Archive for märts, 2007

Kuradi punased, tapsid kure ära

“Kuradi punased, tapsid kure ka ää ja panid küla põlema. Me olime siis lapsed, vaatasime heinakuhja tagant pealt. Kartsime, et kui üles leiavad, tapavad meid ka ää ” 

See jutt on pea kõik, mida ma mäletan oma emapoolsest vanavanaemast.

Tema plikapõlv möödus Siberis, kuhu pere viljaka maa järele läinud oli. Kuniks nad jäid kodusõjale jalgu ja Järvamaale Koeru kanti tagasi kolisid.  

Seal sündis ka mu vanaema. Väga ilus ja ilmselt omamoodi nutikas tüdruk, kes, paraku ei saanud küll mingit haridust. See oli paljulapselises peres poiste luksus.  

Vanaisa oli hoopis teisest puust. Ametilt tisler, muidu uudishimulik ja sotsiaalset aktiivne. Käis pritsumeeste seltsi laulukooris. Tassis koju moodsaid raamatuid. Toppis oma nina igale poole, kus aga midagi ühiskondliselt põnevat toimus. See talle ka valusalt kätte maksis. Esmalt panid ta kahtlase poliitilise aktiivsuse eest istuma sakslased, siis venelased. 

Nõnda juhtus, et mu ema (sünniaastaga 1938) pole oma vanemaid õieti koos elamas näinudki. Vanaema pidas targemaks enese ja lapse turvalisuse nimel riigivaindlasest mehest lahutada.

Mees omakorda, olles oma kümme aastat ära istunud, ei tulnud (kas siis pelgusest või võõristusest või millestki muust) esimesel õhtul mitte koju (eks)naise juurde, vaid pidas paremaks esimese öö noorepõlve sõbranna juures veeta.  

Muidugi jõudsid külajutud sealt vanaemani kiiremini kui vabanenud mees. Vanaema, kange ja tubli aga mitte just väga haritud ja paindlik naine, pidas seda reetmiseks ja uus hommik tõi kaasa lõpliku lahkumineku.  

Nõnda ongi, et vanaisa puhkab praegu vanaema hauaplatsist mõnikümmend meetrit eemal. Lapsepõlve sõbranna sugulastega koos. Ja lilli viia pole sinna nagu väga sünnis.  

Üks oli vanaemale selle peale igatahes selge: punased on metsalised ja punkt.

Kui ema süüdimatult pioneeriks tahtis saada, mitte ideoloogilistel põhjustel, vaid seepärast, et teised tegid koos lahedaid asju ja üksi oli igav, ei olnud see kuidagi mõeldav.  Paar korda salaja rühmakoondusel käis, aga kui vahele jäi, oli skandaal pilvini. Loomulikult jäi ära ka hilisem parteiline kuuluvus, mis omakorda läks maksma ema tõusu karjääriredelil. Täpsemalt, pakutud õppeala juhataja koht jäi ära, sest selle eeltingimus olnuks parteisse astumine. 

Isapoolse suguvõsaga oli ses osas hoopis teine lugu 

(järgneb)

märts 21, 2007 at 9:18 e.l. Lisa kommentaar

Sissejuhatuseks perekonnasaagale ehk nüüd saab järjejuttu

Eilne kohordijutt, iseäranis Antsu meenutused ja mõnede siinsete lugejate arvamused, et suured elumurranguid on olnud pea igal põlvkonnal, panid mind eile õhtul tegema midagi, mida ammu olen tahtnud.

Nimelt kaardistama, mida oma lähisugulaste elukäigust tean.  

Kokku sain pildi, kus on tõepoolest palju käänakuid ja poliitilisi pöördeid ning vastassesise, nagu ilmselt igas teises Eesti peres.  

See jutt saab nüüd ka siia üles. Et see aga ähvardab tulla kole pikk (blogi mõttes ikka paras saaga), siis riputan ta siia lugejate närve ja silmanägemist säästes jaokaupa, alates järgmisets sissekandest.  

Veel niipalju, et neist lugudest enamik on lihtsalt kuuldud ja meelde jäetud. Fakte kontrollimas ei ole ma kusagil käinud. Seega, kui keegi arvab kõnealused inimesed ära tundvat ja arvab, et kõik pole mitte nii nagu kirjas, on täpsustused alati oodatud. Väga isiklikud palun saata meilile. 

märts 21, 2007 at 9:10 e.l. Lisa kommentaar

Meie – perses põlvkond*

“meie oleme need, kes esimesena näitame pseudokapitalislikele väärtustele keskmist sõrme, oleme ülbed ja sõltumatud, irvitame meedia, institutsioonide ja rahavõimu üle. samas ei unusta me kunagi seda üleminekuperioodi, kust me pärit oleme, selle laastavat mõju enda ja lähedaste elule. mõnikord on mul tunne, et see teadmine teeb just meie põlvkonnast viimased Ida-Eurooplased,” ütleb Marek Larko juures.   

Ei saa salata, et see mind üsnagi puudutas ja äratas mu enese vana mõtte sellest, et meie, eestlased vanuses kolmkümmend pluss-miinus mõni aasta, oleme kõige küünilisem ja närvilisem põlvkond Läänemere siinses otsas.  

Me lapsepõlv jäi riiki, kus polnud suuremat vabadust, kuid oli küllalt teatavat sotsiaalset turvalisust. Me teadsime, et, käime koolis, saame suureks, läheme tööle, käime seal, jääme ükskord pensionile. Ikka kenasti harjunud rööpaid mööda, nagu me vanemad ees. Me õppisime turvalisusega arvestama. 

Kui me natukehaaval kaela kandma hakkasime, muutus põdur nõukogude lohe aina hambutumaks. Ja me saime sellest oma varapuberteedist tundlike meeltega väga hästi aru. Me mõistsime, et meie “autoriteedid” valetavad ja teevad tsirkust ja naersime selle üle. Me õppisime olema kriitilised ja mitte usaldama riigiisasid, ajalehtede juhtkirju, positsioonikaid kodanikke ja muud ametlikku. 

Siis saime me hoopis ühe teistmoodi riigi, teistmoodi elukorralduse ja väärtushinnangud. See ahvatles meid. See lubas, et kui me oleme tublid ja hakkajad, on meie ees lahti sootuks suurem, rikkam ja põnevam maailm, kui lapsepõlve pisike piiratud turvalisus. Me kuulasime jälle vanemaid ja ajalehtede juhtkirju, läksime kooli ja õppisime keeli, sest haridus pidi olema investeering ja pilet õnne õrrele. Me õppisime palju lootma. 

Siis tulime me ülikoolidest rõõmsalt ootusrikka massina ja selgus, et meid ei ole vaja. Me olime olnud vales kohas. Kui meist kümme aastat vanemad tegid panku ja ehitusfirmasid, nühkisime meie õpikute taga. Ja me ei osanud praktiliselt midagi.  Nad nõudsid igas töökuulutuses kõrgharidust ja eelnevat töökogemus. Meil oli pakkuda ainult esimest. Elu näitas meile esimest korda tõsiselt trääsa, öeldes, et tegelikult pole tal meid tarvis. Me saime üsna valusalt aru, et lapsepõlve turvalist saan suureks- lähen tööle- jään pensionile skeemi ei ole aga muid ahvatlevaid võimalusi ka mitte nii väga. 

Praeguseks on enamik meist ilmselt siiski üsna heal järjel. Ometi me oleme, kui mitte viimased idaeurooplased, siis ometi esimesed ainsad ja viimased suure murrangu lapsed.   

Ja see on jätnud jälgi. See on pannud meid kõikuma turva-ja hirmutunde vahel, mis omakorda keerab kõigele, mida me teeme, mingi kummalise vindi peale. Meie sõltumatus on kuidagi pingul, meie iseseisvus on natuke hüsteeriline. Meie, iseenesest ju eluterve kriitikameel, muutub teinekord üsna pimedaks umbusaldamiseks. Meil ei ole eriti lihtne olla soe või empaatiline, sest me mäletame, et me oma piimakausi pidime enesele ainult oma isiklike küünte ja hammastega kätte võitlema. Ja mine tea, ehk võidakse veelgi ära võtta. ‘

Nii me siis oleme natuke nagu kurjad turris kassipojad. Psühhoanalüütikuile kindlasti paras kaasus.   

_________

* ettevaatust, emotsionaalne.

märts 20, 2007 at 12:01 p.l. 27 kommentaari

Kaotatud Kati. Leidjale vaevatasu

Eile hommikul pesin pead ja unustasin korraga, kas olen selle juba sisse seebitanud ja äragi loputanud, või kõigest märjaks kastnud.

Siis tegin enesele teed ja alles lörtsiseguses vihmas rongi peale kõmpides meenus, et see hea soe tassitäis unus joomata.

Seejärel unustasin järjepanu kõikjale (Peda peldikust kaubamajani) oma suurt elutähtsat kraami sisaldavat kotti.

Kõige lõpuks olin valmis hajameelsusest Estoniat mööda ringi jaluatama hall kingakott näpus (aitüma, garderoobitädi, kes selle ära hoidis).

Ja täna panin pasta keema, aga pliiti, mõistagi sisse ei lülitanud.

Huvitav, millal ja kuhu ma varsti iseenese unustan? Ja kes mu siis leiab? Ja kas ta tõstab mu siis üles, nagu punase kinda ja paneb trammipeatuse putkasse ootama, millal ma endale järgi tulen?

(:

 

märts 18, 2007 at 12:14 p.l. 9 kommentaari

Ime

Tahaksin kõnelda “Puritaanidest”, kuid ei saa, sest pole kindel, kas minu keeles on ikka olemas kõik vajalikud ülivõrded.

Oskan vaid nõustuda Liinaga, see tenor on hull. Ja ega teisedki hulluses alla ei jäänud.

Oskan vaid meenutada, kuidas korraga kaob tunne oma füüsilisest kehast ja ma ei olegi enam tüdruk kaheksandas reas, vaid osa helist, mis ruumis hõljub.

Oskan vaid imestada, miks pärast mõnd eriti imelist nooti on vaikus kui plahvatus.

Või miks on mul tunne, et ma olen kolm tundi järgemööda saunalaval nutnud. Kõik minus on lihtsalt nii pehme ja läbiloksutatud.

Teate, Estonias on viimasel ajal tehtud ridamisi ilusaid asju. Täna tehti Imet.

PS Liina, kas sa ka ise tead, et särasid täna kui kolm pisikest päikest. Ja kas tead, kui hullusti hea meel mul su pärast tegelikult on. Kalli. Veelkord. (:

märts 17, 2007 at 10:02 p.l. 2 kommentaari

Vasakpoolsed vs parempoolsed. Kaklemise koht

Viskasin Arni juures naljaga pooleks välja mõtte, et kes vasak- ja parempoolsuse üle kakelda (vaielda) tahab, võib seda teha minu juures. Teen siis nüüd, mitte enam nii naljaga pooleks siia koha, kus seda teha võib.

Ei taha ühelegi väitlevale poolele sõnu suhu panna. Ütlen taustaks vaid niipalju, et vasakpoolsus ei ole sugugi midagi ühtset, mida saaks taandada ühemõtteliselt Stalinile, Maole, või nõukogude elu-olule.

Algselt, muide, on see sõna tähendanud, üllatus-üllatus, hoopis igat masti liberaale. Praeguseks hõlmab vasakpoolsus üldiselt üsna kirjut seltskonda: kommuniste, sotsialiste, sotsiaaldemokraate, enamikke rohelisi, otsapidi ka sotsiaalliberaale, kes mulle isiklikult üsna lähedased tunduvad.

Vasakpoolse mõttega seonduvad klassikaliselt ka ametühingud. Samuti kalduvad vasakuma mõtte suunas sagedasti feministlikud ning seksuaalvähemuste eest seisvad liikumised.

Need seltskonnad võivad olla ja ongi nii mõneski asjas eri meelt. Milles nad aga kokku leppida suudavad ning mis neid ka peamiselt parempoolseist mõtlejaist eristab, on küsimus riigi osast kodanike elus. Kas riik võiks ja peaks sellesse sekkuma ja kui palju? Ehk me võime küsida ka pehmemalt, kas ja kui palju peaks riik hoolima? Ja kuidas see peaks väljenduma?

Aga, aitab jutust.

Härrased, palun vaidlema. Teretulnud on vasakud ja paremad. Väitluse peamine reegel on: isiklikuks minna ei tohi mingilgi moel.

PS ma püüan siin ise olla suhteliselt vähesõnakas salongiperenaine, kuid ei luba siiski, et üldse ei sekku, kui miski silmad eriti särama lööb.

märts 16, 2007 at 6:15 p.l. 76 kommentaari

Naine, ära joo ehk olen ma alkohoolik …

Pean tunnistama, et Soomemaa visiidist saadik ei ole minu elus kainet päeva olnud. Täpsustagem, ei ole ilma alkoholita päeva olnud, sest otse purjus pole ma ka olnud.

Aga jah, kõigepealt sai napsitatud Larko ja Vanamehega. Siis oli tööl naistepäev ning seejärel naistepäeva järeltähistamine. Esimene šampanja ja teine valge veiniga.

Nädalavahetusel tuli Arni põhjapoolt kodu käima (ta, suslik, elab ju meil sel kuul rohkem seal), mistõttu sai proovitud miskit soomemaist napsi.  

Veel tegime juustufondüüd. Kokkamise käigus selgus aga, et veintilka, mida plaanisin selleks kasutada, oli liiga vähe, mistõttu tuli avada uus pudel. Seda omakorda oli jälle toidu sisse kallamiseks liiga palju, mistõttu lõpp tuli niisama ära juua. 

Selle nädala alguses on aga mu kallid kolleegid suutnud iga päev mingi veiniga lõunasöögi improviseerida. Hetk tagasi läks kujundaja Stocki süüa tooma ja hõikas ukselt: “Kas toon veini ka.” Arvake ise, kas me talle “ei” ehk “jah vastasime.

Iseenesest ju ilus elu. Aga kui ma nüüd mõtlen, kuidas keegi isand Marek Reinaas siis, kui Zavod just naiste joomise vastast kampaaniat tegi, meile seminaris hirmujutte rääkis, kuidas peamised alkohoolikud on keskeas naised. Ja kuidas see kõik algab klaasikesest ja viib sinnani, et pole enam päeva, kus pudelit veini üksi ära ei jooks ega hommikut, kus pohmakas ei kollitaks, siis tahaks küsida, kas ma pean muretsema? Ole ma juba selle sotsiaalreklaami sihtrgrupp? Või sinnapoole teel?

märts 15, 2007 at 12:40 p.l. 33 kommentaari

Müts maha Kalmu ees

Ahjaa, Päevalehes arvas veel Mart Kalm ühte koma teist Palmarust, muinsuskaitsest ja Sakalast. Ega muud ei olegi ju lisada, kui et minu lugupidamine, Mart.

märts 15, 2007 at 8:21 e.l. Lisa kommentaar

Eestlase õnn protsentides

Viimastel päevadel on siin ja Arni juures jahutud õnnest nii ja teisipidi. Ja arutatud, kas mujal on parem.

Nüüd siis kõnelevad arvud: “Õnnelikuks peab end 75% Eesti kodanikest, ehkki vaid 12% julgevad sellele lisada sõna “väga”. Põhjanaabrite soomlaste ja rootslaste seas on õnnelikke lausa üle 90% ning väga õnnelikke vastavalt 28% ja 38%. “

Päevaleht tutvustab Eurobaromeetri uuringut täpsemalt.

märts 15, 2007 at 8:09 e.l. Lisa kommentaar

Kommenteerijad, andke andeks

Vabandan, mingi imenõksuga suutsin korraks siin kommentaarid kinni keerata. Kindlasti ei olnud see minu soov ja kindel tahtmine. Nüüd on viga parandatud. Laske aga jutul hää libiseda ( :

märts 14, 2007 at 9:22 e.l. 2 kommentaari

Vanemad postitused Newer Posts


Kalender

märts 2007
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031