Martale vihastamisest, ja teistele ka

Marta küsis, et kuidas ma vihastan, niimoodi südamest kohe. Et mismoodi sees siis on. Ja kahtles kas ma üldse vihastan.

Viimase kohta pean kohe, enne kuulujuttude ja väärarusaamade tekkimist ütlema, et muidugi vihastan. Üks korralik nõiamoor ei saa ometi vihastamata olla.

Kuigi, jah, ma pean tunnistama, et minu vihaga on nagu rabil patu tegemisega. Teate ju seda lugu, kus rabi tahab korralikult sabatit pidada ja istub puu alla maha, et mitte liikumiskeeldu rikkuda. Kuid saatan tuleb teda kiusama. Küll laseb eemal pungil rahakotti paista, küll ilusat naist, keda himustada, küll eksiõpetajat, kellega väidelda. Et aga rabi tõuseks ja liiguks. Rabi aga istub häirimatult puu all edasi. Lõpuks hakkab piipu toppima. Siis laseb saatan, kavalpea, tuulehool tulla, piibust tubaka välja puhuda ja maad mööda edasi rullida. Et rabil rohkem tubakat pole, ta tõuseb ja jookseb ja jookseb selle rulli järel. Loo moraal: meid ei vii kiusatusse mitte suured vaid väikesed asjad.

Mind ei vihasta reeglina ka mitte suured (põhimõttelised, ilmavaatelised) vaid väikesed asjad. Mu juhe jookseb laksuga kokku, kui olen väsinud ja ületöötanud ja magamata ja siis juhtub veel mingi nõme pisiasi. Siis ma hakkan lööma ja viskama. Õnneks mitte inimesi, vaid asju.

Võetagu siis näide lähiajaloost. Olin just mingi kolm asja kaelast ära, st trükki saanud, st ka tavapärase eelneva kooma üle elanud. Mingeid kooliasju olin ka teinud. Siis rampväsinult koju tulnud, otsustanud, et ma tahan nüüd vähemalt korralikult süüa ja vorstid ahju pannud. Siis aga hakkasin midagi sahtlist võtma, sahtel lagunes natuke ära ja kuni ma teda parandasin, läks vorstirasv põlema. Ma seisin ja vaatasin, kuidas mu pisike elektriahi puukapil seestpoolt heleda leegiga lõõmab ega tahtnud mõelda, mis juhtub, kui põlev rasv kuskilt praost välja voolab. Kui kõik korterit süütamata möödas oli, võtsin tabureti ja viskasin üle toa. Nüüd oleks vaja teisele jalad alla tagasi kruvida.

Eelmine taoline lõhkumishetk oli siis, kui naabrimoor, kes enne oli mu üürnik ja  kasutas mind suht rämedalt ära, lastes mul enese elamisele sisuliselt peale maksta, tuli midagi kigisema Kurilooma kohta. Siis lendas tagantkätt kinni vannitoa uks. Ja uksel lendas suurest hoost klaas eest. Aga see oli kasulik, sest klaas oli ehitajatest jäänud nõmedik, valge värviga koos. Ilma ongi ilusam. Ja niisama ei viitsinud me seda ära nokkida.

Nii püstikuri olen ma, kui järele mõelda, olnud Paldiskis elatud kolme aasta jooksul täpselt kaks korda. Pooleteise aasta tagant korra ei ole ju palju lõhkuda, eks? (:Eks muidugi on ka pisikurjus ja pisivirinad. No, et miks sa, vanamees, arvutis vahid, eit tahab seda, toda ja kolmandat. Või mida te, rajakad, helistate mulle vabal päeval. Või, kurat, kallis kolleeg, ei saanud siis tänaseks tööd tehtud. Ja mida sina (kes iganes parasjagu) vingud siin. Aga et ma olen õppinud selliste puduasjade peale mitte kohe häält tõstma ja et mu viha läheb tegelikult ruttu üle, ajab see kõik mind reeglina enne naerma kui ma röökima jõuan hakata.

Pealegi, vanamehel on pahas tujus minukese taltsutamiseks väga hea nõks. Töö-ja lollikindel. Kui ta näeb, et ma ikka väga mossi kisun, tuleb mulle lihtsalt süüa pakkuda. Head ja ilusasti. Pärast kulinaaresteetilisi elamusi olen ma kahesajaprotsendilise tõenäosusega roosa rahu ise.

Ahjaa, on veel üks asi, mille peale ma tavaliselt ütlen konkreetselt sitasti. Ma ei talu nimelt, kui kõik on kaelani ühises pasas ja siis keegi hakkab käituma, nagu oleks tema ainus lilleke, kes vajab erikohtlemist. Näiteks, kui seltskond võõras linnas ära eksib ja siis üks hakkab vinguma, et jalad väsind ja kõht tühi ja kuidas meil küll nüüd nii läks. Või kui kõik lõpetavad mingit kiiret tööd, mille tähtaeg on nii nelja sekundi pärast, ja siis keegi hakkab kägisema, miks tema kohe koju ei saa. Vaat siis võin ma isegi mürgine olla.

Siis veel on inimesed, mõned, kelle peale ma ei ole vihane, vaid kelles ma olen hingepõhjani pettunud. Nii pettunud, et kunagi enam kohata ei tahaks. Õnneks on neid ühe käe sõrmedest ikka vähem. Blogilugejad, ärge, palun, hakake nüüd neid enese hulgast otsima, sest ma olen väga kindel, et teie seas neid pole.

Ja üldse see selleks.

Kuidas, muide, teie vihastate?