Kuradi punased, …3. osa. Kõrvaltegelastega

(algus üleeelmises postis) 

Need algasid enamasti, ma ei mäletagi enam, kas ametlikult Vremja raames või kohe pärast seda ning otsa pidi tulema õhtune mängufilm.

Paraku, kui papi oma pudedad plastiklõuad lahti tegi ja esimese “tovarišššššššštšiii” ära susistas, oli teada, et ta enne kaht tundi ei lõpeta ja film jääb samapalju hiljemaks.  

Ema ja vanema, kes filmi ootasid, hakkasid siis ikka kiruma ja jõudsid Brenku juurest kuidagi niisama kuradi kommudeni ja siis läks isa kallal näksimiseks, et sa ka suur punane ju.

Ja siis läks teinekord ikka põhjalikuks tüliks.

Mina jalutasin esiku seinast suure toa seinani ning mängisin, et kummalgi seinal on riiulid nõudega ja mina tassin neid ühest kohast teise. Nähtamatutele nõudele keskendumine  aitas mul suurte laksimist mitte kuulda. Ajapikku õppisin seda mängu alustama juba siis, kui Brenku ekraanile ilmus. 

*

Ja nagu ikka on igal viisakal lool lisaks pealiinile ka kõrvaltegelased.  

Näiteks onu Leo. Mu vanaonu poeg, kes õppis Pallases, kuid sai olude muutudes oma kunstiannet rakendada vaid Tartu mnt torniga maja stukk-vidinaid tehes. Leo isa, emapoolse vanaema vend, õppis Venemaal sõjakoolis ja lõpetas vist Koltšaki armees (täpselt ei tea keegi).

Leo venelannast ema ei pidanud ülejäänud suguselts kohaseks last kasvatama. Nihverdasidki lapse kuidagi endale. Mina mäletan Leod rääkimas, et võiks tulla üks pomm, mis venelased muu rahva seast välja nopib ja ära hävitab. 

Või siis onu Volli. Vanaema õemees, kellest sosistatakse, tal olnud Jõelähtme kandi küüditamistega üsna palju pistmist. Kapipõhjas paras ports kuldhambaid ja ehteid oli seal majas küll. Ega ma tea, kas need saadi tädi Emmilt, kes noorena Peterburis lastebonne oli ning hiljem Volli sokutusel vanadekodus lõpetas, või saadi need mingil muul viisil.   

Ja oli veel onu Edgar, kes sisuliselt poisikesena Saksamaale tööpataljoni ning hiljem Brasiiliasse sattus.

Ning tädi Grete, kes sõja puhkedes mingil laeval reisisaatjana töötas. Tema sattus Kanadasse. Hakkas sealt üsna pea Tallinna jäänud õel külas käima ja jäi mulle meelde natuke naljaka välis-eesti tantena, kes kõrges vanuses kõrgeid kontsi kandis, seetõttu vahel jalaluid murdis, haiglasse sattus ja sealjuures, meie meedikute peale lakkamatult pahandades, Kanada arstiabist lahedaid lugusid rääkis. Näiteks kuidas ta olla kunagi grisli kätte jäänud ja siis tükkidest kokku õmmeldud.

 (täitsa lõpp)