Mitu korda mind oleks tapetud?

Olles viimastel päevadel taas kuulnud kiidulaule olelusvõitlusele, tõdemusi, et tugevam peab ellu jääma ja nõrgem ära surema, ning et tõupuhastus teeb head, jäin mõtlema, kui mitu korda peaksin mina nende reeglite järgi tapetud olema. 

Esimest korda siis, kui ma, kärsitu tohman, maailma kaks kuud ettenähtust varem uudistama tulin. Nad ei oleks pidanud mind vatijopesse sooja panema, vaid võtma ja vastu seina laiaks lööma.  

Teist korda, kui ma esimestel elukuudel luupõletiku suutsin hankida, täpsemalt see suudeti mulle mitte just väga puhaste süstaldega tekitada. Mõistlik oleks ju olnud kuulata arste, kes ütlesid, et sellest lapsest elulooma ei saa, mitte seda üht, kes lubas, et saab. 

Ja kolmandat korda, kui selgus, et ma olen üsna lühinägelik, sest nagu ütles kord üks tubli inimene: “Vanasti astusid lühinägelikud jobud kuristikku, nüüd kaitseb neid kuradi meditsiin. Mõttetu.” 

Mõistuse – ja tõuparanduse vastaselt olen ma elus, maksan maksud, millega mu riik ehk midagi mõistlikku teeb, teen tööd, mis ehk mõnele oluline, püüan hoida inimesi, kes mu lähedal, pean oma lollakat blogi, mida mõnele meeldib lugeda ja olen enesega kõige selle pärast rahul ka veel.  

 Jah, ma olen vist väga häbematu. 

Andestust.