Peksa sain

Eelmise teema sabas hargnes jutt kuidagi ihunuhtluse mõttekusele-mõttetusele, meenutades mulle, kuidas ma ise elus esimest ja ainsat korda füüsiliselt peksa sain. Ebaõiglaselt ja pedagoogiliste tagajärgedeta.  

Pidin siis olema nii viie- või kuueaastane. Vanaema, kes mind tavaliselt kantseldas, oli kuskil ära (küllap kirikukooris laulmas) ja mind hoidis üks tema sõbrannamutt.  

Mutt ei olnud teab mis lapsekantseldaja. Mul oli igav. Aga et ma ükskiku lapsena omaette mängima olin harjunud, polnud seegi kord probleemi. Ma ehitasin mõõdulindist torni. Kes ei tea, see käib nii, et keerad mõõdulindi rulli ja siis lükkad sõrmega keskelt üles. Tuleb selline mõnus astmeline asi nagu tsikuraat. Vanaema, kes mulle seda mängu õpetas ütleski, et Paabeli torn.  

Aga jamaks läks, kui hoidjamutile oma torni vaadata viisin. Tema nimelt hakkas riidlema, et see lõhub mõõdulinti ja nii ei tohi teha. Vastasin, et tohib küll, sest vanaema ise lubas. Tema jäi enda juurde, lisades, et vanaema lihtsalt ei saanud mulle sellisied lollusi õpetada, ja et ka mina jäin enda juurde (konflikti vältimiseks valetada ma veel ei osanud), leidis moor, et jonnin ja hakkan vastu ja vaja lapsele rihma anda. Mida ta ka tegi. 

Nõnda rikkus ta minu jaoks hullusti igasugu kehtivaid norme. Esiteks sundides mind ilmselget tõde maha salgama ja teiseks tulles mulle kallale, mis oli täiesti ootamatu, sest varem ei olnud keegi nii teinud.  

Igatahes ma olin selle peale hämmastunud ja et ma olin hämmastunud, ei hakanud ma nutma. See aga ei sobinud muti plaaniga, sest vaikiv laps ei pakkunud ilmselt piisavat kompensatsiooni kõigutatud autoriteedi eest. Igatahes ta tuli pool tunnikest hiljem oma osa nõudma, küsides  eriti võltsvagal häälel. “ Noooh, kas need olid esimesed triibulised, jaaah? Kas on väga valus?” 

Ma ei tea, kust ma oma lapsearuga tol hetkel selle võtsin, aga kostsin igatahes: “See pisiasi pole kõneväärt.”  Mutt muigutas suud, pööritas silmi ja jauras pärast veel vanaemalegi, kui paha ja jonnakas ja ülbe laps ma olen.

Ma ei mäleta, kas vanaema jäi tookord ausalt minu selja taha, või üritas sõbrannale meeldida. Aga ma sain tookord kuradima hästi aru, et moraalne ülekaal on hullusti minu poolel (mis siis, et toona muidugi nii väljenduda poleks osanud.) 

Aga loo moraal ja pedagoogiline kasu? Noh, ma mäletan seda juhtumit siiani jah. Aga mida ma seeläbi selgeks õppisin? Vahest seda, kuidas Jupiteri vihastada. (:  

Kuidas kirjutada kommentaari, mida keegi ei loe

Alusta kindlasti sõnadega “Autor võiks endale ükskord selgeks teha …” või “ Küll sa, autori nimi (soovitavalt väänatult või familiaarselt), oled ikka loll, naiivne jne,” või siis lihtsalt “Nii rumalat juttu pole ammu lugenud.” * 

Kui su järgnevas jutus nüüd ongi mõni täitsa ütlemis-ja mõtlemis-ja arvestamisväärne idee, mida võibolla olekski sel autoril kasulik teadmiseks võtta, võid ikkagi olla raudpolt kindel, et see sinu hea mõte küll kuhugi, eriti sõimatud autorini, ei jõua. Sest ta on juba haavunud ja vihane ja kaitses. Või sõimajatega harjumise korral juba liiga paksu nahaga, et reageerida. 

Ma ei tea, miks arvatakse, iseäranis netiruumis, et ülbe toon ja isatsev paikapanek on mõistlik viis maailma asju arutada. Mulle isiklikult on eluaeg tundunud (noh tegelikult suisa loogikaseminarides õpetatudki), et ole oma vastasega viisakas. Ja kui saad, siis alustuseks pigem nõustu temaga  pisiasjades, et pärast öelda välja oma erinev seisukoht suuremais. Sest nii ta esiteks kuulab sind ja teiseks muutub puhtinimlikust leebusest natuke ettevaatamatuks ja seega sinu argumentidega palju paremini rünnatavaks. ‘ 

Kui see on oluline reegel väitlusis, kus üks pool peab teist võitma, siis, mulle näib, et veel olulisem on see, kui otsitakse miskit dialoogi ja võimalust ilmasju arutada. Muidugi, kui otsitakse. Kui kommentaari kirjutamise mõte pole tegelikult iseenesele peeglis moosinägu teha ja oma määratut ärapanemisvõimet imetleda. Ainult et, ärge petke end, te ei ole tegelikult vaimukad kui Juur või teravad kui Rannamäe. Või mis? 

_____________

* Kõik nimetatud kommentaarid on leitud ühe tänase päevalehe artikli sabast. Jätan meelega täpsustamata, mis lehe, mis loo ja mis autoriga on tegu, et me ei hakkaks arutama väljaande ja kirjutaja isiku headust ja halbust. Niipalju siiski, et seekordne sõimatud autor pole ei mina ega mu vanamees, isegi mitte mu tuttav, seega isiklik ja solvunud ma ei ole. Ja ma ei kirjutakski sellest, kui mul lihtsalt vahel poleks isu lugeda tõesti tarku, vaimukaid ja muidu toredaid kommenataare.