealused inimesed ära tundvat ja arvab, et kõik pole mitte nii nagu kirjas, on täpsustused alati oodatud. Väga isiklikud palun saata meilile. 

märts 21, 2007 at 9:10 e.l. Lisa kommentaar


Kalender

märts 2007
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031