Tänapäeval on igal korralikul inimesel blogi

Ja kellel pole, käivad vähemalt usinalt teiste omi lugemas. Sest kui see nii ei oleks, ei pühendaks naistekad blogimisele toimetajaveerge, nagu emand Tiina Lang seda värskes Annuškas* teeb.  

Esilagu me loeme sealt muidugi, et: 

“Miks nad seda teevad? Ja kuidas nad viitsivad sellega pidevalt tegelda? “

“On see blogipidajate vajadus pakkuda uudset, eriilmelist tõsieluseriaali, koguda tuntust ja jagada pseudolähedust alaliste või ka juhulugejatega, …” 

Kuuleb kurtmist, et enamik jutust on tühine ning kirja pandud piinlikult vigases keelepruugis ja küsimust, et äkki see on kirjutamisteraapia ning hüüatust, et kas ikka maksab kõike teistega jagada.  

Khm…mjah. 

Ma ei taha nüüd algatada (järjekordset, issand ise teab kui mitmendat) arutelu teemal, miks keegi veebipäevikut peab.  

Tahan hoopis natukese pihku muiata selle üle kui armas-tõrksalt suur ja värviline klantsmeedia läheneb oma kaugetele pisisugulastele, mis friigivärgist popiks saama hakkavad.   

Hiilib juurde sedasi seljakarvad turris ja nuhutab areldi. Jookseb mitu ringi ümber. Haugub natuke. Ja võtab omaks.  

Sest, niipalju kui mina mäletan, kohtas samalaadset kriitikat omal ajal nii kodulehekülgede kui foorumite kohta. Nüüd on need nagu iseenesest mõistetavad asjad.  

Seega, ei taha küll ennustades pead panti panna, aga, tibid, olge valvsad, küllap on Annel varsti ka blogi. (:

___________

* võrgus on ülal vanad materjalid, seega kõnealust teksti sealt ei leia, aga viisakusest otsustasin ikka linkida.