Haakristi võiks välja naerda

mai 8, 2007 at 10:54 e.l. 5 kommentaari

Päevalehes arutleb Sofi Oksanen, miks sirp ja vasar on tänapäeval naljakad aga haakrist mitte.

Üks nutikas tähelepanek ses loos on, et lääne kommertskultuur tootis nõukogude värgist jaburnaljakat kuvandit. Lisada võiks vast niipalju, et see kuvand oli suuresti jabur ja naljakas siinpoolgi raudset eesriiet. Vähemalt Eestis ja vähemalt nii noortele kui mina, kes me sattusime maailma avastama ühe teatava riigi lagunemise aega.

Me saime oma lapse – või pubekavaistuga ikka jumalast hästi aru, et asi on kogu oma kurjast näost hoolimata sisuliselt hambutu absurd. Muidugi ei saanud me selle üle avalikult irvitada, aga esimese nurga taga küll. Igatahes lood kangelaspioneeridest mõjusid rohkem nagu anekdootlikult, lapsukestele orgunnitud sõjamängud (põuavälk ja mis nad olid) sobisid suurepäraselt selleks, et metsavahel esimesi suitses katsetada ja pioneerikoonduste lemmiklause oli tegelikult: “Alasti vannis!” (ma ei tea, mitu protsenti lapsukesi ütles siinkohal seda, mida tegelikult pidi).

Lühidalt, jaburus oli jaburus ja pärale jõudis see peaaegu kõigile.

Aga natsidega oli miskipärast teine lugu. Neid ei näidatud kunagi naljakana. Mitte ainult, et lääne pool ei tihatud veriste kurjamite üle naerda, ka nõukogude propagandas ei tehtud seda. Natse tegelikult müstifitseeriti, mis siis et justkui negatiivselt. Olid küll kurjad, aga suured ja säravad ja ilmselt omal kombel ligitõmbavad ka.

Siinkohal, tundub mulle, on iseenesest kõnekas seegi fakt, et nõukogude Bond, Tihhonovist kinolinal ilmselt paljude naiste lemmikuks mängitud Strilitz, lasi enamik aega ringi saksa mundris justkui saksa ohvitserina. Nii et jumal teab, kas me ikka elasime rohkem kaasa tublile nõukogude luurajale või efektsele natsile.

Müütiliste asjadega aga tikub olema kahjuks nii, et olgu nad valdavalt pluss – või miinusmärgiga, nad paistavad kuidagi ligitõmbavad. No kasvõi seepärast, et keelatud vili on magus või nii. Ja üldse, kui midagi koguaeg ainult tõsise ja nutuse näoga hukka mõistetakse, hakkab teatavatel naiivsetel romantikutel sellest kui vaesest kannatajast kahju, et miks nad muudkui peksavad, eksole. Küllap seepärast mõned ikka veel koos peanupuga ka ajud kiilaks ajavad ja natse armastavad.

Igatahes ma arvan, et parim lahendus oleks, kui haakrist muutuks sama naeruväärseks kui sirp ja vasar. Sest seda mida naerdakse, ei võeta tõsiselt ja mida ei võeta tõsiselt, ei minda ka kummardama.

Seega, Hitler koomiksisse, Hitler anekdooti, Hitler matrjoškaks ja koos nõukogude nänniga müüki!

Ja et seda põhimõtet järgida, üks asjakohane anekdoot, kus kõik eelnimetatud tegelased kenasti sees, ka:

Hitler helistab Stalinile:
„Jossif, ega sinu mehed ole mu seifist saladokumente võtnud?“
„Oota, ma selgitan välja,“ vastab Stalin ja helistab Stirlitzile:
„Kuule, Maksimõtš, kas sina võtsid Hitleri seifist dokumendid?“
„Just nii, seltsimees Stalin!“
„Pane tagasi, inimesed muretsevad!“

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv.

Kivirähk võlla! Või siiski mitte? Nüüd ma tunnistan midagi üles

5 kommentaari Add your own

  • 1. Wild  |  mai 8, 2007, 1:06 p.l.

    “Emme, meil on homme geograafias kontrolltöö, ehk aitad?”
    “No, mis on Saksamaa pealinn?”
    “Berliin.”
    “Tubli, aga Prantsusmaa?”
    “Berliin, küsi ikka raskemaid!”
    “Noh, aga Poola?”
    “Berliin.”
    “Küll sina, Adolf, oled mul ikka tubli ja tark poiss!”

    A Hitleri matrjoškat küll oma koju ei tahaks. Ehk tõesti just sellepärast, et Hitler on mällu tambitud kui puhas apokalüptilise kurjuse elav kehastus Maa peal. Nõuka-aega aga on jah läbi lääneriikide ja tänapäevaste naljade pigem suure Potjomkini külakesena kujutatud.
    Üks minu pidevatest öökapiraamatutest on “SS tegutseb” (siit saab nt katkendeid vaadata http://iisrael.ee/js.php3?id=378 ) ja… ah, polegi rohkem midagi öelda.

    Vasta
  • 2. Kati  |  mai 8, 2007, 1:19 p.l.

    eh, lugesin wildika nalja kolleegidele ette, need asusid seda kohe putini peale ümber tegema.

    lahe, nalja läbi igasugu pättide võrdsustamine vist töötabki 🙂

    Vasta
  • 3. notsu  |  mai 8, 2007, 9:50 p.l.

    Suurepärases Rootsi filmis “Picassos äventyr” (soovitan kõigile, annab Monty Pythonile silmad ette) on muude naljade hulgas ka nunnu sketš Hitlerist ja Churchillist kui “sõjajärgsest Pariisi kunstnikepõlvkonnast”.

    Aga samas ei takista nõukanaljad našikatel sugugi punaarmee vormi selga ajamast ja surmtõsise näoga valvel seismast. Näikse olevat nende jaoks ligitõmbav ja sugugi mitte jabur.

    Vasta
  • 4. otsija  |  mai 8, 2007, 10:46 p.l.

    Kui Postimehes ilmunud Babini juttu tõsiselt võtta, siis see seletab našistide surmtõsised näod üsna usutavalt lahti: missiooniga rahvas, päästavad inimkonda jne. Kõhedusttekitav, kui see tõsine uskumus olema peaks.
    Aga kui mulle meenub, kuidas tollal, kui mina pioneeriks astusin, asi suure pühalikkusega käis, suuremaga veel, kui tänapäeval kristlikus kirikus – vanded ja tõotused ja puha, kümne-aastase jaoks ikka vägagi tõsiselt võetav värk (arusaamine ja killuviskamine tulid pisut hiljem) – siis väga ei imestagi noid tõsiusklikke našiste. See paistab, et ongi nagu religioon.

    Vasta
  • 5. Punane Hanrahan  |  mai 9, 2007, 7:27 e.l.

    See uskumus ON tõsine.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

mai 2007
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

%d bloggers like this: