Kuradi punased, …2. osa

märts 21, 2007 at 10:33 e.l. Lisa kommentaar

(algus eelmises postis)

Isaemal oli mingi kahtlane suhe nõukogude ohvitseriga. Õigemini, väidetavalt proovis ohvitser naisterahvaga suhteid sisse seada, ei leidnud just mõistmist ja andis kogu loo käigus segastel põhjustel otsad. Et mitte saada süüdistatud kommunisti tapmises, käis mu teise vanaema tee käbedasti partei kaitsva tiiva alla.  Loomulikult astus ka laps ehk minu isa ridamisi organisatsioonidesse, kuhu vaja.

See, nagu ka fakt, et pere oli ühemõtteliselt proletaarne, tuli ilmselt isale kasuks. Nii ülikooli minnes, kui hiljem tööl. Sai mehest üsna ruttu kohaliku EPT juhataja.  

Mina kasvasin üles emapoolse vanaema juttudega sellest, et Pätsu ajal oli hea elada. Minu igaõhtune programm oli Ameerika Hääl, mis tuli vanaema vanast raadiost. Ma kartsin seda, sest nad ajasid koledat juttu ju. Aga vanaema ei soostunud ühestki saatest loobuma, sest ameeriklased pidid ju valge laeva saatma, mis kõik eestlased ära viib ja seda laevatuleku uudist ei tohtinud mitte maha magada.  

Aegajalt näppisin ka vanaisast jäänud sinimustvalget lindiriba (ma ei teagi, mille küljes see võis olla, igatahes vanaema kapis ta oli), kui midagi salapärast ja ahvatlevat. Ja lappasin mingit Pätsu elulugu, mis saadud ma ei tea mis kombel (ilmselt kuidagi Kanada-tädilt või Brasiilia-Edgarilt, kes mingil moel ikka sugulastega kontakteeruda said).  

Ma muidugi teadsin, et koolis sellest rääkida ei tohi. Ja kord kui ma nägin oktoobripühade aegu lumes vedelemas üht kortsus ajakirjalehte Lenini pildiga, mis vägagi peldikus kasutatavaid ajalehti meenutas ning kirjutasin oma elu esimese luuletuse, mis algas sõnadega “Oh, Lenin, ära kurvasta, vaid valva sitta hoolega,” peitsin ma selle sügavale kapi põhja, et venelased seda üles ei leiaks, kui nad tulevad.  

Oktoobrilaps ma olin ja pioneer ka (hoolimata vanaema protestidest, et nüüd on lapsel metsalise märk küljes). Ega teisiti oleks saanud ka. See oleks ilmselt mõlema vanema töökohad maksnud, eriti arvestades, et vanaema kirikukooris laulmisest võõrutada ei olnud võimalik. Pidi siis vähemalt lapski formaalselt korralik olema. Aga põnev see ei olnud. Tüütu ja nüri oli. Noh, kuni sai hakata igasugu sigadusi tegema. Kaltsu peale pastakaga kirjutama jms.   

Aga üht ei unusta ma vist elu sees. Need olid Brežnevi kõned.

(järgneb)

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Kuradi punased, tapsid kure ära Kuradi punased, …3. osa. Kõrvaltegelastega

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

märts 2007
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

%d bloggers like this: