Kohutav rahvusköök

Mõni räägib kohutavast kalaroast. Mul on rõõm teatada, et eesti köök ei jää puhuti jäleduselt alla. Vähemalt mitte selles osas, mis puudutab rooga nimega kaerakile. 

Neile, kes retseptil klikata ei viitsi, teadmiseks, et tegemist on hapuks läinud (ok, teadlikult hapendatud) ja seejärel keedetud kaerahelbemögraga. Te võite ise arvata, kuidas see hapendamise aegu lehkab. 

Õnnetuseks armastas seda rooga mu vanaema. Ja veelgi suuremaks õnnetuseks, suutis ta selle õuduse valmistamise osas pidada edukaid koalitsioonikõnelusi oma väimehe ehk mu isaga. Nad tegid ja sõid seda koos. 

See tähendas, et köögis vedelesid alailma potitäied jubedat kollakaspruuni hapuhaisulist kaeralöga. Ja mina, kes ma olen eluaeg väga lõhnatundlik olnud, ei saanud hästi köögi ligi minna. 

Ema üritas küll aegajalt selle jubeduse valmistamise vastu mässu tõsta. Ükskord viskas isegi mingi hapneva kaerakile ära. Aga see lõppes halvasti, sest vanema, kes hakkas jõudma sellesse tiba paranoilisse elufaasi, kus nii ehk naa on hirm, et noored ei hooli ja tõrjuvad jne, nägi kaerakile hävitamises otsest ja isiklikku rünnakut. 

Ma ei mäleta täpselt, aga küllap lubas ta ära surra või vanadekodusse minna vms, kui teda kellelegi vaja pole ja kui ta isegi süüa ei tohi, mida hing ihaldab. Igatahes, ta võitis kaerakile sõja. Seda valmistati edasi. 

Et kuidas see siis maitses? Jumal hoidku, ei tea. Ega ma hull olnud, et seda suu sisse võtta.

Oli minuga hea

Meri oli hea mu vastu, nagu ta ikka on olnud. Kõndisin otse vee piiril, püüdes teravate kivinukkide asemel lamedaid paelahmakaid tabada. Varbad said laineseks (õnneks mu saapad lubavad seda). Keegi lind tõusis lärmakalt õhku. Küllap olin ta pesale liiga ligi. Ülal, minu positsioonist vaadates peaaegu pilvepiiril, müdistas rong. Ja päike oli. 

Eile.

Tänaseks on nad selle taas ära võtnud ja kallavad mulle kaela mingit jäänõelalist soppa. Ja ma taipan, kui väga, kui kuradi väga, ma vajan ja igatsen suve. 

Et krüüslid tuleksid pesadele. Et kull lendaks hääletult üle mere. Et kivid kiiskaksid valgust. Et varbad oleksid päriselt, seekord saabasteta, vees. Et saaks lebada seliti päikesesoojal kivil. Et saaks olla ise peaaegu kivi, või liiv, või pilved. 

Et mind ei oleks (peaaegu) olemas. Et ma oleksin (rohkem) olemas. 

Ah, saage nüüd siis aru, mida see tibi tahab. Naisterahva tujud vist.