Ajakirjandus on ikka saatanast
märts 27, 2007 at 9:17 e.l. 7 kommentaari
Tavaliselt olen mina see, kes teistele diktofoni nina ette topib ja rõõmsalt ütleb, et: „Ei, ei, intervjuu ei ole kole ja pilti me teeme ka ja see ka, teate, ei ole kole. Me ei hammusta,“
Eile sattusin ma siis üle pika aja ise intervjueeritava rolli. Olin just-just tööle jõudnud ja kohvikruusiga laua taha maandunud, kui keegi poiss BNSist mu kätte sai ja kaheksanda mai asjast rääkida tahtis.
Ma ausalt öelda ei uskunud, et nad meid nii ruttu leiavad ja mul ei olnud peas veel vähimatki sündsat sõnajoru, mida kibekiiresti esitada. Aga, mis mul üle jäi, võtsin end kokku ja tulistasin suust välja, mis jaksasin.
Oli kole küll. Mõneti. Ja järgmiste medianeegrite ammuli lõugade vahele õnnestus juba Oudekki saata (:
Aga, jäin mõtlema, et kui mul, kes ma ometi tean, kuidas see asi käib, oli hetkeks tunne kui tulistel sütel, siis kuidas peavad end ajakirjaniku küüsis tundma need, kel enesel meediaga miskit pistmist pole.
Tuleb inimene oma inimeseelust ja peab Oma Olulisest Asjast kõnelema ajakirjanikule, kes, olgu ta kuitahes tubli ja allikasõbralik, tahab ikkagi peamiselt oma töö ära teha, viisakad müüvad tsitaadid kätte saada ja ka koju õhtale minna. Mis ühele on igapäine elu, on teisele viis minutit tööd, ei enamat.
Kusjuurees, oi kuidas ma ei salli ajakirjanikuna, kui keegi käib virisemas, et palju te ikka mu sõnu muudate ja miks te seda ja toda lauset kontekstiväliselt kasutate jms.
Ja oi kuidas ma tahaksin nüüd, korraks teisel pool olles, joriseda, et tee teile asi puust ja punaseks ja te kasutate ikka kõige suvalisemat kohta, kurivaim.
Aga samas annan ma enesele suurepäraselt aru, et nende nahas teeks suhtkoht tõenäoliselt täpselt samuti.
Keela või ära meid, ajakirjanikke, ma ütlen. Kuigi, see ei ole vist ka hea mõte.
Tuleb pigem tõdeda, et vahelduseks on ikka kasulik mõlemale poolele diktofoniga märgitud rindejoont sattuda. Avardab maailma küll.
PS ma tean, et miljon meediateoreetikut on sarnastel teemadel juba sõna võtnud ja paremini, kui mina, aga ma siiski luban endale selle mõttekäigu siin.
PPS härrased ajakirjanikud, eelnevast jorinast hoolimata ma kõnelen teiega ikka meelsasti, kui vaja. (:
PPS et me Oudekkiga meediajuttu peaaegu samade sõnadega alustame, on puhas juhus, ausalt.
Entry filed under: elu (pole vajagi osta), mõte kiusab.
7 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
Kaja | märts 27, 2007, 11:06 e.l.
Täpselt kümnesse tunne 🙂 Ka mina õppisin kunagi ajakirjanduse mõju tunnetama just siis, kui ise esimest korda teisele poole diktofoni sattusin (ja veel väga isiklikult tundlikul teemal).
Ja hoiatuseks Sulle: pärast seda algas minu kui ajakirjaniku allakäik (ma ise nimetan seda nii, teised mu siseheitlusi ei tea ja ütlevad “lahkusid just siis, kui juba midagi saavutama hakkasid”). Sest ma kogu aeg alateadlikult arvestasin sellega, et inimesel võib olla ebamugav mõnele teravale küsimusele vastata või on tal pärast piinlik, kui tema värvika tsitaadi lehte panen. Lood hakaksid muutuma nunnuks ja heaks… ja sellele äratundmisele jõudes leidsin endale teise töö, kus vabalt sai nunnu ja hea olla 😉
2.
Kati | märts 27, 2007, 11:27 e.l.
nojah, õnneks ma viimasel ajal pigem toimetan teiste asju kui ise kirjutan ja enamuses on mu toimetamise objekt ohutu meelelahutus, ja mingis osas veel koguni lastele suunatud, seega ma võin peaaegu rahulikult alla käia. 🙂
3.
Siiri | märts 27, 2007, 11:36 e.l.
Ega ma ka enne aru ei saanud, et jalakäija tõesti autotulede valguses kuidagi välja ei paista, kui tal helkurit küljes pole, kui ise autojuhiks hakkasin 🙂
Ikka asja ise läbielamine annab selle õige tunde ja kogemuse.
4.
ahaa | märts 27, 2007, 1:05 p.l.
mnjaaaa
ma mäletan väga selgesti ühte hommikut, kui ülemus mind vaibale kutsus, ühe ajalehe nina alla pistis, mulle minu nime näitas koos mingi tsitaadiga ja küsis, kes on mulle andnud õiguse selliseid arvamusi anda ja ülepea meedias kõneisikuna esineda.
ma olin ikka päris shokis ega saanud algul aru, milles asi
eks kõige taga oli ajakirjanik, kes mulle helistas ja esines natuke teises rollis (justkui mitte ajakirjanikuna) ja küsis nõu.. ja pinnis ja pinnis…sai mu diskleimeritega (a la teatud juhtudel võib olla nii xxxx) ja siis TÕEPOOLEST rebis lausejupi kontekstist välja – minu alal võib see päris palju muuta, junõu…
5.
ahaa | märts 27, 2007, 1:06 p.l.
ja muidugi pani ta selle väljarebitud jupi siis suurelt ja rasvaselt ajalehte ka… ja ka artikli pealkiri oli sellest jupist kantud. kusjuures – see muutis oluliselt mõtet.
umbes nii: mina ütlesin: “kui kohus kellegi kuriteos süüdi mõistab ja see otsus jõusse jääb, on see isik kurjategija”. ajakirjanik kirjutas “ahaa hinnangul on see isik kurjategija”.
6.
Kati | märts 27, 2007, 1:14 p.l.
nojah, ahaa, see on selline ekstrasigaduslik juhtum.
nii õnneks paljud ei tee.
ja meiega ka ei tehtud.s t kanal2 ei teinud, mida bns tegi, ma täpselt ei teagi.
aga kanalast tegelikult öeldi kohe, et kõik ei lähe sisse ja lugu pole aint meist, aint et jupp, mis läks, oli me enda jaoks justkui kõige suvakam kogu jutust.
aga neile oli ilmselt atraktiivne ja sobis jube hästi muu loo kontekstiga kokku.
seepärast ma ütlengi, et põhjusmõtteline konfliktikoht. ja paratamatu. mitte et ajakirjanik loll.
7.
Larko | märts 27, 2007, 2:27 p.l.
Ma olen viimase nelja kuu jooksul juhuse tahtel lausa kahel korral valele poole satunud. Et ma Vikerraadios mitte just kõige targemat juttu ei rääkinud, pole kellegi teise kui mu enese süü. Mart sellest loost mitte silpigi ära ei lõiganud.
SLÕlehega läks tunduvalt kergemini. Suhtlesime meili teel, kusjuures ise küsimustele vastates arvestasin, milline sõnaustus võiks nii lehe kui minugi jaoks otstarbekas olla. Kärbitud polnud midagi väga olulist ja sellegi edastasin oma blogis.
Igatahes tunnen end kordades kindlamalt kui ise küsin ja loo kirjutan. Kusjuures kindlasti kellelegi tahtlikult ära ei tee.