Archive for mai 21, 2007

Klimt – jutustamatu lugu

 

Raoul Ruizi “Klimt” on reedest saadik mu hinge peal. Tahaks rääkida, kuid ei saa kuidagi. Ehk siis pean nõustuma Kristiina Davidjantsiga, et see film ei jutusta üht konkreetset loogilist lugu.

Erinevalt Davidjantsist aga arvan ma, et “Klimti” täielik mittenarratiivsus on voorus, mitte puudus. Samuti pole mu meelest puudus, et vaatajalt eeldatakse mõningate kunstiajalooliste faktide teadmist või vähemalt hiljem järele vaatamist. Lõppeks, üks film ei pea olema moralitee ega kunstiajaloo õpik.

Film on film ja sellisena on Ruizi “Klimt” imeline. Ulmeliste assotsiatsioonide jada. Pildi (ja maailmade) murdumised läbi peegli. Paljastused ja varjamised ärritavas koosluses. Ja ehkki ei ole seda ainumast suurt lugu või ideed, mis laseks end sirgelt ja selgelt vormistada, jääb pärast vaatamist ometi painama peotäis mõtteuide.

Esimene teema: geenius ja hullus. Seesama pööraste assotsiatsioonide jada, meelevaldsed seosed tulevikku ja minevikku, paikadesse ja ruumidesse. Kui loovus on, ja nad, st loovusteoreetikud, väidavad üsna üksmeelselt, et on, võime märgata ja luua aina kummalisemaid ja ootamatumaid seoseid, siis kas on vahet, millisest allikast need tulevad? Nutikusest või hullusest? Võib olla on asi vaid selles, kellel jätkub jõudu ja järjekindlust oma hullus millekski lõplikuks vormistada?

Teine teema: tolerants või ükskõiksus. Klimt ja tema lugematud armukesed ning lapsed, kellest tal on ükskõik. Ta on nõus jagama oma armukesi kellega iganes ja leidma oma tütreid lõbumajast, silmagi pilgutamata. On see sallivus, määratu mõistmine, sügavaim tarkus? Või on see ükskõiksus, sotsiaalne puudelisus? Lausegoism ja hoolimatus?

Kolmas teema: alastuse tähendused. Vale-Lea ilmumine Pariisis. Alasti, ent erinevaid maske ette seades. See häirib, häirib, häirib, sest see mis peaks olema avatud (alasti) on tegelikult hoopis varjatud (maskis). Millal me õieti tunneme kellegi olevat alasti? Mida tähendab alasti? On see keha või miski, mis on sellega seotud? Mis? Silmad võib olla?

Neljas teema: Päris ja võlts. Võlts-Lea, päris-Lea, kui viimast ongi. Võlts-Klimt, päris-Klimt vahest. Ja tõesti, kas sina oled iseenese originaal või iseenese viimane väljalase? Kust sa tead? Nii nad küsivad.

Viies teema: suremine. Kas surm võiks olla kaotsiminek lund sadavasse tuppa? Kui jah, siis oleks see paradiis või pigem põrgu?

Kuues ja metateema: kunstniku saatus ehk retseptsioonid. Klimti on eluajal nii kiidetud kui sõideldud. Nüüd on ta kompromissitult üks armastatumaid ja enimmüüdud ning massiliselt reprodutseeritud kunstnikke. Paraku, Klimti imetlejaist suur osa on ilmselt täielikud kunstivõhikud, kes armastavad teda kui stiilipuhtaimat kitši. Mis seal salata, ma suhtun isegi üsna skeptiliselt inimestesse, kes, kui juttu tuleb kunstist, ütlevad end esimese kolme lause jooksul armastavat Klimti. Ometi, ma armastan ka ise Klimti, sest, kurat, ta ju on hea. Kunstniku paratamatu saatus? Kunstniku kuri saatus? Või hea, lahke saatus, sest äkki talle sobiks, kui ta teaks end nii armastatavat? Või oleks see talle kama kaks?

mai 21, 2007 at 12:20 p.l. 7 kommentaari

Variatsioone Punase Hanrahani teemadel

Mis saaks kui kaotaks pensionid ära? Kas laisku peaks aitama? Kas ma pean kellegi klaveritunnid kinni maksma?

Seda ja üht-teist veel arutavad nad mu vanamehe juures.

Nojah, oleks ilmselt ideaalne, kui inimesed korraldaksid oma elu nii, et seda ei oleks vaja mingil ametlikul viisil reguleerida ja oleksid sealjuures terved, söönud, hoitud-kaitstud, aidatud ja rahul.

Paraku, inimesed on inimesed mitte inglid. Nad ei ole nõus iseseisvalt ja omaalgatuslikult kõike ja kõiki aitama.

Kes kellele kiirabi kutsub, ei sõltu küll kidlasti sellest, kas inimene end vasak-või parempoolsena määratleb, nagu vanamees provokatsiooniliselt pakub, küll aga sellest, kas maaslamaja arvatakse olevat ohver või süüdlane. Enamik kutsub kiirabi, kui peab teda haigeks ja ei kutsu, kui oletab lamaja olevat joodiku.

Üksikisiku abi on seega pööraselt subjektiivne. Ka üldisemat laadi abi, näiteks annetused. Kes ei annaks meelsasti midagi haigete laste heaks või haiguste diagnoosimiseks. Ikka. Endagagi võib juhtuda.

Aga AIDSi põdejaile? No ei tea, nad ikka ei ole korralikud inimesed vist ja mis see minu asi on, mina ju sellist tõbe ei saa.

Kui mu mälu nüüd alt ei vea, tegi EMT kunagi heategevuskampaania, kus ühel numbril helistades sai annetada lastehaiglale, teisel koerte varjupaigale ja kolmandal tänavalastele. Kompromissitult enim raha sai lastehaigla, järgnesid koerad ja alles siis tänavalapsed, sest viimastega ei tundud just eriti paljud annetajad endal mingi seost olevat.

Järelikult meil oleks, mõistlikum aitamisele ja toetamisel lähtuda mitte niivõrd üksiku aitaja emotsioonidest vaid üldisematest ühiskonnas kokku lepitud põhimõtetest ja rahastamisskeemidest

Teiseks, inimesed pole ka kõigeväelised. Võib küll südamest tahta aidata keda iganes, aga ei pruugi suuta.

Mis siis, kui laps kes väga tahaks vanemaid vanas eas ülal pidada näiteks autoõnnetusse sattub ja töövõimetuks jääb? Kes siis neid vanemaid aitab? Mis siis, kui kellegi laps sünnib tõsise vaimupuudega ja jääbki elu lõpuni lapseks, keda ennast tuleb ülal pidada?

Et siis aitavad kaugemad sugulased? Aga kui keegi aitab juba suguseltsi viit vanurit ja üht töövõimetut ja siis veel lapsi, kes õpivad? Kuskilt maalt saab iga ükskiku aitaja jaks otsa. Nii vaimne kui füüsiline.

Minu labane ja pragmaatiline aruraas ütleb siinkohal, et kui aitajaid on rohkem, peab jõuraasuke kauem vastu. Kui ka parasjagu üks, teine või kolmas ei jaksa, siis neljas ehk ikka.

Seepärast on mu meelest mõistlikum mitte jätta vanade ja haigete ja töötute ja noorukest ning nõrgukeste aitamist üksikisikute eraasjaks vaid pigem võtta see ette suurema kambaga ehk siis maksta selle tarvis oma maksud kui ja kuni jaksad, tahtes siis õigustatult, et kui ei jaksa, saad teistelt abi.

Muide, see „õigustatult“ on päris oluline sõna. Ja teine oluline sõna oleks „väärikalt“ väi siis „alandusteta“ vähemalt. Ma nimelt kujutan ette, kui halb oleks näiteks mul enesel elada konkreetselt kellegi kulul, teades, kuidas teine minu pärast end pingutab ja võib olla suurest tükist oma elust loobub.

Kui ma peaksin sattuma olukorda, kus tuleks ellujäämiseks sugulastelt-sõpradelt kerjata, siis läheksin ma vist pigem metsa surema. Ausalt. Ja täiesti otseses mõttes.

Hoopis teine lugu oleks võtta vajadusel abi riigilt, mille heaks ma ise olen tööd tehes ja makse makstes ennemalt päevast päeva oma osa andnud. Ei tunneks end vähemalt nii süüdi ja haledalt.

Sellepärast usun ma haigekassasse, pensionifondi, sotsiaaltoetustesse ja muudesse ühiskondliku solidaarsuse ilminguisse ja olen nõus andma nende toimiseks oma osa.

Jah, muidugi võib siinkohal juhtuda, et toetad mõne hädalise asemel laiska. Aga ma usun, et üldiselt meeldib inimestele ikka enam ise hakkama saada kui kellegi abist elada. Seega, laisku on ja saab alati olema ilmselt palju vähem kui päriselt abi vajavaid kodanikke. No aidatagu siis vahel harva mõnd neist, kui et jäätagu pärishädaline abita.

Iseasi on veel, millal peaks ühiskond kellegi käe ulatama. Kas me hakkame kedagi aitama siis kui ta on, mu vanamehe lemmiknäidet kasutades, juba Nevski katedraali trepil kerjamas, või püüame me korraldada asju nii, et sinna trepile sattuks võimalikult vähesed?

Mina eelistaksin viimast, sest usun, et see on nii mulle isiklikult kui ühiskonnale tervikuna turvalisem ning pikemas perspektiivis ka vähem kulukas.

Aga selleks, et võimalikult paljud enesega võimalikult hästi hakkama saaks, on hea, kui neil võimalikult paljudel on võimalikult hea haridus, võimalikult palju oskusi ja muid huvisid ning muid ajaveetmise võimalusi kui poe taga viina kaanimine.

Mida enam nad käivad koolis ja klaveritunnis võ ujumistrennis, seda parem, ning neid, kes seda enesele päris ise lubada ei suuda, on mõistlik aidata. Kui mitte otse, siis kaude. Ehitada muusikakoole ja ujulaid, toetada huvitegevust neis või orgunnida kaugema nurga lastele koolibusse vms.

Niisiis võib juhtuda, et on ikkagi kasulik kellegi klaveritunnid kinni maksta. Et aga vähesed meist suudaks endale külapealt isikliku klaveriõpilase või ka -õpetaja ülalpidamiseks võtta või isikliku koolimaja ehitada, on sedagi mõtet teha koos ja ühisest rahakotist.

Pealegi, lisaboonus võib olla üks geniaalne klaverdaja, kelle andest me muidu iial kuulda ei saaks.

Refrääniks sobib nüüd, et sellepärast usun mina haigekassasse, pensionifondi, sotsiaaltoetustesse jne, jne. Lühidalt, ikkagi solidaarsuse mõistlikkusse.

mai 21, 2007 at 4:42 e.l. 17 kommentaari


Inimestele meeldib

Kalender

mai 2007
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031