Miks sa ei sünnita, ah?

aprill 19, 2007 at 2:07 p.l. 22 kommentaari

Värskes Naiste numbris kurdab emand Ojuland, kaaskodanikud avaldavad talle survet, et sünnita ometi. Tema aga ei taha nagu.  

Mis seal salata, ma saan tema jorinast siinkohal üsna hästi aru. 

Olen isegi  puhuti põrkunud sugulaste-tuttavate meela näoga esitatud küsimustele, et millal siis pisiperet oodata on. Viimasel ajal ka pika hambaga tõdemustele, et ega sa vist last ei taha saada. 

Ausalt öelda, väga ei taha jah. 

Täpsemalt, olen tahtnud. Korraks Nii umbes kaheksateistaastaselt oli mul tõepoolest tunne, et nüüd kohe, kohe, kohe peaks sünnitama. Aga edaspidi ei ole ma tundnud endas mitte mingit kirge last saada. 

See ei tähenda, et mulle lapsed ei meeldi või et ma nendega hakkama ei saa. Ma toimetan meelsasti lastele mõeldud asju, mistõttu mu lauasahtleis ei ole puhuti ruumi suurt muu kui laste joonistuste ja kirjade jaoks (nagu tädi Rutt, ma ütlen). Ja see on südantsoojendav. 

Puhuti tuleb mul ka himu mõnusaid lollusi teha (karusselliga sõitma või pallimäele hüppama minna näiteks). Seks puhuks on laenulaps ehk sõbratari tütar.

Tema on ka seks puhuks kui on kange vajadus mõnele inimeselapsele edasi anda oma teadmisi või arvamisi elust.   

Tegelikult oli koguni mingi periood, kus ma olingi selle lapse jaoks enamvähem pereliige. Ja et lapse isa tol ajal pikalt kodust eemal viibis, ütles nii kolmene plika mulle, kes ma peaaegu pidevalt käepärast olin, ükskord “issi”. Nojah, eks ta ole, kui on kaks täiskasvanut ja üks on emme, no kes see teine ikka olla saab. Issi Kati, on meil siiani omavaheline nali (: 

Aga, jah, kas on mul nüüd kõige eelnimetatu tõttu elus piisavalt palju lapselikkust, või mis, aga ma ei kujuta end kuidagi täiskohaga emana ette. Vähemalt praegu mitte.  

Tõttöelda, ega ma peagi kujutama. Me ei ole kindlasti mitte tulnud kõik maailma ühtsama asja tegema. Kes kõlbab emmeks, kes millekski muuks. Ja ongi hästi. 

Mis ei ole hästi, on puhuti kuulda, et ilma lapseta pole justkui ka paarisuhe päris või et lapseta naine on ikka nagu poolik või et lasteta inimesed, ei tohiks üleüldse lastest ja nende kasvatamisest midagi arvata, sest nad ei tea sellest mõhkugi.

No andke andeks, me oleme siiski kõik kunagi lapsed olnud ja ma arvan, see annab meile õiguse ühte ja teist laste kohta arvata.  

Kohati, muide ma mõtlen, kas mõningate kodanike valju postuleerimine, et ainult laps teeb kellestki (eriti naisest) pärisinimese, tuleb sellest, et nad oma lapse(d) saanud puhtalt traditsioonist või kaaskodanike meeleheaks (kõik ju teevad nii) ja ei ole tegelikult oma vanemastaatusega üleüldse rahul. Teiste kallal näksimine annab siis justkui enesekindlust juurde, et vaadake, ma tegin ikka nii õiget asja. Või mis?

Seda teooriat kinnitaks justkui, et neilt inimestel oma tutvusringkonnas, kes on oma lapsi tõesti soovinud ja oodanud ja nendega väga õnnelikud, pole ma kunagi sünnitamisteemalisi käske ja etteheiteid kuulnud. Nemad on kuidagi väga sallivad.  

Advertisements

Entry filed under: feministi nurgake, sotsiaalne närv.

Õpetaja kui koolivägivallatseja Ühe vennaskonna (sala)elulood

22 kommentaari Add your own

  • 1. Mari  |  aprill 19, 2007, 2:38 p.l.

    Ma arvan, et Sul on igapidi õigus-lapsed peaksid tulema siis, kui tunne selleks on õige. Ja enesekindel ja sisetunnet usaldav ema on siis ka väga tore.

    Vasta
  • 2. Kadri  |  aprill 19, 2007, 4:28 p.l.

    Jutt jummala õige, nagu ütles mu vanaema. “Been there, done that”. Enne kui Mihklit ootama jäin, polnud ma sugugi kindel, kas üldse kunagi lapsi saan. Lihtsalt olud olid sellised. Ja ma mäletan selgelt, mis tunne oli, kui klassiõde küsis: “Aga LAPS sul ometi on?!”, kui olin öelnud, et meest mul pole. Naljakas tunne oli. Peaga-vastu seina tunne. Samasugune nagu siis, kui üks meessoost kultuuritegelane võttis sõna teemal, et igal normaalsel üle 30 aasta vanal naisel peaks olema laps. Tahtsin viha tõttu midagi teha. Ei teinud. Tol hetkel ma ei teadnud veel, et ootan Mihklit.
    Mida teha inimestega, kes arvavad, et naise olemasolu õigustuseks on vaja last? Mina ei tea. Aga ma vähemalt ei küsi inimeste käest, millal nad siis “peenikest peret” plaanivad.

    Vasta
  • 3. Kati  |  aprill 19, 2007, 6:34 p.l.

    ma olen üleüldse täheldanud, et sagedasti on mehed need kangemad naise kui peamiselt ema ideoloogia eest võitlejad, kui naised.

    ma ei taha sugugi öelda, nagu ei tohiks mehed neil teemadel sõna vütta vüi nagu ei peaks see neile korda minema. aga vahel tundub, et sedasorti teemad erutavad neid naiste enestega võrreldes kuidagi ebaproportsionaaselt palju 🙂

    Vasta
  • 4. tibutriin  |  aprill 19, 2007, 6:52 p.l.

    hästi tore ja õige postitus. hea oli lugeda, aitäh!

    Vasta
  • 5. sirje  |  aprill 19, 2007, 8:17 p.l.

    Ega 1 laps ei päästa veel hurjutajate küüsist, siis hakatakse rääkima, et miks ainult 1, millal järgmise välja annad.

    Ja mingist numbrist laste arvust hakataks sinust eemale hoidma, sest näe kus hull, ei oska ka muud teha kui sünnitada. Võõrad inimesed vaevad oma pead liiga palju teiste inimeste sugueluga ja see on jube tüütu, eriti kui räägitakse muutkui laste saamisest ja kuidas kõik teised muutkui peavad neid saama.

    Vasta
  • 6. Siiri  |  aprill 20, 2007, 2:11 e.l.

    Nojah, mu üks tuttav vallasema, kes kunagi kogemata rasedaks jäi ja kena lapse sai, hüüatas ka rõõmsalt ühele oma 19-aastasele sugulasele, kes samuti kogemata oli rasedaks jäänud, et “lõpuks said sina ka inimeseks!” 19-aastane mõtles alguses küll tõsimeeli enda ülespoomisele ja sellele, millised suured hirmud käivad läbi nende laste lapsepõlve, ei taha mitte mõeldagi.
    Muide, minu erinevatest rahvustest (nais)koolikaaslased küsivad kohe, kui on teada saanud, et olen abielus, et “kas sul lapsi on?” ja siis kohe järgi, et “aga kas sa tahaksid lapsi saada?”.
    Ma kunagi mingist käitumisjuhendist lugesin, et laste kohta ei küsita kunagi esimesena, sest lapsed võivad olla valus teema (nii puuduvad kui olemasolevad lapsed). Kui inimene ise tahab rääkida laste teemal, siis ok, aga ise esimesena küsimine pole viisakas.

    Vasta
  • 7. Erin  |  aprill 20, 2007, 5:58 e.l.

    Eesti rahva praeguses olukorras on need asjad teisimoodi. Meid ähvardab väljasuremine. See fakt annab laste omamisele hoopis teise kaalu. Minu meelest on jätkusuutliku arvu laste sünnitamine peale muu ka lojaalsuse osutamine oma riigile ja rahvale. Tervete instinktidega normaalsele isendile pole kahe või kolme lapse sünnitamine mingi probleem, psüühiliselt tervele inimesele on lapsed suureks rõõmu allikaks. Kui aga inimese instinktid on moondunud ning ema- või isainstinkt puudub, miks peab selline puudeline inimene nautima samu hüvesid, mida need, kes on täitnud oma inimeseksolemise primaarse ülesande?

    Mulle ei meeldi tänase eesti elu, sest see on isekas ja seab oma naudingu kohustustest ettepoole. Lõviosa lapsi mitte omavatest inimestest on oma valiku teinud isiklikust mugavusest. Laste mitte omamist saab võtta kui reetmist. Selline inimene on reetnud oma vanemad ja vanavanemad, kelle loomulikud instinktid loodavad oma geenide edasikestmist. Kas sa tõesti oma vanemate ja suguvõsa ees häbi ega süütunnet ei tunne? Ise vabatahtlikult lapsi mitte saades, muudad ka nemad geneetiliseks tupikteeks ja kogu nende olemasolu mõttetuks.

    Vasta
  • 8. ieska  |  aprill 20, 2007, 6:37 e.l.

    Teie seisukoht ka, lihtsalt silmaringiks: kui sul juba laps on, siis inimesena oled sa kohe surnud. On ainult lapse huvid ja lapse soovid ja lapse vajadused. Ema pole enam mingi inimene, kui tal enesel peaks ka mingid soovid, seisukohad või arvamused olema. Seda nii ühiskondlikul kui perekondlikul/suguvõsa tasemel.

    Vasta
  • 9. nipitiri  |  aprill 20, 2007, 8:14 e.l.

    Kati,

    et mehed ja ebaproportsionaalselt palju…:)

    millised mehed?
    nö riigiisad? mhh?
    siin on patriotismus mängus, eks…

    või näiteks Su oma äiapapa?
    Sa võid ju püüda talle pool poega olla
    aga karta on, et ta ikka tahaks vanaisaks saada, eks…

    ise emmena… Sulle soovitama (veel vähem küsimusi esitama) ma küll ei kipu… kui te ikka Arniga ise ei tunne, et lapsevanemaks tahate… siis parem mitte…

    Vasta
  • 10. Kati  |  aprill 20, 2007, 8:19 e.l.

    ieska mainit suhtumist olen ma ka jah kahjuks inimeste hulgas tähendanud. sisinat ja pilke, kui keegi on kuskil, no ntx kinos või kohvikus, lapsega. ja sugulaste arutamist, kuidas mõni ikka julgeb ntx puhkusele sõita ja lapse kellegi hoolde jätta jne.

    erin, inimkonda kindlasti väljasuremine ei ähvarda, pigem on seda liiki liiki liigagi palju. ning ülerahvastatuse taustal me võime ju ka diskuteerida, kas pole sünnitamata jätmine pigem oma liigi ja tema eluvõimaluste ees vastutustundlik.

    aga see selleks. mina ei tahaks ka niipidi räigeid hinnaguid anda.

    aga inimeseks olemise primaarne ülesanne – oled kindel, et see on AINULT geneetilise baasi edasi andmine?

    PS ma võin muidugi rahus puudeline olla ka 🙂

    Vasta
  • 11. Kati  |  aprill 20, 2007, 8:25 e.l.

    nipitiri, kui ma kirjutasin, et mehed ja palju, siis esmalt lõi mulle ette üks meililist, mis koondas iseenesest väga kenu ja arukaid inimesi.

    aga kui kord seal miski aborditeema üles tuli, rääkisid või lõpuks pigem röökisid nii poolt kui vastu argumente peamiselt mehed. naised olid üsna tasa. see oli natukene hämmastav ja natukene lõbustav.

    ja edaspidi olen ma analoogsetes oludes täheldanud umbes sama suundumust. ma tõesti ei tea miks.

    Vasta
  • 12. nipitiri  |  aprill 20, 2007, 9:09 e.l.

    et siis ikka see aborditeema…

    kord lõõbiga pooleks (vist delfis) püstitasin loosungi:
    69 kooliprogrammi!

    tead…
    maitea…
    mumeelest tuleks ikkagi rääkida tahtlikust või tahtmatust rasestumisest/rasestamisest…
    põhimõtteliselt on ju olemas nii teadmised kui vahendid…

    *

    abordiõigus meil on
    vaevalt et keegi seda rõõmuga kasutab
    mis jama sellega siis on?
    lollus? “kavalus”, mis osutub lolluseks?

    Vasta
  • 13. Kati  |  aprill 20, 2007, 9:26 e.l.

    noh, eks sündimine, suremine jms asjad puuduta meist igaüht ja ses mõttes on loomulik ja tegelikult ka hea ja vajalik, et neist aegajalt ikka räägitakse. nii- ja naapidi.

    Vasta
  • 14. otsija  |  aprill 20, 2007, 9:39 e.l.

    Minu isiklik arvamus on, et inimesel peaks olema täpselt nii palju lapsi, kui ta ise tunneb, et on suuteline üles kasvatama. Ja kui ta leiab, et ta lapsi mingil põhjusel ei taha, siis on see otsus ja need põhjused tema enda isiklik valik ja tema enda elu, kuhu teistel pole vaja oma nina toppida. Neid suuri juhte ja õpetajaid, kes teavad täpselt, mida teine inimene tundma, mõtlema, tahtma ja tegema peab ja kuidas teise inimese elu peab olema korraldatud, on maailmas nii tüütult palju, et vahel tahaks mõne liiga pealetükkiva jaoks kärbsepiitsa võtta. Või vähemalt ta aknast välja peletada.

    Kelle asi on teisele ette kirjutada, kas ta pühendab end oma kutsumusele ja jätab lapsed teiste teha või muretseb endale kaksteist last ja elabki ainult neile – kui suudab neile elamisväärse ja turvalise lapsepõlve kindlustada, lasku käia, müts maha. Või kas naine muretseb lapse sellele vaatamata, et tal meest ei ole või kas ta teeb aborti, misiganes selle põhjused ka ei oleks.

    Vasta
  • 15. liina  |  aprill 20, 2007, 10:56 e.l.

    Mina mäletan oma lapsepõlvest ühte sellist lastetut tädi, tänu kellele olid sugulaste sünnipäevad talutavad. Sel ajal, kui täislasvanud oma igavaid jutte ajasid, tegeles tema meiega. Tal olid teistsugused jutud, ta tegeles palju rohkemate asjadega ja tundus huvitav. Nüüd on mu õetütrel selline tädi. On olemas inimene, kellele helistada, kui tuju on hea/halb, kelle juures on kõik asjad palju põnevamad ja kes võtab tõsisemalt väikese tüdruku “probleeme”. Samas aitab ta tüdrukul ka oma vanemaid paremini mõista, oskab rahulikumalt ja arusaadavamalt põhjendada nende otsuseid, mis tüdrukule ei meeldi. Kord ütles mu noorem poeg, et ainus õhjus, miks ta tahaks elada Tallinnas, on see tädi. Nii et mulle sobivad mõlemad variandid.

    Vasta
  • 16. ahaa  |  aprill 20, 2007, 11:26 e.l.

    ma tõesti ei tahaks olla erini nimetatud soojätkamismasin. ja mulle ei meeldiks selline elu, kus naabrid ja riik saaksid otsustada, mis on kellegi elu eesmärk või kuidas keegi oma elu elama peab.

    iseenesest on kurb, kui kellegi elu ja eksistentsi mõte on järglaste andmine. tõesti kurb. aga kui keegi niivõrd piiratud elu mõttega ise rahul on, siis on see tema suhtes ok.

    aga keda see väljasuremine ähvardab???
    planeet maa on üle rahvastatud. seega ei sure inimkond välja.
    teisipidi mina suren ükskord nagunii ära ja seega ei muuda seda kuidagi asjaolu, kas mul on lapsed või mitte.
    seda bullshit’i, et keegi elab edasi oma lastes, ärge palun mulle rääkima tulge – minu jaoks on inimene isiksus, kes võib küll ise taaskehastuda, aga ta ei ela edasi kelleski teises.

    lojaalsust riigile ja rahvale saab osutada ka näiteks maksude maksmisega – keegi peab ju oma maksudest need emapalgad ja muu kinni ka maksma. miskipärast ei suuda seda enamasti vanemad ise ja emapalgad ja toetused tuleb ikka maksta – ega see raha kusagil puu otsas ei kasva.

    inimeseksolemise primaarsem ülesanne on järglaste tootmine? well…. sellisel juhul on kassid ja jänesed need kõige inimlikumad inimesed :)))

    ja vähemalt mulle lähedalttuttavate inimeste vanemad ja vanavanemad on olnud nii head ja hakkajad inimesed, et nende elu on mõttega isegi siis, kui nende lapsi ja lapselapsi mitte arvesse võtta. aga noh, kui keegi mitte midagi muud elus teinud ega saavutanud ei ole ja tema ainukene panus ongi laste tootmine….. siis eks seda peab vist ju ka kuidagi valjuhäälselt õigustama.

    ma tõesti eelistan mõelda, et inimese primaarne elu ei käi instinktide tasemel. ja kui tõesti on nii, et kellegi esivanemate geenide kaudu kantakse edasi suhtumist, et elu mõte on paljunemises ja kes ei paljune, on reetur… siis vist ongi parem, kui sellised geenid jäävad edasi kandmata … 🙂

    Vasta
  • 17. notsu  |  aprill 20, 2007, 11:53 e.l.

    Muide, lastetud tädid ja sõbrannad võivad isegi “järglaste tootmise” seisukohast kasulikud olla. Loomaökoloogias täiesti tuntud nähtus – nt ilma oma pesata “linnutädi”, kes aitab sugulasel järglaste eest hoolitseda.
    Isegi kui maksud, kultuurategemine ja kõik muu puhtinimlik kõrvale jätta.

    Vasta
  • 18. lo  |  aprill 20, 2007, 2:18 p.l.

    kirju teema

    Vasta
  • 19. lo  |  aprill 20, 2007, 2:29 p.l.

    ses mõttes et
    Nagu osad (kuidagi kohustuslikus korras sünnitanud?) eeldavad seda ka teistelt ja võivad tõesti lastetuse puhul ahhetada, võivad osad (õnnetult?) lastetud hakata jutlustama lastetust. Napakaid repliike on kostnud nii nendelt kui nondelt. Siinkirjeldatu on väga eluterve hoiak lastetule – ma ei pea selleks sünnitama, et lastega tegeleda. Võiks olla levinum. Tervitan kahe käega.
    Iseasi on muidugi see laste kohta ühe või teise arvamine. Lapsevanemlus, kui seda ikka täie vastutusega kanda, annab ikka olulise laksu elule juurde küll ja seda kogemata peaks laspekasvatusteemal kikivarvul rääkima. Kas olete täheldanud, et kategoorilisemad seisukohavõtud teemal, et kuidas peaks lapsi kasvatama kuuluvad just lastetuile? Paljulapselised tavaliselt ei kipu julgeid üldistusi tegema.
    Siuksed paar tahku lihtsalt. Refrääniks jätaks siiski – bioloogiline lastetus ei pruugi tähendada reaalset lastetust – ja viskaks selle ninale igale sünnitusjutlustajale.

    Vasta
  • 20. Kes väärib elu? « Väikese nõia teemaja  |  aprill 21, 2007, 11:32 e.l.

    […] võtsin need kaks tsitaati oma sünnitamisjutu kommentaaridest, sest mulle tundub, et need tähistavad kaht seina, kaht vastandlikku suhtumist, […]

    Vasta
  • 21. wildikas  |  aprill 21, 2007, 12:57 p.l.

    WTF?!

    Erin – kui mõni “puudeline” inimene äkki annab sotsiaalse, keskonnaalase, kultuurilise vms panuse, realiseerides end sedavõrd, mis lapsi omades lihtsalt võimalikuks ei osutu või tuleb resultaadina laste heaolu arvelt, siis mis õigusega need lapsed, kelle vanemad seda teinud ei ole, naudivad neid vilju?
    Küsimus sai nüüd sama absudne, kui Erini seisukoht.

    Geenide reetmine, noh, lapsed surevad ka ära ja nende lapsed jne. Ausõna.
    Inimese eluiga läbi geenide on maksimaalselt 200 aastat e 8 põlvkonda ja siis on jäänud järele vähem, kui 1% algsest genofondist ning ega ka järglaste mälu, olgem ausad, kauem ei kesta, kellegi elavast ja otsesest mälestusest rääkimata.

    Ja vabandust otsekohesuse eest, aga on persoone, kes leiavad, et see inimühiskond on omadega suht p…ses ja kui loom analoogsel juhul murrab ning õgib oma järglased, siis inimene kasutab veidi ratsionaalsemat varianti ja jätab järglased muretsemata, olgu see tema arusaam kellegi säästmisest siis nii värdjalik või puudega kui tahes.

    Vasta
  • 22. annemuri  |  aprill 25, 2007, 6:44 e.l.

    Juhtusin täna öösi poole kõrvaga kuulama kukuraadio saadet sellest, kuidas neli meesterahvast on presidendile rahvuse kestmajäämise huvides märgukirja saatnud ja üks neist neljast siis kommenteeris oma vägitegu… ja siis ei saanud enam tükk aega und.

    Kas tapikorras sigimine eestluse kestmajäämiseks on õigustatud ja vajalik? Kellele üleüldse on eestluse kestmajäämine vajalik? Kas eestlus on midagi sellist, mille nimel tohib inimeste isiklikke valikuid suunata ja osasid, eestlusele näiliselt mittepühendunud kodanikke diskrimineerida? Kas eestlus tähendab tõupuhtust? Eesti, see ainus paik maamuna peal, kus eestlane olla peaks olema uhke ja hää, hakkab oma lapsi vägistama ning eesmärgid pühendavad igasuguseid abinõusid?

    Me oleme eestluse kestmajäämise nimel peaaegu õginud ära võrumaalased ja reetnud setud, kirjakeelestanud kõik väikesed murded, toppinud saarlastele õ-tähe suhu. Meil jätkub suure majandusliku õitsengu ajul omakeelsele kultuurile vaid näpuotsaga jagada, riigitelevisioon kiratseb ja kommerts näitab ladina-ameerika p*ska. Me ei väärtusta ennast ja alavääristame teisi, ja see peab olema eestlus, mida jätkata?

    Kui kaua võib eestluse mõttega rumalaid mänge mängida, ilma et mul tekiks tõsine soov neid mänge enam mitte kaasa teha, isegi passiivselt mitte?

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

aprill 2007
E T K N R L P
« märts   mai »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30  

%d bloggers like this: