Kohutav rahvusköök

aprill 23, 2007 at 1:35 p.l. 19 kommentaari

Mõni räägib kohutavast kalaroast. Mul on rõõm teatada, et eesti köök ei jää puhuti jäleduselt alla. Vähemalt mitte selles osas, mis puudutab rooga nimega kaerakile. 

Neile, kes retseptil klikata ei viitsi, teadmiseks, et tegemist on hapuks läinud (ok, teadlikult hapendatud) ja seejärel keedetud kaerahelbemögraga. Te võite ise arvata, kuidas see hapendamise aegu lehkab. 

Õnnetuseks armastas seda rooga mu vanaema. Ja veelgi suuremaks õnnetuseks, suutis ta selle õuduse valmistamise osas pidada edukaid koalitsioonikõnelusi oma väimehe ehk mu isaga. Nad tegid ja sõid seda koos. 

See tähendas, et köögis vedelesid alailma potitäied jubedat kollakaspruuni hapuhaisulist kaeralöga. Ja mina, kes ma olen eluaeg väga lõhnatundlik olnud, ei saanud hästi köögi ligi minna. 

Ema üritas küll aegajalt selle jubeduse valmistamise vastu mässu tõsta. Ükskord viskas isegi mingi hapneva kaerakile ära. Aga see lõppes halvasti, sest vanema, kes hakkas jõudma sellesse tiba paranoilisse elufaasi, kus nii ehk naa on hirm, et noored ei hooli ja tõrjuvad jne, nägi kaerakile hävitamises otsest ja isiklikku rünnakut. 

Ma ei mäleta täpselt, aga küllap lubas ta ära surra või vanadekodusse minna vms, kui teda kellelegi vaja pole ja kui ta isegi süüa ei tohi, mida hing ihaldab. Igatahes, ta võitis kaerakile sõja. Seda valmistati edasi. 

Et kuidas see siis maitses? Jumal hoidku, ei tea. Ega ma hull olnud, et seda suu sisse võtta.

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Oli minuga hea Kui nägu ei meeldi, tee aborti

19 kommentaari Add your own

  • 1. reet  |  aprill 23, 2007, 2:28 p.l.

    Tuleb tuttav ette – ainult et minul mugis terve perekond üksmeelselt kaerakilet ja üritas seda meeleheitlikult ka mulle sisse sööta. Võiga, suhkruga, mis iganes muus versioonis. Õnneks olin ma perekondliku kaerakilevaimustuse ajaks juba piisavalt suur, et vanematele ja vanavanematele meelde tuletada, et vabandage, lapsukesel on kaera-allergia (päriselt ka, tänini). Aga see lehk, mida terve maja täis oli, ei lähe küll vist ilmaski meelest…

    Vasta
  • 2. Mari  |  aprill 23, 2007, 6:52 p.l.

    Loen ja naeran. Hea soe tunne-kadunud vanatädi armastas seda ka. Aga meie kohtumine oli enamasti siis, kui rokk juba valmis oli ja maitsta õnnestus seda vist ühel korral. Erilist jälestust ei mäleta, vist oli nii, et mõtlesin-olen parematki söönud. 🙂

    Vasta
  • 3. ahaa  |  aprill 23, 2007, 6:59 p.l.

    hmh. mu vanaema tegi seda ka vahel… õnnetuseks liiga harva, sest mulle see väga maitses 🙂
    eriti hea oli moosiga. aga see pidi sõltuma sellest, kuidas teha, sest ükskord ei olnud nii hea ja siis vanaema ütles, et hapnes üle.
    aga põhimõtteliselt – kui teile hapukoor või keefir maitsevad, siis peaks kaerakile ka maitsema.

    Vasta
  • 4. Larko  |  aprill 23, 2007, 7:03 p.l.

    Ma saan aru, et vaesuse tõttu tuleb teinekord halbadel aegadel ka hapuks läinud toitu suhu võtta. Sellest aga aru ei saa, et näiteks rikad rootslased hea räime meelega hapuks ajavad. Kaerahelbe lugu käib samuti sügavalt mu mõistuse ja südametunnistuse vastu. Ninast rääkimatagi.

    Vasta
  • 5. marta  |  aprill 23, 2007, 7:15 p.l.

    🙂 huvitav…
    mina teadsin alati, et see kaerakile on matuselaua söök… minu vanaema elas Kagu-Eestis Lämmi järve ääres (vanausuliste küla)ja alati kui selles külas keegi suri, siis telliti vanaema käest seda kaerakilet nii ja nii mitu kausitäit… muul ajal ei tehtud seda sööki kunagi… räägiti, et vanaema oskas seda terves külas kõige paremini teha… haisu jne ei mäleta, aga seda sööki olen maitsnud küll – ei maitsenud – oli hapu maitsega 🙂 …

    teine söök, mida samuti vaid matuselauas pakuti, oli keedetud riis suhkru ja rosinatega – vene keeles kutsuti seda sööki kutma`ks, eesti keeles ei tea…

    Vasta
  • 6. Oudekki  |  aprill 23, 2007, 7:20 p.l.

    Minuarust seda rosinate ja suhkruga riisiputru pakuti ristsetel ka omalajal:)

    Vasta
  • 7. sirje  |  aprill 23, 2007, 10:53 p.l.

    Selle kilega on nagu kalamarjaga, alguses on vastik, aga ära harjub ja hakkab meeldima. Odrajahupuder oli hoopis vastikum, sest vanaema valetas, et see on mannapuder ja ma lolli peaga maitsesin. Ilmselt mängib siin rolli ka see, millistel tingimustel sa midagi lapsepõlves sööma pidid.

    Vasta
  • 8. ahaa  |  aprill 24, 2007, 9:30 e.l.

    mhm, mind ei sunnitud ja maitses. vanaema tegi vahel lisaks normaalsele söögile kaerakilet ja vahel odrakaraskit – mulle maitsesid mõlemad.
    aga mingid borshid ja oasupid ja hapukapsasupid ei lähe mul siiamaani kurgust alla.

    mde, kui asjade hapendamisest aru ei saa, kas hapukapsas ja hapukurk on ka miskit jäledat? 😉

    Vasta
  • 9. annemuri  |  aprill 24, 2007, 10:24 e.l.

    Odrajahupuder mulle meeldib 🙂 kuigi seda keetes on kaval panna odrajahu mannaga umbes pooleks, muidu kipub väga tükki minema.

    Aga hapendatud on toitu ju ammust aega – suhteliselt ohutud hapnemisbakterid võtavad ära nende patsikute eluruumi, kes muidu oleksid inimesele ohtlikud, bakterite poolt töödeldud toit – nt hapupiim – on paljudele kergemini seeditav ja säilib ka tarbimiskõlblikuna rõõsast piimast kauem.

    Mulle meenub siinkohal müüt, kuidas Kanadas pagulaseestlastele kortereid välja üürides olid kohalikud pannud üürileandmise lepingusse sisse, et hapukapsaid keeta ei tohi… Aroom, hais või nimetatagu kuidas tahes, mis enamikule eestlastest seondub vanaema suure taluköögi ja jõuludega, ajas asjassepühendamatuil ihukarvad püsti.

    Mis aga puutub isiklikesse maitse-eelistustesse, siis need on tõepoolest sügavalt isiklikud ja keegi ei vääri selle pärast halvustamist (nagu ka keegi ei vääri selle pärast halvustamist, et ta midagi sööb-ei söö). Ma mäletan, et lapsepõlves oli mul sügav alaväärsus selle ees, et mina söön üldjoontes kõike. Isegi piimasupi nahka. Kui kõik sõbranjed siis hakkasid üles lugema, mida keegi ei söö… ja minul polnud suurt midagi nimetada. No nagu siga – sööb kõik ära, mis moldi pannakse. Õudselt paha oli.

    Minu tuttavatel kipub asi sedapidi käima, et kui papad-mammad ise toitu valivad, teevad seda ka lapsed ja vastupidi – kui vanemad on neutraalsed, pole ka laste toitmisega probleemi. Sestap tehkem oma valikud vaikides ja võimalikult madalalt afisheerides, nii jätame kaaskodanikud negatiivselt mõjutamata, olgu siis toidu tegija või kellegi kolmanda. Mõelgem ka sellele, et meil on võimalus valida, paljudel maailmas aga mitte.

    Vasta
  • 10. Vassilissa  |  aprill 24, 2007, 11:38 e.l.

    Annemuri, ära muretse, ka mina söön üldjuhul kõike, ja sõin väiksena juba. Ema ikka räägib, kuidas ma sõin küüslauku, sibulat, kitsejuustu ja liha puhul olevat ma alati kindlalt pekki eelistanud. Et ei jäävat hamba vahele.
    Ja ma olen ka vahel seda põdenud. Et peen on ju, kui on ikka mitu asja, mida ei söö ja veel lisaks veel hästi mitu allergiat ka. Täpselt nagu sina, ma tundsin ka ennast halvasti, nagu notsu.

    Aga praegu ma näen, et see on minu õnn. Ma võin ükskõik, millises maailma otsas olla ja ma ei ole külas olles kunagi “pirtsakas” valija, alati tänulik, kui külakosti pakutakse.
    Endal oli jälle hiljuti sõbranna ootamatult ööd – ja hommikust ei saanudki ta süüa, sest MITTE ÜKSKI asi talle ei sobinud. Kas siis ei maitsenud või oli allergia.

    Vasta
  • 11. Vassilissa  |  aprill 24, 2007, 11:40 e.l.

    Ahjaa, ja kaerakile on minu jaoks natuke eksootilisena kõlanud. Sest minu sõbranna, kes Siberis sündinud, ja elanud mõnda aega, rääkis, kuidas tema vanaema olevat seda teinud. Nii see tundubki selline siberlaste eksootiline toit. Natuke sama pulga peal varestega, keda nad olevat ka seal Siberis vahepeal söönud…

    Vasta
  • 12. nipitiri  |  aprill 24, 2007, 11:44 e.l.

    mumeelest oli Kati põhiline vastuväide kaerakilele lõhn
    õigemini hapendamise hais
    mida ta ei talunud
    olles ise samuti (üli)lõhnatundlik
    tunnen, et saan aru
    🙂

    Vasta
  • 13. Ramloff  |  aprill 24, 2007, 11:52 e.l.

    Mind õnneks seda kaerakilet sööma ei sunnitud ja ju oskas mu vanaema seda nii teha, et ma selle erilist lõhna praegu ei mäletagi. Seda mäletan, et peale vanaema ei söönud meil seda mitte keegi ja kui ma seda paar korda sattusin proovima, siis jäi meelde kui parajalt õudsa maitsega asi küll.

    Aga ma muidugi ei armasta ka hapukapsaid ja söön neid täpselt niipalju kui kusagil külas viisakas on süüa (ära ei põlga), aga ise ei telli kunagi.

    Vasta
  • 14. Kati  |  aprill 24, 2007, 1:12 p.l.

    jah, aga ikkagi võiks räim olla parem praetud ja kaer küpsise sees. 🙂

    kusjuures see inf, et kaerakile om matusetoit olnud, on mulle hästi uus ja põnev.

    me keskeestlased oleme ja olime ka mu lapsepõlves ikka vist nii saksa söömakultuuri mõju alla, et peolaual käis ikka sült, seapraad ja hapukapsas, maguskas vaidlusteta kringel. midgai põnevamat seal ei pakutud.

    Vasta
  • 15. kata  |  aprill 24, 2007, 4:52 p.l.

    kaerakile on mu meelest lõuna-eestist “pärit”, kui veelgi täpsemalt, siis setumaalt. mu setust vanaema tegi ka seda, proovisin küll, kuid ei maitsenud. riisipuder – muidugi tehti seda matustel, loomulikult ka pulmadeks – see oli ju ehtne piduroog (aga seda alles eelmise saj. keskel, ma pakun). ning nt saia ainult rikkamates peredes eelmainitud puhkudel (seda siis eelmise sajandi algupoolel, kui mu vanaema sündis (täpsustuseks)).

    Vasta
  • 16. kroku  |  aprill 24, 2007, 6:03 p.l.

    Ööäää. Seda värki peaks kodus tegema kaalulangetamise puhuks. Et kui tahad, siis söö, aga ainult seda. Raudselt ei tahaks ja kilod langeksid mühinal.

    Vasta
  • 17. annemuri  |  aprill 25, 2007, 5:37 e.l.

    “kusjuures see inf, et kaerakile om matusetoit olnud, on mulle hästi uus ja põnev.”

    Jah, kui lugeda siin teie arvamuseavaldusi antud roa teemadel, siis on see ka mõistetav – juhatab roalised sedasi kenasti vastavasse meeleolusse sisse ja hoiab, et matus pulmadeks üle ei läheks.

    Mida ma justkui tahtsin südamele panna, oli see, et tehkem ise endale ja oma kodustele hääd sööki ja väärtustagem seda, et keegi oma aega toiduvalmistamisele pühendab. Ja kui leidub neid, kes teevad ja söövad seda, mis mulle isiklikult ei meeldi, siis ei maksa seda halvustada. Mõistagi, keegi ei pea kedagi ka sundima miskit sööma ja üldiselt sööma – inimene söögu ikka siis, kui kõht tühi, aga mitte siis, kui keegi seda tahab. Ju neil rootslastel ja norrakatel on meie mõistes halvaks läinud kalaga oma suhe ja las olla. Minul puudub see suhe ja ma ei pea asja kohta midagi arvama, ei head ega halba, senikaua, kuni pole ise kogenud.

    Aga kaerakile tegemise mõte on mind tegelikult vaikselt kogu aeg paelunud, vist sellest saadik, kui Õnne 13 Evelin sellest poolmüütilisest lögast tahtis Eesti nokiat teha. Ikka kostab seda eksootilist sõna siit ja sealt… ja ikka ma mõtlen, et peaks korra vähemalt järgi proovima. Praegu jälle. Loodetavasti see mõtteks jääbki.

    Vasta
  • 18. Ingrid  |  aprill 25, 2007, 5:41 e.l.

    Kaerakile…
    Oma närbi söögiisu tõttu valin ma pooli (kui mitte enamat!) toitudest juba lapsena.
    Vene aja alguses, vaesel ajal oli meil naabrinaisega kombeks toitusid jagada.
    Kui tema juhtus kaerakilet e. kaerakislat tooma, siis selle pühkisime salaja solgiämbrisse ja tagasi viisime puhta taldriku.
    Tartu päevil, kus mulle peavarju andis üks endine ingerisoomlane, püüdis tema mind õpetada seda kislat sööma. Tõi mulle tillukese taldriku peal vaid lusikatäie, mida enne nuusutasin ja siis riisiterasuuruse raasukese suhu pistsin.
    Öääk! Öööksin ja viisin selle talle kahetsusega kööki tagasi.
    Seesama armas tädi Liisa püüds mind ka õpetada tomatit suhkruga sööma. Ma isegi ei maitsenud seda!
    Siit aga teadmiseks:kaerakilet ei tehtud ainult Eestis. Selle kisla nimetuse järgi peab olema teda tehtud ka meist idapool, Ingerimaal ja Petserimaal näiteks.

    Vasta
  • 19. ahaa  |  aprill 25, 2007, 8:02 e.l.

    hmh, allergiaid mul ei ole (tegelt 1 on – tubakasuits, ja allergianähukos kohutav peavalu).

    aga kõike ei söö sellest hoolimata – lihtsalt seepärast, et ei maitse või siis seepärast, et mõnest söögist ei ole pärast hea olla – näiteks sai ei tee head enesetunnet.

    samas ei saa ma üldse aru sellest, kuidas või miks peaks selle alusel inimesi liigitama või neist midagi arvama. lõppude lõpuks on ju igaühe sügavalt isiklik asi, mida ta enda sisikonda sisestab ja mida mitte. maitse on ju väga subjektiivne ja see on ju ok. me ju ei maga kõigi inimestega – seegi on isiklik valik. miks peaks siis söögivalikutest mingi suure numbri tegema või seda kuidagi (üle)tähtsustama?

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Inimestele meeldib

Kalender

aprill 2007
E T K N R L P
« märts   mai »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30  

%d bloggers like this: