Õpetaja kui koolivägivallatseja

Koolivägivald on järsku kuidagi kuum, kes teeb filmi, kes laseb kellegi päriselt maha, kes tahab õpetajatele vitsa kätte anda, et see siis aitaks.

Kõige selle taustal tahan ma öelda, et olen näinud (kahjuks päris sageli), kuidas vägivald algab ei mujalt kui justnimelt õpetajast. Kuidas ei keegi muu, kui auväärne õpetaja südamerahuga mõnitab, sõimab ja kiusab natukenegi kenast keksmisest erinevat last, või kiidab üsna avalikult heaks, kuidas teised lapsed valgele varesele kallale kargavad.  

Näiteid? Saab. 

Mul oli klassivend, natuke ullike, istuma jäänud. Hüüti teda päinakaks (kohalik kõnekeelne vaste idioodile Päinurme erikooli järgi). Poisid ema oli ka natuke ullike. Aga ta püüdis asju lahendada nii, nagu praegu iga psühholoog soovitaks. Kui poisiga midagi lahti oli, tuli kooli ja üritas asja õpetajatega arutada.

Sealjuures võttis ta, naiivne ja heasüdamlik, ikka midagi kaasa. Omatehtud moosi või purgi kõrvitsaid või nii. Eks muidugi ajas see ju teisi naerma.

Aga mida ma ei tiku unustama, oli üks matemaatikatund, kus õpetaja nägi aknast poisi ema kooli poole tulevat ja hõikas üle klassi: “Näe, päinaka ema tuleb jälle oma lolli moosiga! Kas tal endal imelik ei ole?” Klass hirnus. Poiss punastas. Õpetaja nautis ennast ja olukorda.  

Ma tean ka üht maatüdrukut, kes tuli linnakooli ja seal elu esimesele eksamile. Tõi õpetajale lilled kaasa. Aga miskipärast andis need ära enne eksami algust. Ja sai õpetajalt sõimata (muidugi kõigi ees), et on pugeja.  

Ja ma olen olnud kehalise tunnis koos ühe tõesti suure ja paksu tüdrukuga, kelle poole õpetaja pöördus iga jumala kord jutuga: “Oled sina alles pekk.” Loomulikult kõigi teiste nähes ja kuuldes. 

Tean veel üht lugu omaettehoidvast esimese klassi tüdrukust, kellelt teised lapsed riidekoti käest ära võtsid ja talveriided koolimaja erinevatesse nurkadesse peitsid. Kui laps ei saanud koju ja ema tuli lõpuks appi ja rääkis õpetajaga sellest, mis värk on, laiutas viimane käsi ja kostis: “Aga mis ta siis on teistest erinev? Selliseid ei sallitagi.” 

Ja veel tean juhtumit, kus õpetaja jättis kaks algklassilast peale tunde ja lasi nad koju alles siis, kui neid, kaugemalt käijaid, enam ükski buss koju ei viinud. Lapsed marssisid paarkümmend kilomeetrit pimedas ja tuisus.  

Sellest, kuidasmoodi mõnijagu õpetajaid kolleegidega kõigi õpilaste pered ükskipulgi läbi võtab, et kes joob, kes lahutab, kes elab sotsiaalabist ja siis järeldab: “mis sest lapsestki siis tahta,” ei hakka parem rääkima.  

Ma ei taha sellega nüüd öelda, et kõik õpetajad on halvad ja julmad. Küll aga seda, et on totaalselt vale rääkida, nagu oleks koolivägivald ainult ja ainult laste omavaheline probleem ja õpetajad vaid süütud lambukesed, kes ei saa midagi parata.

Saavad küll. Nad saavad väga hästi kaitsta, selgitada, lepitada ja nõrgemate eest kosta. Aga kui nad seda ei tee, vaid annavad ise edasi sõnumit :“pekske, pekske, kui molu ei meeldi,” tuleb neil arvestada, et peksavadki. Ja ükskord tulistavad. Päriselt.