Oli minuga hea

Meri oli hea mu vastu, nagu ta ikka on olnud. Kõndisin otse vee piiril, püüdes teravate kivinukkide asemel lamedaid paelahmakaid tabada. Varbad said laineseks (õnneks mu saapad lubavad seda). Keegi lind tõusis lärmakalt õhku. Küllap olin ta pesale liiga ligi. Ülal, minu positsioonist vaadates peaaegu pilvepiiril, müdistas rong. Ja päike oli. 

Eile.

Tänaseks on nad selle taas ära võtnud ja kallavad mulle kaela mingit jäänõelalist soppa. Ja ma taipan, kui väga, kui kuradi väga, ma vajan ja igatsen suve. 

Et krüüslid tuleksid pesadele. Et kull lendaks hääletult üle mere. Et kivid kiiskaksid valgust. Et varbad oleksid päriselt, seekord saabasteta, vees. Et saaks lebada seliti päikesesoojal kivil. Et saaks olla ise peaaegu kivi, või liiv, või pilved. 

Et mind ei oleks (peaaegu) olemas. Et ma oleksin (rohkem) olemas. 

Ah, saage nüüd siis aru, mida see tibi tahab. Naisterahva tujud vist.