Kui valelik on blogija?

Arni arutleb blogimina ja pärismina seoste üle, meenutades, et olen minagi eneselt korduvalt küsinud, mis see siis ikkagi on, mida teistele vaatamiseks välja riputatakse. Kui siiras? Kui mängu?

Vaevalt et keegi blogis ainult mingit rolli mängib, luues kirjasõnas kellegi teise, kellega inimesel arvuti taga midagi pistmist pole.

Samas, vaevalt on kedagi, kes tegelikult kõigi lugejate ees hingeni lahti riietub ja jagab poole maailmaga midagi, mida endalegi vaid pimedas ja teki all tunnistatakse.

On miski nende kahe vahel.

Tegelikult ma tean, et kuskil mu raamaturiiulis, vasakul all, servapidi selle ja selle taga, on tekst, mis kõneleb küll valest ja aususest memuaristikas, kuid ütleb seda, mida ütleksin mina meie, blogijate, siirusest. Et see tekst on täpsem ja parem, kui ma ise iganes öelda suudaksin, siis küünitugem riiuli poole,võtkem ta ja tsiteerigem.

Memuaaridel on see häda, et neis luisatakse neetult palju.

Õigupoolest mäletatakase ainult seda, mida tahetakse mäletada. Ja niiviisi nagu tahetakse, suudetakse, söendatakse mäletada.

Me meenutame mõnda sündinud asja, ent tõstame oma jutus esile ühtesid ja vaikime teistest asjaoludest. Me räägime oma lugu.

Me loome legende ja müüte asjades, mis võivad olla juhtunud või mis vähemalt meie arvates on juhtunud või millest keegi teine räägib, et see on juhtunud. Müüte piisav arv kordi üle rääkides ja lihvides jääme ise ka uskuma, et just niimoodi ongi juhtunud.

Suurim valetaja, valetamise tõeline suurmeister, kirjutab nõndanimetatud paljastusi, vahetut pihtimuslikku proosat, milles ta paljastab „kogu tõe“. Absoluutse avameelsuse ja siiruse mask on õigupoolest tegelikkuse kõige tõhusam moonutaja. Ekshibitsionist ja paljastaja tumestab meie pilgu. Meid hämatakse täielikult. Tõde ja objektiivsus muutuvad niisama hõlmamatuks ja varjusarnaseks nagu kõik muudki unistused.

Nende mõtetega ja nendega, mis jäävad viidatute vahele, alustab Claes Andersson oma raamatut „Kaksteist aastat poliitikas“ ja suudab lõpuks kokku kirjutada (luisata? muinasjutustada?) loo, mis on inimlik, soe, naljakas, haavatav, ehe.

Umbes samalaadselt ehedana tunduvat müüti, müüti, mida kirjutaja ka ise usub, teades samas küll, kus ta valetab, pakub vist ka suurrem osa blogirahvast. Mina ise küll.

Ahjaa, Anderssonil on veel üks kuldne mõte, millele ma just blogijana nelja jalaga alla kirjutaksin: „ära kirjuta midagi niisugust, mida sa ise hiljem lugeda ei suuda.“

Aamen.