Millal sa ükskord täiskasvanuks saad?

“Tead, ma olen viimase paari nädalaga märkimisväärselt täiskasvanumaks saanud,” tunnistasin eile hommikukohvi kõrvale. 

“Kuule, kaua sul see kasvamine siis aega võtab,“ küsis Vanamees imestunult vastu. 

Ütlesin, et ma ei tea.  

Tegelikult tundsin ma end väga kaua väga lapsena. Ka siis kui olin ammuks abielus ja ammuks tööinimene ja üldse välistelt parameetritelt igati täiskasvanu. Ometi küsisin endalt, kuidas saab olla, et ma ajan siin mingeid asjalikke suurte inimeste asju, ise selline tatikas. Ja ma mõtlesin, et kuidas nad (kõik need teised) aru ei saa, et ma olen tegelikult üks väike rumal pubekas. Et varem või hiljem nad taipavad ja paljastavad ebakindla lapse minu adekvaatse täiskasvanumaski taga.

Õnneks nad ei paljastanud või siis ei öelnud seda mulle (: 

Kusagil 28. ja 29. eluaasta vahel toimus minus mingi pööre. Elasin sedaaegu üle päris korraliku depressiooni (paanikahoogude ja kirjutamiskrambiga, et oleks ikka ilusam komplekt) ja sealt välja tulles avastasin üksiti, et ma tunnen ennast küpselt, terviklikult ja tegusalt.

Ma arvasin, et ma olen suureks saanud. 

Aga ju siis päriselt ei olnud. Või siis päriselt ei saadagi. Igatahes on elul olnud mulle  veel üht kui teist õpetada ja viimasel ajal on ta seda usinasti teinud. Ma olen pidanud eneselt väga kõva ja selge häälega küsima, mis värvi on … ei, mitte armastus, vaid maailm üldse. Kui must kui valge kui pooltoonides? Ja kus kurat on minu koht selles?  

Ma arvan, et mul on vastused olemas. Aga ma ei suuda neid hetkel liiga hästi verbaliseerida. Ilmselt on see järjekordse täiskasvamisega kaasnev literatuurne häälemurre, mis varem hiljem üle läheb. Ainult blogimist segab, sest kõik, mis ma ütlen tundub mulle praegu kuidagi natuke kistud, natuke poolik, natuke võlts, natuke rabe. Nagu hääle ära karjunud kohvimasina krigin.

Igatahes, kuniks mina hääle taastumist ootan, soovin teistele hääd volbrit. Rahulikku ja mõistlikku, eks. (: