Martale vihastamisest, ja teistele ka

mai 9, 2007 at 1:29 p.l. 11 kommentaari

Marta küsis, et kuidas ma vihastan, niimoodi südamest kohe. Et mismoodi sees siis on. Ja kahtles kas ma üldse vihastan.

Viimase kohta pean kohe, enne kuulujuttude ja väärarusaamade tekkimist ütlema, et muidugi vihastan. Üks korralik nõiamoor ei saa ometi vihastamata olla.

Kuigi, jah, ma pean tunnistama, et minu vihaga on nagu rabil patu tegemisega. Teate ju seda lugu, kus rabi tahab korralikult sabatit pidada ja istub puu alla maha, et mitte liikumiskeeldu rikkuda. Kuid saatan tuleb teda kiusama. Küll laseb eemal pungil rahakotti paista, küll ilusat naist, keda himustada, küll eksiõpetajat, kellega väidelda. Et aga rabi tõuseks ja liiguks. Rabi aga istub häirimatult puu all edasi. Lõpuks hakkab piipu toppima. Siis laseb saatan, kavalpea, tuulehool tulla, piibust tubaka välja puhuda ja maad mööda edasi rullida. Et rabil rohkem tubakat pole, ta tõuseb ja jookseb ja jookseb selle rulli järel. Loo moraal: meid ei vii kiusatusse mitte suured vaid väikesed asjad.

Mind ei vihasta reeglina ka mitte suured (põhimõttelised, ilmavaatelised) vaid väikesed asjad. Mu juhe jookseb laksuga kokku, kui olen väsinud ja ületöötanud ja magamata ja siis juhtub veel mingi nõme pisiasi. Siis ma hakkan lööma ja viskama. Õnneks mitte inimesi, vaid asju.

Võetagu siis näide lähiajaloost. Olin just mingi kolm asja kaelast ära, st trükki saanud, st ka tavapärase eelneva kooma üle elanud. Mingeid kooliasju olin ka teinud. Siis rampväsinult koju tulnud, otsustanud, et ma tahan nüüd vähemalt korralikult süüa ja vorstid ahju pannud. Siis aga hakkasin midagi sahtlist võtma, sahtel lagunes natuke ära ja kuni ma teda parandasin, läks vorstirasv põlema. Ma seisin ja vaatasin, kuidas mu pisike elektriahi puukapil seestpoolt heleda leegiga lõõmab ega tahtnud mõelda, mis juhtub, kui põlev rasv kuskilt praost välja voolab. Kui kõik korterit süütamata möödas oli, võtsin tabureti ja viskasin üle toa. Nüüd oleks vaja teisele jalad alla tagasi kruvida.

Eelmine taoline lõhkumishetk oli siis, kui naabrimoor, kes enne oli mu üürnik ja  kasutas mind suht rämedalt ära, lastes mul enese elamisele sisuliselt peale maksta, tuli midagi kigisema Kurilooma kohta. Siis lendas tagantkätt kinni vannitoa uks. Ja uksel lendas suurest hoost klaas eest. Aga see oli kasulik, sest klaas oli ehitajatest jäänud nõmedik, valge värviga koos. Ilma ongi ilusam. Ja niisama ei viitsinud me seda ära nokkida.

Nii püstikuri olen ma, kui järele mõelda, olnud Paldiskis elatud kolme aasta jooksul täpselt kaks korda. Pooleteise aasta tagant korra ei ole ju palju lõhkuda, eks? (:Eks muidugi on ka pisikurjus ja pisivirinad. No, et miks sa, vanamees, arvutis vahid, eit tahab seda, toda ja kolmandat. Või mida te, rajakad, helistate mulle vabal päeval. Või, kurat, kallis kolleeg, ei saanud siis tänaseks tööd tehtud. Ja mida sina (kes iganes parasjagu) vingud siin. Aga et ma olen õppinud selliste puduasjade peale mitte kohe häält tõstma ja et mu viha läheb tegelikult ruttu üle, ajab see kõik mind reeglina enne naerma kui ma röökima jõuan hakata.

Pealegi, vanamehel on pahas tujus minukese taltsutamiseks väga hea nõks. Töö-ja lollikindel. Kui ta näeb, et ma ikka väga mossi kisun, tuleb mulle lihtsalt süüa pakkuda. Head ja ilusasti. Pärast kulinaaresteetilisi elamusi olen ma kahesajaprotsendilise tõenäosusega roosa rahu ise.

Ahjaa, on veel üks asi, mille peale ma tavaliselt ütlen konkreetselt sitasti. Ma ei talu nimelt, kui kõik on kaelani ühises pasas ja siis keegi hakkab käituma, nagu oleks tema ainus lilleke, kes vajab erikohtlemist. Näiteks, kui seltskond võõras linnas ära eksib ja siis üks hakkab vinguma, et jalad väsind ja kõht tühi ja kuidas meil küll nüüd nii läks. Või kui kõik lõpetavad mingit kiiret tööd, mille tähtaeg on nii nelja sekundi pärast, ja siis keegi hakkab kägisema, miks tema kohe koju ei saa. Vaat siis võin ma isegi mürgine olla.

Siis veel on inimesed, mõned, kelle peale ma ei ole vihane, vaid kelles ma olen hingepõhjani pettunud. Nii pettunud, et kunagi enam kohata ei tahaks. Õnneks on neid ühe käe sõrmedest ikka vähem. Blogilugejad, ärge, palun, hakake nüüd neid enese hulgast otsima, sest ma olen väga kindel, et teie seas neid pole.

Ja üldse see selleks.

Kuidas, muide, teie vihastate?

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Nüüd ma tunnistan midagi üles Kuidas kirjutada kommentaari, mida keegi ei loe

11 kommentaari Add your own

  • 1. otsija  |  mai 9, 2007, 2:04 p.l.

    Mina vihastun üsna mitutmoodi.
    Kui ma mingi totruse peale vihastun, siis kõigepealt ma hakkan hoopis naerma: nii loll ei saa ju olla! Ja siis kui olen ära naernud ja asja üle järele mõtlema hakkan, siis võin öelda väga sitasti. Pärast alati kahetsen, et aeg oleks võind selle koha peal peatuda, kus ma naersin. Või siis et peale äranaermist poleks tohtind mõtlema hakata.
    Kui keegi väga vastikult käitub, siis juhtub sageli seda, et olen kõigepealt hulk aega arusaamatuses: miks ta nii teeb? Enne kui viha lahvatab. Ja siis sõltub kõik juba sellest, kas vastikultkäituja on veel käeulatuses või ei ole enam. Kui on, saab oma koosa kätte, kui ei ole, siis jääbki koosata. Sest ma ei viitsi eriti kaua vihane olla

    Kui mind aga keegi elama õpetama või sildistama tuleb, siis võin olla väga pikalt kannatlikkus ise, aga kui see tänitaja normaalse jutu peale lõpetada ei kavatse, siis ühel hetkel võib lüüa kaane pealt. Ja siis võib asi lõppeda kas väga mürgiste sõnade või lõhkumisega.
    Keevaveekannuga olen ka ähvardanud visata, aga õnneks viskamiseni asi ei jõudnud.

    Ja siis on veel see variant, et kui vihastuda mingil põhjusel ei tohi. Näiteks kolleegi peale koosolekul. Oleks väga nõme, kui ma hakkaks teiste ees tema peale karjuma või asju loopima. Sellistel puhkudel muutun ma jäiselt üli-üli-üliviisakaks.

    Üldiselt ma väga vihane eksemplar siiski ei ole, selliseid paduvihastumisi juhtub väga harva.

    Vasta
  • 2. notsu  |  mai 9, 2007, 3:19 p.l.

    See, et pahas tujus naisele tuleb süüa anda, on ka minu teiselpoolel selge. Ja see, et mind ei tohi näljasest peast inimeste keskele lasta, samuti. Isegi potentsiaalsest näljasest peast mitte, nii et isegi kui kõht enne väljaminekut päris tühi ei ole, tuleb see ikkagi korralikult täis süüa.

    Vasta
  • 3. Kadri  |  mai 9, 2007, 6:52 p.l.

    Nagu Otsijagi, ei saa ka mina tihtipeale kohe aru, et oot, nüüd peaks vihastuma. Pikad juhtmed on. Kui vihane olen, ketran peas kõikvõimalikke stsenaariume, kuidas viha põhjustanud inimest verbaalselt paika panna. Ketran natuke, turtsun, kirun. Mõne aja pärast, kui kõht on head-paremat täis, saan aru, et maailmakõiksuse seisukohalt jne. Verbaalverised plaanid teostuvad üliharva.
    Et siis rahu k

    Vasta
  • 4. Kadri  |  mai 9, 2007, 6:53 p.l.

    … käib kõhu kaudu.
    (Poeg ronis lauale ja saatis kommentaari enne valmimist ära…)

    Vasta
  • 5. nipitiri  |  mai 10, 2007, 7:09 e.l.

    ei ole minagi jõuluingel
    vihastan küll
    nojah
    aastate jooksul olen püüdnud ikka õppida
    end sabast hoidma
    vahel õnnestubki
    alati mitte
    ma enam ei teagi
    kuidas suhtuda väljaelamisse
    teiste väljaelamine võib mind ehmatada
    või ka naerma ajada
    seepärast ise vihastudes võin nüüd pikalt vaikida
    ja siis minna ja osta endale
    lilli või kommi või raamat või…
    midagi, mis meeldib…

    Vasta
  • 6. tumeblondi  |  mai 10, 2007, 7:22 e.l.

    Minu vihastamsie 3 astet:
    * olen ärritunudu ja turtsun – reeglina sinnamaani, kuni muutun äärmiselt vastikuks ja küüniliseks, kuni tõelise nõiani välja:)
    * tõstan häält – äärmiselt harva ja nii natukene…aga 1 kõvahäälne küüniline lause on tavaliselt piisav, et mu viha lahutada…
    * viimane ja kõige totaalsem viha – jään absoluutselt vait. Olen võimeline nädalaid vaikima (iga mehe unistus, eksju?:). 2 inimesega pole enam rääkinud 5 aastat sõnagi…
    Tõeline õelus on mu teine nimi…

    Vasta
  • 7. Kati  |  mai 10, 2007, 8:21 e.l.

    vat, totaalselt vaikima mina võimeline ei ole. mitte kauem kui tund aega.

    mul tuleb igal juhul jutuhimu ja asjade ära klaarimise himu ja üldse see, et oleks nüüd normaalsed edasi.

    aga ma võin vaikida enne võimalikku konflikti, st kui ma tunnen, et kohe hetkel reageerides läheks sõjaks, võin ma lihtsalt hella teemat mitte puutuda. vahel on sest kasu, vahel ilmselt kahju.

    Vasta
  • 8. nipitiri  |  mai 10, 2007, 8:44 e.l.

    nojah…
    klaarimist eelistan minagi…:)
    rahulikus olekus

    Vasta
  • 9. Mari  |  mai 10, 2007, 9:58 e.l.

    Vihastamine on see õppetükk, mida ma jätkuvalt katsun omandada, sest viha kipub enne väljaelamist kurbuseks muutuma. Aga kui ma ikka vihane olen, siis nagu auruvedur-kogub kiirust, puhib ja aeg-ajalt vilistab kõvasti. Mõned korrad on ka rööbastelt välja sõitnud, aga seda pole meeldiv meenutada. Tööl aga on vähe teisiti-siis olen üli-üli korrektne ja viisakas, aga sellisel läbi-seina-mineja ilmel.

    Vasta
  • 10. otsija  |  mai 10, 2007, 5:51 p.l.

    Mina olen kord enda vait ka vihastanud… kaks päeva jutti ei rääkinud tulevase abikaasaga sõnagi. Väljakuulutatud pulmadeni oli umbes kaks nädalat.
    Aga kui esimesed kaks tundi oli see vihane kättemaks, et põe nüüd, siga, ma ei räägi sinuga enam sõnagi… siis ülejäänud aja oli see vaikimine pigem eneseuhkusest, viha oli ammu olematuks lahtunud. Ja viimaks hakkasin ikkagi ise rääkima ja selgitama, miks ma vihastusin. Pulmad igatahes ära ei jäänud. 🙂

    Vasta
  • […] Posted by Carol under Uncategorized  “Ja kuidas, muidu, teie vihastate?” (https://noiaelu.wordpress.com/2007/05/09/martale-vihastamisest-ja-teistele-ka/) Oi, sellest ma tahan küll […]

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

mai 2007
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

%d bloggers like this: