Peksa sain

mai 11, 2007 at 1:02 p.l. 11 kommentaari

Eelmise teema sabas hargnes jutt kuidagi ihunuhtluse mõttekusele-mõttetusele, meenutades mulle, kuidas ma ise elus esimest ja ainsat korda füüsiliselt peksa sain. Ebaõiglaselt ja pedagoogiliste tagajärgedeta.  

Pidin siis olema nii viie- või kuueaastane. Vanaema, kes mind tavaliselt kantseldas, oli kuskil ära (küllap kirikukooris laulmas) ja mind hoidis üks tema sõbrannamutt.  

Mutt ei olnud teab mis lapsekantseldaja. Mul oli igav. Aga et ma ükskiku lapsena omaette mängima olin harjunud, polnud seegi kord probleemi. Ma ehitasin mõõdulindist torni. Kes ei tea, see käib nii, et keerad mõõdulindi rulli ja siis lükkad sõrmega keskelt üles. Tuleb selline mõnus astmeline asi nagu tsikuraat. Vanaema, kes mulle seda mängu õpetas ütleski, et Paabeli torn.  

Aga jamaks läks, kui hoidjamutile oma torni vaadata viisin. Tema nimelt hakkas riidlema, et see lõhub mõõdulinti ja nii ei tohi teha. Vastasin, et tohib küll, sest vanaema ise lubas. Tema jäi enda juurde, lisades, et vanaema lihtsalt ei saanud mulle sellisied lollusi õpetada, ja et ka mina jäin enda juurde (konflikti vältimiseks valetada ma veel ei osanud), leidis moor, et jonnin ja hakkan vastu ja vaja lapsele rihma anda. Mida ta ka tegi. 

Nõnda rikkus ta minu jaoks hullusti igasugu kehtivaid norme. Esiteks sundides mind ilmselget tõde maha salgama ja teiseks tulles mulle kallale, mis oli täiesti ootamatu, sest varem ei olnud keegi nii teinud.  

Igatahes ma olin selle peale hämmastunud ja et ma olin hämmastunud, ei hakanud ma nutma. See aga ei sobinud muti plaaniga, sest vaikiv laps ei pakkunud ilmselt piisavat kompensatsiooni kõigutatud autoriteedi eest. Igatahes ta tuli pool tunnikest hiljem oma osa nõudma, küsides  eriti võltsvagal häälel. “ Noooh, kas need olid esimesed triibulised, jaaah? Kas on väga valus?” 

Ma ei tea, kust ma oma lapsearuga tol hetkel selle võtsin, aga kostsin igatahes: “See pisiasi pole kõneväärt.”  Mutt muigutas suud, pööritas silmi ja jauras pärast veel vanaemalegi, kui paha ja jonnakas ja ülbe laps ma olen.

Ma ei mäleta, kas vanaema jäi tookord ausalt minu selja taha, või üritas sõbrannale meeldida. Aga ma sain tookord kuradima hästi aru, et moraalne ülekaal on hullusti minu poolel (mis siis, et toona muidugi nii väljenduda poleks osanud.) 

Aga loo moraal ja pedagoogiline kasu? Noh, ma mäletan seda juhtumit siiani jah. Aga mida ma seeläbi selgeks õppisin? Vahest seda, kuidas Jupiteri vihastada. (:  

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Kuidas kirjutada kommentaari, mida keegi ei loe Eesti ongi Serbia

11 kommentaari Add your own

  • 1. nipitiri  |  mai 11, 2007, 1:33 p.l.

    püha müristus!
    kuskohast ta selle rihma siis kohe…
    hiljem Sul ka selle mutiga kokkupuudet oli?

    ja mina olin solvunud ainult sellest
    kui mind nurka järele mõtlema saadeti
    ja trotsi mus jätkus
    no vahel kohe mitte ei tahtnud andeks paluma minna…

    Vasta
  • 2. Punane Hanrahan  |  mai 11, 2007, 1:46 p.l.

    Tabasin end äkiliselt mõttelt, et võib olla ongi igasuguste füüsiliste ja muude karistuste väärtus hoopis selles, et need õpetavad kehtivaile autoriteetidele vastu astuma? Võimu ignoreerima. Ka raskuste kiuste opositsiooni ja oma veendumustele kindlaks jääma.

    Ehk siis see, et lapsest karistuste kiuste just ei saa “head last” ehk hilisemas elus pimesi kuulekat kodanikku, iga autokraatse ja totalitaarse režiimi lemmikut:) Et ta saab aru, et valitsuse ja/või ebasõbralike naaberriikide ähvardused on just täpselt sama mõttetud ja ebaõiglased, kui lapsepõlve peks.

    Selle jutuga ei taha ma absoluutselt õigustada laste füüsilist karistamist. See oli, on ja jääb barbaarseks. Pigem on eelnev arutlus stiilis “igas halvas peab ju midagi head ka olema”.

    Vasta
  • 3. nipitiri  |  mai 11, 2007, 1:50 p.l.

    Punane Hanrahan,

    on veel sellised toredad lasteraamatud ja tegelased nagu Joosep Toots ja Tom Sawyer…
    saab selgeks ise peksa saamatagi… 🙂

    Vasta
  • 4. Kati  |  mai 11, 2007, 2:03 p.l.

    eh, vanamees, ma olen ise ka mõeld, et kas see oli mu esimene vstupanukoolitus 🙂

    Vasta
  • 5. otsija  |  mai 11, 2007, 3:55 p.l.

    Kui see jääb ainsaks füüsiliseks karistuseks, siis ehk õpetab vastu hakkama, aga kui pekstakse pidevalt, siis pekstakse igasugune vastuhakusoov ja julgus lapsest välja.
    Indiaanlastel oli vist see ütlemine, et isa, kes oma poega lööb, ei kasvata temast sõdalast. Nii et…

    Vasta
  • 6. Siiri  |  mai 11, 2007, 10:07 p.l.

    Mina olin kogu aeg kohusetundlik ja kuulekas laps ja pole ma terve oma pika elu jooksul vägivalda isegi mitte pealt näinud (telekast olen näinud muidugi). Mu vanemad on heasüdamlikud ja rahuliku meelega inimesed. Isegi kurat ei öeldud meil kodus.
    Kui olin umbes 9-aastane, oli ema mu peale millegipärast väga pahane ja käskis mul endal kase otsast vitsa tuua. Kask oli liiga kõrge ja ma ei ulatanud. Mäletan siiani, kuidas vahtisin kase all ja mõtlesin, et kuidas ma sealt küll oksa kätte saan. Siis läksin ütlesin emale, et ma ei ulata. Issand küll, milline loll laps ikka ma olin 🙂
    Ja selle kohuse- ja vastutustundlikkusega olen siiani hädas, see kipub elu rohkem segama, kui asi väärt on. Oleksin hea meelega loovam ja ükskõiksem, aga ei tule välja 🙂
    Kuna mul endal igasugused löömisega seotud kogemused puuduvad, siis pole aimugi, kas vägivald võiks kuidagi aidata inimest paremuse poole. Millegipärast arvan, et ei aita.

    Vasta
  • 7. rojukene  |  mai 12, 2007, 2:29 p.l.

    Oma lapsepõlvest mäletan, et ema käest saadud pepulaks (enamasti ikka asja eest) oli palju vastuvõetavam ja arusaadavam ning kasvatuslikult mõjusam kui see, kui mind saadeti nurka ja ei lubatud enne välja tulla, kui ma olin nõus vabandama. Viimatimainitud meetodit kasutas isa ja palju oli ka neid kordi, kui ma isegi ei teadnud, mille eest mind nurka saadeti. Sellest tulenevalt tekkis tõepoolest trots ja minu vabandused ei olnud siirad – ma tahtsin noil hetkil lihtsalt millegi muuga tegelema hakata.

    Peksmine ei paranda tõesti midagi ega kedagi, aga kas asja eest laksu andmine on ka juba koduvägivald? Selles suhtes on teatav tõetera, et valuga jääb õppetund tõepoolest paremini meelde kui niisama (ja ma ei mõtle siinkohal ainult laste karistamist). Minu meelest oli nurgas seismine ja “järele mõtlemine” palju alandavam ega omanud mingisugust parandavat efekti.

    Võib-olla arvan ma lapsevanemaks saades teisiti, aga mulle tundub, et väikeste laste ja väikeste loomade kasvatamises pole palju vahet vähemalt selles mõttes, et kui pahandus toimub, peab sellele järgnema teatav karistus, mis on oma olemuselt piisavalt ebameeldiv, aga mis ei tekitaks otsest viha karistaja vastu ega oleks liigselt karm. Uksele “perekonnapildi” joonistamine ei ole nii suur patt, et selle eest võiks last nädal aega terroriseerida ja tundide viisi lasta tal nurgas seista. Pahanduse tegija peab ise muidugi ka aru saama, mida ta on valesti teinud ja miks see halb on. Ja mõnikord tõepoolest juhtub nagu Sinul läks – tegelikult polegi midagi valesti tehtud, aga karistus saabub sellegipoolest.

    Mõte jooksis nüüd natuke omadega rappa, aga kõige olulisema sain vist öeldud 🙂

    Vasta
  • 8. Signe  |  mai 12, 2007, 4:41 p.l.

    kontrolliks

    Vasta
  • 9. Signe  |  mai 12, 2007, 4:51 p.l.

    Avastasin teemaja. Tundub hubane. Antud teema puhul mälestus oma lapsepõlvest. Laksu sain ainult ükskord- hästi õrna, mõtlesin siis ja ka praegu selle peale muigega. Mõru mälestus on hoopis sellest, kui tähtsad sugulased külla tulid ja mind, viieaastast last, enne tuppaminekut kõrvale kutsusid ja pere kodusest olukorrast infot välja pumpasid. Aus täiskasvanutest lugupidav laps nagu ma olin, rääkisin kõigest, mida küsiti. Tuppa teiste juurde minnes laulsid tähtsad sugulased kõigile ette, mida olid minu käest teada saanud. Vanaisa vihastas minu peale hirmsasti, vanaema oli mõistlik ja keelas teda, sest sai aru, et mina ei olnud ju milleski süüdi. Mina mäletan neid sugulasi tänini kui äärmiselt nõmedaid inimesi. Ülekohus on see, mis jääb kauaks meelde- mitte asjakohane laks, arvan ma.

    Vasta
  • 10. Kati  |  mai 13, 2007, 5:45 e.l.

    “perekonnapiltide” puhul pooldaks mina seda meetodit, et joonistajale lapp pihku ja aitab maha nühkida. sest olulisem kui vabandused või isegi karistused on mu meelest arusaam, et kui ise sita tegid, pead selle ka ise ära kasima.

    muide, üks eesti suurettevõte annab igal aastal välja parima pagari auhinda, mis läheb töötajale, kes keeras aasta jooksul kokku kõige suurema käki, kuid selle jama ka ise hästi ära lahendas.

    ebaõiglus ja alandamine on muidugi ka siis halvad, kui nad füüsilisi mõõtmeid ei võta.

    Vasta
  • 11. rojukene  |  mai 13, 2007, 1:19 p.l.

    Loomulikult on “lapp kätte”-lähenemine kõige mõistlikum. Mina ja Sina saame sellest aru, aga paljud teised paraku ei saa.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

mai 2007
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

%d bloggers like this: