Archive for mai 8, 2007

Nüüd ma tunnistan midagi üles

Nojah, eks te sealt lõpust näete, mida mul tunnistada on. Lihtsalt ma otsustasin ka NEILE küsimustele vastata.

1. kirjuta kolm fakti oma väljanägemisest praegusel hetkel
Punane pluus valgete mummudega (lapsepõlve kuivaine karpe mäletate?), kapsaussirohelised kingad samuti täppidega (ise maalisin), jätkuvalt blond.

2. mida sa näed oma vasakul pool
Kolme kohvitassi, igaühes midagi. Hunnikut lugejakirju. Taamal laua alla varjunud kolleegi.
3. mis laulu sa viimasena kuulsid
Laulu? Ei mäleta. Muidu eile viimasena natuke Brahmsi mingi saksa raadio vahendusel.

4. ütle üks tegevus, mida oskad suurepäraselt teha
Töötegemise sildi all luuserdada (kahjuks alati siiski ei saa)

5. mida sa ei oska teha?
Pikalt vihane olla. Korralik olla. Äratuskella armastada. Aitab ehk?

6. kõige imelikum asi, mida oled teinud
Kunagi, Sakala keskuses, pärast nädal aega kestnud vaprat PÖFi vaatamist ja viimast hiigelpikka filmi, läksin peldikusse ja otsustasin muuhulgas kenasti huuli värvida (huulepulk oli mul tookord veel erepunane). Võõpasin ja võõpasin ega saanud aru, miks teised mind väga imelikult vahivad. Alles välja tulles taipasin, et meeste peldik oli.
7. kui valiksid uue ameti, siis kes sa oleksid?
Mittemidagitegemise ministeeriumi nõunik. Alkoholi imev sohvapadi sobiks ka, aga selle ameti on mõni kodanik juba enesele rserveerinud.
8. kui saaksid valida omale saba, millise valiksid?
Ilusa.
9. sinu kolm pahet
Alkohol, andumine kulinaarsetele lõbudele, blogimine. Eee…esimesed kaks ei ole vist pahed, pigem elu mõte (: Aga blogimine on küll pahe. Olen nimelt täheldanud, et mõtlen juba igasugu asjadest pealkirjades ja juhtlõikudes, mis on tegelikult halb.

10. kas me tegelikus elus oleme kohtunud?
Ise teate, eksole.

11. tunnista midagi üles
Mina ei ole midagi teinud!

mai 8, 2007 at 1:47 p.l. 1 kommentaar

Haakristi võiks välja naerda

Päevalehes arutleb Sofi Oksanen, miks sirp ja vasar on tänapäeval naljakad aga haakrist mitte.

Üks nutikas tähelepanek ses loos on, et lääne kommertskultuur tootis nõukogude värgist jaburnaljakat kuvandit. Lisada võiks vast niipalju, et see kuvand oli suuresti jabur ja naljakas siinpoolgi raudset eesriiet. Vähemalt Eestis ja vähemalt nii noortele kui mina, kes me sattusime maailma avastama ühe teatava riigi lagunemise aega.

Me saime oma lapse – või pubekavaistuga ikka jumalast hästi aru, et asi on kogu oma kurjast näost hoolimata sisuliselt hambutu absurd. Muidugi ei saanud me selle üle avalikult irvitada, aga esimese nurga taga küll. Igatahes lood kangelaspioneeridest mõjusid rohkem nagu anekdootlikult, lapsukestele orgunnitud sõjamängud (põuavälk ja mis nad olid) sobisid suurepäraselt selleks, et metsavahel esimesi suitses katsetada ja pioneerikoonduste lemmiklause oli tegelikult: “Alasti vannis!” (ma ei tea, mitu protsenti lapsukesi ütles siinkohal seda, mida tegelikult pidi).

Lühidalt, jaburus oli jaburus ja pärale jõudis see peaaegu kõigile.

Aga natsidega oli miskipärast teine lugu. Neid ei näidatud kunagi naljakana. Mitte ainult, et lääne pool ei tihatud veriste kurjamite üle naerda, ka nõukogude propagandas ei tehtud seda. Natse tegelikult müstifitseeriti, mis siis et justkui negatiivselt. Olid küll kurjad, aga suured ja säravad ja ilmselt omal kombel ligitõmbavad ka.

Siinkohal, tundub mulle, on iseenesest kõnekas seegi fakt, et nõukogude Bond, Tihhonovist kinolinal ilmselt paljude naiste lemmikuks mängitud Strilitz, lasi enamik aega ringi saksa mundris justkui saksa ohvitserina. Nii et jumal teab, kas me ikka elasime rohkem kaasa tublile nõukogude luurajale või efektsele natsile.

Müütiliste asjadega aga tikub olema kahjuks nii, et olgu nad valdavalt pluss – või miinusmärgiga, nad paistavad kuidagi ligitõmbavad. No kasvõi seepärast, et keelatud vili on magus või nii. Ja üldse, kui midagi koguaeg ainult tõsise ja nutuse näoga hukka mõistetakse, hakkab teatavatel naiivsetel romantikutel sellest kui vaesest kannatajast kahju, et miks nad muudkui peksavad, eksole. Küllap seepärast mõned ikka veel koos peanupuga ka ajud kiilaks ajavad ja natse armastavad.

Igatahes ma arvan, et parim lahendus oleks, kui haakrist muutuks sama naeruväärseks kui sirp ja vasar. Sest seda mida naerdakse, ei võeta tõsiselt ja mida ei võeta tõsiselt, ei minda ka kummardama.

Seega, Hitler koomiksisse, Hitler anekdooti, Hitler matrjoškaks ja koos nõukogude nänniga müüki!

Ja et seda põhimõtet järgida, üks asjakohane anekdoot, kus kõik eelnimetatud tegelased kenasti sees, ka:

Hitler helistab Stalinile:
„Jossif, ega sinu mehed ole mu seifist saladokumente võtnud?“
„Oota, ma selgitan välja,“ vastab Stalin ja helistab Stirlitzile:
„Kuule, Maksimõtš, kas sina võtsid Hitleri seifist dokumendid?“
„Just nii, seltsimees Stalin!“
„Pane tagasi, inimesed muretsevad!“

mai 8, 2007 at 10:54 e.l. 5 kommentaari


Inimestele meeldib

Kalender

mai 2007
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031