Elu ei saa ära keelata, kunsti ka mitte

Ajalehti ei ole tervislik lugeda. Need võivad ehmatada. Seekord siis uudisega, et meie kohtuhärrad on hakanud filme ära keelama.

Ma mõistan, et Kõusaar puudutab teemat, mis on kellelegi väga isiklik ja valus. Ma usun, et mõned ei tahaks, et seda filmi kunagi nähtaks. Mul ei ole kindlasti õigust neile inimestele midagi ette heita.

Ometi, ma saan aru, et film ei avalda kellegi nimesid, elukohti, isikukoode või muud, mille järgi me kõik tegelased käbedalt tuvastaksime. Seal ei ole ju pärisiinimesi, intervjuusid, dokumente. On näitlejad, kes mängivad ühte lugu.

Et see tundub olevat elust võetud? Et keegi näikse olevat prototüüp? Nojah.

Aga kui võtta kunstist, kirjandusest, muusikast, filmist ära kõik, mis võib vähegi reealse eluga seotud olla, kõik, milles keegi võiks ennast või teisi ära tunda, siis muutuks igasugune looming suures osas niihästi mõttetuks kui võimatuks. Kui hästi järele mõelda, oleks vast nii kolmveerand meile tuttavast kultuurist olemata.

Sest, jumal paraku, tulevad seal igal sammul mingi allhoovusena vastu kellegi perekonnad, naised, lapsed, armukesed, sõbrad, vaenlased ja juhututtvad.

Me peaksime keelama ja ahju ajama Puškini ja Mannid, Lessingi, noorema Dumas, Donneri, Garcia Lorca, Ingmar Bergmani jne, jne (nimekirja võib vabalt ja suvaliselt jätkata).

Muide, nii palju kui mina tean, on psühholoogidelgi õigus rääkida töös ette tulnud kaasustest, kuni nad ei avalikusta reaalset isikut nende taga.

Ma tõesti ei mõista, miks ei ole siis Kõusaarel õigust rääkida elust. Ja ma ei usu, et ühe mängufilmi keelamine on see väärikas ja õige lahendus, mis inimkonna elu siin maanurgas edendab.

Kes väärib elu?

Laste mitte omamist saab võtta kui reetmist. Selline inimene on reetnud oma vanemad ja vanavanemad, kelle loomulikud instinktid loodavad oma geenide edasikestmist.

…kui keegi mitte midagi muud elus teinud ega saavutanud ei ole ja tema ainukene panus ongi laste tootmine…

Ma võtsin need kaks tsitaati oma sünnitamisjutu kommentaaridest, sest mulle tundub, et need tähistavad kaht seina, kaht vastandlikku suhtumist, millest lähtuvalt justkui inimesi ja nende elu paremaks ja halvemaks, rohkem ja vähem väärtuslikumaks liigitada saaks.

Ma tahaksin selle peale rääkida ühe loo, mis mul aju tagumises sopis keerlema hakkas. Väga nõrganärvilistel või väga küünilistel ilmselt ei tasu edasi lugeda.

1941. aasta juuli Auschwitzi koonduslaagris. Üks vang on väidetavalt põgenenud ja teistel tuleb selle eest maksta. Kümme meest valitakse välja ja näljutatakse surnuks. Nende kümne hulgas on noor abielumees, väikeste laste isa. Ta ei suuda surra, naist-lapsi maha jätta. Ta meeleheide on valjuhäälne.

Siis pakub üks kaasvangidest, preester Maximilan Kolbe, et tema on ju pereta ja lasteta, ta võiks teise välja vahetada.

Nii läkski.

Isa Kolbe on praeguseks katoliku kiriku jaoks pühak ja märter.

Teine mees, Franciszek Gajowniczek, suutis koonduslaagri üle elada ja oma lapsi kasvatada. Ta suri alles 1995. aastal.

Ainult et, kas need 1941. aasta juuli lõpul justkui vahetusse läinud elu ja saatust on kuidagi võrreldavad, reastatavad? Kas saab öelda, et üks või teine oli rohkem või vähem väärt? Mina ei söenda.

Ühe vennaskonna (sala)elulood

Võib juhtuda, et võttes kätte teab kust tulnud raamatu, leiab peale selle, mida pajatab kirjanik, veel ühe tekstihoovuse. Jäljed, mis on jätnud eelmine lugeja. Tema loo ääremärkustes ja allakriipsutustes. Selles, mis teda on köitnud või liigutanud.  

Nõnda ma nüüd loen ja väike inimhingede detektiiv minus tõstab küsivalt pead. On see võti sinuni, mu lugev eelkäija?

Miks sa valid allajoonimiseks lauseid nagu  

“Mõtle see mõte lõpuni, siis taipad, see kohutab.” 

“Kui on võimalus teha valik, kas valida või mitte, ei valita midagi.”

või siis

“Veri ja geenid ei loo mõttetruudust” 

Või miks sa tundud, vaadates su delikaatset pliaatsikriipsu, nõustuvat autoriga ses osas, et inimesed on sipelgad sipelgapesas? 

Kes sa oled? Kuidas sa mõtled? Mida sina lugesid välja lausetest, mida mina praegu oma silma ja ajuga haaran, seostan, enese omaks tõlgin? Ma ei saa seda ilmselt kunagi ega kuidagi teada.  

Aga mul on üks mõte. Kõik, kes kritseldavad midagi raamatuisse, mis on laenatud või mis lähevad mingitesse raamatukaltsukatesse, võiksid kuhugi jätta veel mingi jälje. Kirjutada näiteks leheserva, et seda lugu lugedes sõin maasikamoosi ja olin armunud või matsin just äsja kassi ja nutsin, siis tegin teed.

Ja kunagi, võib olla, võiks keegi korjata kokku need lugemise lood, lugejate vennaskonna salaprotokollid.  

Sest, lõppeks, miks peaks olema õigus eluloole ja selle tahes tahtma seostamisele tekstiga ainult autoril? Nüüd, kus mõni on juba ammu autori surnuks kuulutanud, on ehk aeg anda biograafiad lugejaile, kelle peades tekstid ikka ja alati uuesti sünnivad?

Miks sa ei sünnita, ah?

Värskes Naiste numbris kurdab emand Ojuland, kaaskodanikud avaldavad talle survet, et sünnita ometi. Tema aga ei taha nagu.  

Mis seal salata, ma saan tema jorinast siinkohal üsna hästi aru. 

Olen isegi  puhuti põrkunud sugulaste-tuttavate meela näoga esitatud küsimustele, et millal siis pisiperet oodata on. Viimasel ajal ka pika hambaga tõdemustele, et ega sa vist last ei taha saada. 

Ausalt öelda, väga ei taha jah. 

Täpsemalt, olen tahtnud. Korraks Nii umbes kaheksateistaastaselt oli mul tõepoolest tunne, et nüüd kohe, kohe, kohe peaks sünnitama. Aga edaspidi ei ole ma tundnud endas mitte mingit kirge last saada. 

See ei tähenda, et mulle lapsed ei meeldi või et ma nendega hakkama ei saa. Ma toimetan meelsasti lastele mõeldud asju, mistõttu mu lauasahtleis ei ole puhuti ruumi suurt muu kui laste joonistuste ja kirjade jaoks (nagu tädi Rutt, ma ütlen). Ja see on südantsoojendav. 

Puhuti tuleb mul ka himu mõnusaid lollusi teha (karusselliga sõitma või pallimäele hüppama minna näiteks). Seks puhuks on laenulaps ehk sõbratari tütar.

Tema on ka seks puhuks kui on kange vajadus mõnele inimeselapsele edasi anda oma teadmisi või arvamisi elust.   

Tegelikult oli koguni mingi periood, kus ma olingi selle lapse jaoks enamvähem pereliige. Ja et lapse isa tol ajal pikalt kodust eemal viibis, ütles nii kolmene plika mulle, kes ma peaaegu pidevalt käepärast olin, ükskord “issi”. Nojah, eks ta ole, kui on kaks täiskasvanut ja üks on emme, no kes see teine ikka olla saab. Issi Kati, on meil siiani omavaheline nali (: 

Aga, jah, kas on mul nüüd kõige eelnimetatu tõttu elus piisavalt palju lapselikkust, või mis, aga ma ei kujuta end kuidagi täiskohaga emana ette. Vähemalt praegu mitte.  

Tõttöelda, ega ma peagi kujutama. Me ei ole kindlasti mitte tulnud kõik maailma ühtsama asja tegema. Kes kõlbab emmeks, kes millekski muuks. Ja ongi hästi. 

Mis ei ole hästi, on puhuti kuulda, et ilma lapseta pole justkui ka paarisuhe päris või et lapseta naine on ikka nagu poolik või et lasteta inimesed, ei tohiks üleüldse lastest ja nende kasvatamisest midagi arvata, sest nad ei tea sellest mõhkugi.

No andke andeks, me oleme siiski kõik kunagi lapsed olnud ja ma arvan, see annab meile õiguse ühte ja teist laste kohta arvata.  

Kohati, muide ma mõtlen, kas mõningate kodanike valju postuleerimine, et ainult laps teeb kellestki (eriti naisest) pärisinimese, tuleb sellest, et nad oma lapse(d) saanud puhtalt traditsioonist või kaaskodanike meeleheaks (kõik ju teevad nii) ja ei ole tegelikult oma vanemastaatusega üleüldse rahul. Teiste kallal näksimine annab siis justkui enesekindlust juurde, et vaadake, ma tegin ikka nii õiget asja. Või mis?

Seda teooriat kinnitaks justkui, et neilt inimestel oma tutvusringkonnas, kes on oma lapsi tõesti soovinud ja oodanud ja nendega väga õnnelikud, pole ma kunagi sünnitamisteemalisi käske ja etteheiteid kuulnud. Nemad on kuidagi väga sallivad.  

Õpetaja kui koolivägivallatseja

Koolivägivald on järsku kuidagi kuum, kes teeb filmi, kes laseb kellegi päriselt maha, kes tahab õpetajatele vitsa kätte anda, et see siis aitaks.

Kõige selle taustal tahan ma öelda, et olen näinud (kahjuks päris sageli), kuidas vägivald algab ei mujalt kui justnimelt õpetajast. Kuidas ei keegi muu, kui auväärne õpetaja südamerahuga mõnitab, sõimab ja kiusab natukenegi kenast keksmisest erinevat last, või kiidab üsna avalikult heaks, kuidas teised lapsed valgele varesele kallale kargavad.  

Näiteid? Saab. 

Mul oli klassivend, natuke ullike, istuma jäänud. Hüüti teda päinakaks (kohalik kõnekeelne vaste idioodile Päinurme erikooli järgi). Poisid ema oli ka natuke ullike. Aga ta püüdis asju lahendada nii, nagu praegu iga psühholoog soovitaks. Kui poisiga midagi lahti oli, tuli kooli ja üritas asja õpetajatega arutada.

Sealjuures võttis ta, naiivne ja heasüdamlik, ikka midagi kaasa. Omatehtud moosi või purgi kõrvitsaid või nii. Eks muidugi ajas see ju teisi naerma.

Aga mida ma ei tiku unustama, oli üks matemaatikatund, kus õpetaja nägi aknast poisi ema kooli poole tulevat ja hõikas üle klassi: “Näe, päinaka ema tuleb jälle oma lolli moosiga! Kas tal endal imelik ei ole?” Klass hirnus. Poiss punastas. Õpetaja nautis ennast ja olukorda.  

Ma tean ka üht maatüdrukut, kes tuli linnakooli ja seal elu esimesele eksamile. Tõi õpetajale lilled kaasa. Aga miskipärast andis need ära enne eksami algust. Ja sai õpetajalt sõimata (muidugi kõigi ees), et on pugeja.  

Ja ma olen olnud kehalise tunnis koos ühe tõesti suure ja paksu tüdrukuga, kelle poole õpetaja pöördus iga jumala kord jutuga: “Oled sina alles pekk.” Loomulikult kõigi teiste nähes ja kuuldes. 

Tean veel üht lugu omaettehoidvast esimese klassi tüdrukust, kellelt teised lapsed riidekoti käest ära võtsid ja talveriided koolimaja erinevatesse nurkadesse peitsid. Kui laps ei saanud koju ja ema tuli lõpuks appi ja rääkis õpetajaga sellest, mis värk on, laiutas viimane käsi ja kostis: “Aga mis ta siis on teistest erinev? Selliseid ei sallitagi.” 

Ja veel tean juhtumit, kus õpetaja jättis kaks algklassilast peale tunde ja lasi nad koju alles siis, kui neid, kaugemalt käijaid, enam ükski buss koju ei viinud. Lapsed marssisid paarkümmend kilomeetrit pimedas ja tuisus.  

Sellest, kuidasmoodi mõnijagu õpetajaid kolleegidega kõigi õpilaste pered ükskipulgi läbi võtab, et kes joob, kes lahutab, kes elab sotsiaalabist ja siis järeldab: “mis sest lapsestki siis tahta,” ei hakka parem rääkima.  

Ma ei taha sellega nüüd öelda, et kõik õpetajad on halvad ja julmad. Küll aga seda, et on totaalselt vale rääkida, nagu oleks koolivägivald ainult ja ainult laste omavaheline probleem ja õpetajad vaid süütud lambukesed, kes ei saa midagi parata.

Saavad küll. Nad saavad väga hästi kaitsta, selgitada, lepitada ja nõrgemate eest kosta. Aga kui nad seda ei tee, vaid annavad ise edasi sõnumit :“pekske, pekske, kui molu ei meeldi,” tuleb neil arvestada, et peksavadki. Ja ükskord tulistavad. Päriselt.

Äiad ja miniad. Barjääre ületades

Vaevalt, et ma olen kunagi olnud Arni vanemate ideaalminia. Küllap nad lootsid, et boheemlasest poeg leiab ühe mõistliku matrooni, kes tal kõhu täis söödab ja sokiaugud kinni õmbleb.

Selle asemel said nad kellegi, kes ütleb, et koorega kartul sünnib süüa, kui koorida ei viitsi, et tuba koristatakse siis, kui aega on, et süüa toob ja teeb see, kes tahab ja jaksab, ja laseb takkapihta mehel issanda rahus mürkroheliste sokkidega ringi lipata, näiteks. 

Ma usun, nad on mind pikalt võõrastanud, kui natuke imelikku tibi. Vähemalt ma ise olen tundud justkui klaasseina meie vahel. Seina, mille tagant üksteisele küll siivsalt naeratatakse, ent kätt ei ulatata. Nüüd vist on see murenema hakanud.  

Esimesed tõsisemad praod tulid mu meelest siis, kui Arni isa meile talumaade piire näitas. Siis ma lihtsalt küsisin igasugu asju maade ja metsa ja muu kohta, ise kaheldes, kas ikka sobib, et äkki on see sedavõrd isa ja poja asi, et minul ei kõlba sinna vahele sorkida. Üllatuseks sain aga vastuseid, mida, tundus, anti meelsasti.  

Ja eile maal käies vist õnnestus lõppeks me vahelisse klaasseina käesuurune auk teha. Asja otsustasid mesilased. 

Arni isa nimelt peab neid. Ja me oleme Arniga korduvalt arutanud, mis neist linnukestest saab siis, kui vana peaks kord meie keskelt läinud olema. Arni on väitnud, et tema ei julge nendega jännata, et on liiga kärsitu jne. Mina jälle olen kostnud, et ma  ei tahaks neil niisama minna lasta ning mind täitsa köidaks see mesilastevärk. Ja Arni on arvanud, et rääkigu ma seda vanale. Ja mina pole taas julgenud, sest äkki on jällegi tegu mingite isade ja poegade asjaga, kus kahtlaselt minialt initsiatiivi ei oodata. 

Eile võtsin südame rindu ja ütlesin vanale, et, kuule, sa võiksid meile näidata, kuidas see mesilastega toimetamine sul käib. Tulemus, vana võttis mu täitsa rõõmsalt  tarude juurde kaasa. Näitas, mis ta teeb. Kohmas lõpuks, et kuule, aita need raamid sauna juurde tuua. Siis istus, tegi suitsu ja rääkis mulle (tõepoolest mulle, sest teised olid sel hetkel toas) oma mesilastelugusid.  

Ma peaaegu kuulsin, kuidas klaassein klirinal purunes. Ja ma loodan, et mulle antakse aega äiapapaga sõbraks saada ja mesilindudega ka, sest ma tõesti tahaksin, et nad meile jääksid.

Kogu lool on mu jaoks muidugi ka see väike moraal, et kui sa ei oska oma vanamehepoolsele suguseltsile olla korralik naine (mina nii ehk naa ei oska), siis sa võid üritada olla nii umbes pool poega. See võib isegi tulemuslik olla.

Kui valelik on blogija?

Arni arutleb blogimina ja pärismina seoste üle, meenutades, et olen minagi eneselt korduvalt küsinud, mis see siis ikkagi on, mida teistele vaatamiseks välja riputatakse. Kui siiras? Kui mängu?

Vaevalt et keegi blogis ainult mingit rolli mängib, luues kirjasõnas kellegi teise, kellega inimesel arvuti taga midagi pistmist pole.

Samas, vaevalt on kedagi, kes tegelikult kõigi lugejate ees hingeni lahti riietub ja jagab poole maailmaga midagi, mida endalegi vaid pimedas ja teki all tunnistatakse.

On miski nende kahe vahel.

Tegelikult ma tean, et kuskil mu raamaturiiulis, vasakul all, servapidi selle ja selle taga, on tekst, mis kõneleb küll valest ja aususest memuaristikas, kuid ütleb seda, mida ütleksin mina meie, blogijate, siirusest. Et see tekst on täpsem ja parem, kui ma ise iganes öelda suudaksin, siis küünitugem riiuli poole,võtkem ta ja tsiteerigem.

Memuaaridel on see häda, et neis luisatakse neetult palju.

Õigupoolest mäletatakase ainult seda, mida tahetakse mäletada. Ja niiviisi nagu tahetakse, suudetakse, söendatakse mäletada.

Me meenutame mõnda sündinud asja, ent tõstame oma jutus esile ühtesid ja vaikime teistest asjaoludest. Me räägime oma lugu.

Me loome legende ja müüte asjades, mis võivad olla juhtunud või mis vähemalt meie arvates on juhtunud või millest keegi teine räägib, et see on juhtunud. Müüte piisav arv kordi üle rääkides ja lihvides jääme ise ka uskuma, et just niimoodi ongi juhtunud.

Suurim valetaja, valetamise tõeline suurmeister, kirjutab nõndanimetatud paljastusi, vahetut pihtimuslikku proosat, milles ta paljastab „kogu tõe“. Absoluutse avameelsuse ja siiruse mask on õigupoolest tegelikkuse kõige tõhusam moonutaja. Ekshibitsionist ja paljastaja tumestab meie pilgu. Meid hämatakse täielikult. Tõde ja objektiivsus muutuvad niisama hõlmamatuks ja varjusarnaseks nagu kõik muudki unistused.

Nende mõtetega ja nendega, mis jäävad viidatute vahele, alustab Claes Andersson oma raamatut „Kaksteist aastat poliitikas“ ja suudab lõpuks kokku kirjutada (luisata? muinasjutustada?) loo, mis on inimlik, soe, naljakas, haavatav, ehe.

Umbes samalaadselt ehedana tunduvat müüti, müüti, mida kirjutaja ka ise usub, teades samas küll, kus ta valetab, pakub vist ka suurrem osa blogirahvast. Mina ise küll.

Ahjaa, Anderssonil on veel üks kuldne mõte, millele ma just blogijana nelja jalaga alla kirjutaksin: „ära kirjuta midagi niisugust, mida sa ise hiljem lugeda ei suuda.“

Aamen.

Elu nagu ajalehes (mulluses)

 

Ma olen enesele korduvalt lubanud, et kuueteisttunniseid tööpäevi minu ellu enam ei tule. Ometi suudan seda ülimalt mõistlikku lubadust puhuti rikkuda. Aeg peale lihavõtteid ongi mu jaoks olnud vaid hingetõmbed töö ja voodissekukkumise vahel. Hingetõmbed, millega jõuab vaevu kusel käia ent söömine läheb meelest ära.

Ega ma suurt ei kurda. Selle kõige tulemusena saab savisaarlikult „tehtud“ poolele kanda mitu päristööd ja koolitööd. Tegemata asjade nimekirja läheb seevastu igasugune elu, ka virtuaalne.

Olen tahtnud kirjutada ooperiklubist Liina manu ja sellest, kui armsad on armsad või kui naljakad on mõned multikad. Olen tahtnud üles noppida Larko lihavõttemeemi. Olen tahtnud kirjutada midagi Ramloffile vastuseks millelegi kadumaläinud blogis. Olen tahtnud kobiseda midagi teemal NATO, mis oli vahepeal jutuks mitmel pool. Olen tahtnud soovitadqa seda. Olen tahtnud ühte ja teist veel.

Nüüd, mil mul on ometi kord aega midagi kirja panna, avastan ma, et kõik see, vaevu nädalatagune, on kaugel nagu viis aastat vanad ajalehed (virtuaalne aeg liigub nii häbitult pöörase kiiruga).

Ja ma tulen oma teemajja justkui pikalt tühjana seisnud suvilasse. Lükkan krääksuva ukse lahti, puhun laua pealt tolmu. Ebalen. Otsin midagi.

Ma vaatan. Ma harjun. Ma kirjutan. Argilkult. Kiiremini. Jälle.

Vist oskan veel.

OK. Aitab sentimendist. Lihtsalt, tere, sõbrad kes te siin teelaudade vahel siblite.

(:

 

Kampaania koolidele – löö last?

Vastne haridusminister Lukas ütleb Postimehele:

“Ma olen alati arvanud, et õpetajal peaks olema koolis initsiatiivi võimalus. Ja kui see tähendab ka karmimat sõna, näiteks füüsilist sekkumist kakluse lahutamiseks, siis mina pean seda õigeks. Ma ei kutsu üles ihunuhtluse taastamisele koolis, kuid nii moraalne kui ka füüsiline initsiatiiv peab olema õpetaja käes. Muidu ta lihtsalt ei suuda olla autoriteet.”

Vabandage, aga kuidas tähendab sõna (olgu või karmim) füüsilist sekkumist?

Ja mida peetakse selle sekkumise all silmas? Kas meil on tõesti nii, et õpetaja ei või kahte kaklevat last üksteisest lihtsalt, haiget tegemata eemale tõsta?

 

Kui on, siis on muidugi nõme küll. Aga mis siis kui see füüsilise jõu sihipärane kasutamine, millest härra minister kõneleb, on käte väänamine või muidu löömine?

Uus kampaania – löö last?

Avameelsusest ja objektiivsusest ehk ajakirjaniku õigus elule

Tänase päeva kuum teema on siis, kas blogi on ajakirjandus ja kas ajakirjanikel ametnikel ja muudel poolavalikel tegelastel on üldse õigust eraelule või vähemasti selle kapist välja laskmisele. Ja kui neil juba on midagi nii jubedat kui eraelu ja arvamused, kuidas saavad nad siis üldse oma tööd teha.  Ma ütleksin selle peale järgmist:

1. blogi saab käsitleda ajakirjandusena või tööga seonduva infokanalina, kui blogipidaja seda ise niisuguseks peab;
2. kui blogipidaja annab teada, et blogi ei ole ajakirjandus ega muul viisil tööalane, siis see seda ei ole;
3. ajakirjanikel ja ametnikel on õigus oma elule, maailmavaatele ja selle väljendamisele;
4. kui nad selle käigus ei levita seisukohti, mis on kas põhiseadusega vastuolus, avaliku korra rikkumisele üles kutsuvad, otse vaenu õhutavad või vägivallale kutsuvad, mistahes muude seadustega vastuolus või tööandjat, allikaid, kolleege, kliente kahjustavad või kelle iganes kohta käiv teadlik laim, ei ole kellegi asi nende arvamuste kallal iriseda;
5. seda, kui hästi inimene oma tööd teeb, ei määra tema maailmavaade vaid see, kuidas ta järgib tööd tehes hea töö kriteeriumiks olevaid reegleid, näiteks neid
6. kui soovitakse anda hinnangut inimese tööle, siis tuleb vaadata tema töötulemusi, mitte lähtuda tema isiklikest mõtteavaldustest.
7. niisiis, kui keegi räägib kuidas näiteks see või too ajakirjanik on kallutatud, tuleks tal näidata, kuidas tolle inimese selles, teises või kolmandas loos kallutatus avaldub, kui seda ette näidata pole, on tegu, minu arvates, eelarvamusliku sildistamisega.

 Teemal räägivad:

Arni 

Infopartisan

Jüri Saar