Äiad ja miniad. Barjääre ületades

Vaevalt, et ma olen kunagi olnud Arni vanemate ideaalminia. Küllap nad lootsid, et boheemlasest poeg leiab ühe mõistliku matrooni, kes tal kõhu täis söödab ja sokiaugud kinni õmbleb.

Selle asemel said nad kellegi, kes ütleb, et koorega kartul sünnib süüa, kui koorida ei viitsi, et tuba koristatakse siis, kui aega on, et süüa toob ja teeb see, kes tahab ja jaksab, ja laseb takkapihta mehel issanda rahus mürkroheliste sokkidega ringi lipata, näiteks. 

Ma usun, nad on mind pikalt võõrastanud, kui natuke imelikku tibi. Vähemalt ma ise olen tundud justkui klaasseina meie vahel. Seina, mille tagant üksteisele küll siivsalt naeratatakse, ent kätt ei ulatata. Nüüd vist on see murenema hakanud.  

Esimesed tõsisemad praod tulid mu meelest siis, kui Arni isa meile talumaade piire näitas. Siis ma lihtsalt küsisin igasugu asju maade ja metsa ja muu kohta, ise kaheldes, kas ikka sobib, et äkki on see sedavõrd isa ja poja asi, et minul ei kõlba sinna vahele sorkida. Üllatuseks sain aga vastuseid, mida, tundus, anti meelsasti.  

Ja eile maal käies vist õnnestus lõppeks me vahelisse klaasseina käesuurune auk teha. Asja otsustasid mesilased. 

Arni isa nimelt peab neid. Ja me oleme Arniga korduvalt arutanud, mis neist linnukestest saab siis, kui vana peaks kord meie keskelt läinud olema. Arni on väitnud, et tema ei julge nendega jännata, et on liiga kärsitu jne. Mina jälle olen kostnud, et ma  ei tahaks neil niisama minna lasta ning mind täitsa köidaks see mesilastevärk. Ja Arni on arvanud, et rääkigu ma seda vanale. Ja mina pole taas julgenud, sest äkki on jällegi tegu mingite isade ja poegade asjaga, kus kahtlaselt minialt initsiatiivi ei oodata. 

Eile võtsin südame rindu ja ütlesin vanale, et, kuule, sa võiksid meile näidata, kuidas see mesilastega toimetamine sul käib. Tulemus, vana võttis mu täitsa rõõmsalt  tarude juurde kaasa. Näitas, mis ta teeb. Kohmas lõpuks, et kuule, aita need raamid sauna juurde tuua. Siis istus, tegi suitsu ja rääkis mulle (tõepoolest mulle, sest teised olid sel hetkel toas) oma mesilastelugusid.  

Ma peaaegu kuulsin, kuidas klaassein klirinal purunes. Ja ma loodan, et mulle antakse aega äiapapaga sõbraks saada ja mesilindudega ka, sest ma tõesti tahaksin, et nad meile jääksid.

Kogu lool on mu jaoks muidugi ka see väike moraal, et kui sa ei oska oma vanamehepoolsele suguseltsile olla korralik naine (mina nii ehk naa ei oska), siis sa võid üritada olla nii umbes pool poega. See võib isegi tulemuslik olla.