Archive for aprill 21, 2007

Elu ei saa ära keelata, kunsti ka mitte

Ajalehti ei ole tervislik lugeda. Need võivad ehmatada. Seekord siis uudisega, et meie kohtuhärrad on hakanud filme ära keelama.

Ma mõistan, et Kõusaar puudutab teemat, mis on kellelegi väga isiklik ja valus. Ma usun, et mõned ei tahaks, et seda filmi kunagi nähtaks. Mul ei ole kindlasti õigust neile inimestele midagi ette heita.

Ometi, ma saan aru, et film ei avalda kellegi nimesid, elukohti, isikukoode või muud, mille järgi me kõik tegelased käbedalt tuvastaksime. Seal ei ole ju pärisiinimesi, intervjuusid, dokumente. On näitlejad, kes mängivad ühte lugu.

Et see tundub olevat elust võetud? Et keegi näikse olevat prototüüp? Nojah.

Aga kui võtta kunstist, kirjandusest, muusikast, filmist ära kõik, mis võib vähegi reealse eluga seotud olla, kõik, milles keegi võiks ennast või teisi ära tunda, siis muutuks igasugune looming suures osas niihästi mõttetuks kui võimatuks. Kui hästi järele mõelda, oleks vast nii kolmveerand meile tuttavast kultuurist olemata.

Sest, jumal paraku, tulevad seal igal sammul mingi allhoovusena vastu kellegi perekonnad, naised, lapsed, armukesed, sõbrad, vaenlased ja juhututtvad.

Me peaksime keelama ja ahju ajama Puškini ja Mannid, Lessingi, noorema Dumas, Donneri, Garcia Lorca, Ingmar Bergmani jne, jne (nimekirja võib vabalt ja suvaliselt jätkata).

Muide, nii palju kui mina tean, on psühholoogidelgi õigus rääkida töös ette tulnud kaasustest, kuni nad ei avalikusta reaalset isikut nende taga.

Ma tõesti ei mõista, miks ei ole siis Kõusaarel õigust rääkida elust. Ja ma ei usu, et ühe mängufilmi keelamine on see väärikas ja õige lahendus, mis inimkonna elu siin maanurgas edendab.

aprill 21, 2007 at 12:23 p.l. 4 kommentaari

Kes väärib elu?

Laste mitte omamist saab võtta kui reetmist. Selline inimene on reetnud oma vanemad ja vanavanemad, kelle loomulikud instinktid loodavad oma geenide edasikestmist.

…kui keegi mitte midagi muud elus teinud ega saavutanud ei ole ja tema ainukene panus ongi laste tootmine…

Ma võtsin need kaks tsitaati oma sünnitamisjutu kommentaaridest, sest mulle tundub, et need tähistavad kaht seina, kaht vastandlikku suhtumist, millest lähtuvalt justkui inimesi ja nende elu paremaks ja halvemaks, rohkem ja vähem väärtuslikumaks liigitada saaks.

Ma tahaksin selle peale rääkida ühe loo, mis mul aju tagumises sopis keerlema hakkas. Väga nõrganärvilistel või väga küünilistel ilmselt ei tasu edasi lugeda.

1941. aasta juuli Auschwitzi koonduslaagris. Üks vang on väidetavalt põgenenud ja teistel tuleb selle eest maksta. Kümme meest valitakse välja ja näljutatakse surnuks. Nende kümne hulgas on noor abielumees, väikeste laste isa. Ta ei suuda surra, naist-lapsi maha jätta. Ta meeleheide on valjuhäälne.

Siis pakub üks kaasvangidest, preester Maximilan Kolbe, et tema on ju pereta ja lasteta, ta võiks teise välja vahetada.

Nii läkski.

Isa Kolbe on praeguseks katoliku kiriku jaoks pühak ja märter.

Teine mees, Franciszek Gajowniczek, suutis koonduslaagri üle elada ja oma lapsi kasvatada. Ta suri alles 1995. aastal.

Ainult et, kas need 1941. aasta juuli lõpul justkui vahetusse läinud elu ja saatust on kuidagi võrreldavad, reastatavad? Kas saab öelda, et üks või teine oli rohkem või vähem väärt? Mina ei söenda.

aprill 21, 2007 at 11:32 e.l. 4 kommentaari


Kalender

aprill 2007
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30