Ühe vennaskonna (sala)elulood

Võib juhtuda, et võttes kätte teab kust tulnud raamatu, leiab peale selle, mida pajatab kirjanik, veel ühe tekstihoovuse. Jäljed, mis on jätnud eelmine lugeja. Tema loo ääremärkustes ja allakriipsutustes. Selles, mis teda on köitnud või liigutanud.  

Nõnda ma nüüd loen ja väike inimhingede detektiiv minus tõstab küsivalt pead. On see võti sinuni, mu lugev eelkäija?

Miks sa valid allajoonimiseks lauseid nagu  

“Mõtle see mõte lõpuni, siis taipad, see kohutab.” 

“Kui on võimalus teha valik, kas valida või mitte, ei valita midagi.”

või siis

“Veri ja geenid ei loo mõttetruudust” 

Või miks sa tundud, vaadates su delikaatset pliaatsikriipsu, nõustuvat autoriga ses osas, et inimesed on sipelgad sipelgapesas? 

Kes sa oled? Kuidas sa mõtled? Mida sina lugesid välja lausetest, mida mina praegu oma silma ja ajuga haaran, seostan, enese omaks tõlgin? Ma ei saa seda ilmselt kunagi ega kuidagi teada.  

Aga mul on üks mõte. Kõik, kes kritseldavad midagi raamatuisse, mis on laenatud või mis lähevad mingitesse raamatukaltsukatesse, võiksid kuhugi jätta veel mingi jälje. Kirjutada näiteks leheserva, et seda lugu lugedes sõin maasikamoosi ja olin armunud või matsin just äsja kassi ja nutsin, siis tegin teed.

Ja kunagi, võib olla, võiks keegi korjata kokku need lugemise lood, lugejate vennaskonna salaprotokollid.  

Sest, lõppeks, miks peaks olema õigus eluloole ja selle tahes tahtma seostamisele tekstiga ainult autoril? Nüüd, kus mõni on juba ammu autori surnuks kuulutanud, on ehk aeg anda biograafiad lugejaile, kelle peades tekstid ikka ja alati uuesti sünnivad?