Variatsioone Punase Hanrahani teemadel

mai 21, 2007 at 4:42 e.l. 17 kommentaari

Mis saaks kui kaotaks pensionid ära? Kas laisku peaks aitama? Kas ma pean kellegi klaveritunnid kinni maksma?

Seda ja üht-teist veel arutavad nad mu vanamehe juures.

Nojah, oleks ilmselt ideaalne, kui inimesed korraldaksid oma elu nii, et seda ei oleks vaja mingil ametlikul viisil reguleerida ja oleksid sealjuures terved, söönud, hoitud-kaitstud, aidatud ja rahul.

Paraku, inimesed on inimesed mitte inglid. Nad ei ole nõus iseseisvalt ja omaalgatuslikult kõike ja kõiki aitama.

Kes kellele kiirabi kutsub, ei sõltu küll kidlasti sellest, kas inimene end vasak-või parempoolsena määratleb, nagu vanamees provokatsiooniliselt pakub, küll aga sellest, kas maaslamaja arvatakse olevat ohver või süüdlane. Enamik kutsub kiirabi, kui peab teda haigeks ja ei kutsu, kui oletab lamaja olevat joodiku.

Üksikisiku abi on seega pööraselt subjektiivne. Ka üldisemat laadi abi, näiteks annetused. Kes ei annaks meelsasti midagi haigete laste heaks või haiguste diagnoosimiseks. Ikka. Endagagi võib juhtuda.

Aga AIDSi põdejaile? No ei tea, nad ikka ei ole korralikud inimesed vist ja mis see minu asi on, mina ju sellist tõbe ei saa.

Kui mu mälu nüüd alt ei vea, tegi EMT kunagi heategevuskampaania, kus ühel numbril helistades sai annetada lastehaiglale, teisel koerte varjupaigale ja kolmandal tänavalastele. Kompromissitult enim raha sai lastehaigla, järgnesid koerad ja alles siis tänavalapsed, sest viimastega ei tundud just eriti paljud annetajad endal mingi seost olevat.

Järelikult meil oleks, mõistlikum aitamisele ja toetamisel lähtuda mitte niivõrd üksiku aitaja emotsioonidest vaid üldisematest ühiskonnas kokku lepitud põhimõtetest ja rahastamisskeemidest

Teiseks, inimesed pole ka kõigeväelised. Võib küll südamest tahta aidata keda iganes, aga ei pruugi suuta.

Mis siis, kui laps kes väga tahaks vanemaid vanas eas ülal pidada näiteks autoõnnetusse sattub ja töövõimetuks jääb? Kes siis neid vanemaid aitab? Mis siis, kui kellegi laps sünnib tõsise vaimupuudega ja jääbki elu lõpuni lapseks, keda ennast tuleb ülal pidada?

Et siis aitavad kaugemad sugulased? Aga kui keegi aitab juba suguseltsi viit vanurit ja üht töövõimetut ja siis veel lapsi, kes õpivad? Kuskilt maalt saab iga ükskiku aitaja jaks otsa. Nii vaimne kui füüsiline.

Minu labane ja pragmaatiline aruraas ütleb siinkohal, et kui aitajaid on rohkem, peab jõuraasuke kauem vastu. Kui ka parasjagu üks, teine või kolmas ei jaksa, siis neljas ehk ikka.

Seepärast on mu meelest mõistlikum mitte jätta vanade ja haigete ja töötute ja noorukest ning nõrgukeste aitamist üksikisikute eraasjaks vaid pigem võtta see ette suurema kambaga ehk siis maksta selle tarvis oma maksud kui ja kuni jaksad, tahtes siis õigustatult, et kui ei jaksa, saad teistelt abi.

Muide, see „õigustatult“ on päris oluline sõna. Ja teine oluline sõna oleks „väärikalt“ väi siis „alandusteta“ vähemalt. Ma nimelt kujutan ette, kui halb oleks näiteks mul enesel elada konkreetselt kellegi kulul, teades, kuidas teine minu pärast end pingutab ja võib olla suurest tükist oma elust loobub.

Kui ma peaksin sattuma olukorda, kus tuleks ellujäämiseks sugulastelt-sõpradelt kerjata, siis läheksin ma vist pigem metsa surema. Ausalt. Ja täiesti otseses mõttes.

Hoopis teine lugu oleks võtta vajadusel abi riigilt, mille heaks ma ise olen tööd tehes ja makse makstes ennemalt päevast päeva oma osa andnud. Ei tunneks end vähemalt nii süüdi ja haledalt.

Sellepärast usun ma haigekassasse, pensionifondi, sotsiaaltoetustesse ja muudesse ühiskondliku solidaarsuse ilminguisse ja olen nõus andma nende toimiseks oma osa.

Jah, muidugi võib siinkohal juhtuda, et toetad mõne hädalise asemel laiska. Aga ma usun, et üldiselt meeldib inimestele ikka enam ise hakkama saada kui kellegi abist elada. Seega, laisku on ja saab alati olema ilmselt palju vähem kui päriselt abi vajavaid kodanikke. No aidatagu siis vahel harva mõnd neist, kui et jäätagu pärishädaline abita.

Iseasi on veel, millal peaks ühiskond kellegi käe ulatama. Kas me hakkame kedagi aitama siis kui ta on, mu vanamehe lemmiknäidet kasutades, juba Nevski katedraali trepil kerjamas, või püüame me korraldada asju nii, et sinna trepile sattuks võimalikult vähesed?

Mina eelistaksin viimast, sest usun, et see on nii mulle isiklikult kui ühiskonnale tervikuna turvalisem ning pikemas perspektiivis ka vähem kulukas.

Aga selleks, et võimalikult paljud enesega võimalikult hästi hakkama saaks, on hea, kui neil võimalikult paljudel on võimalikult hea haridus, võimalikult palju oskusi ja muid huvisid ning muid ajaveetmise võimalusi kui poe taga viina kaanimine.

Mida enam nad käivad koolis ja klaveritunnis võ ujumistrennis, seda parem, ning neid, kes seda enesele päris ise lubada ei suuda, on mõistlik aidata. Kui mitte otse, siis kaude. Ehitada muusikakoole ja ujulaid, toetada huvitegevust neis või orgunnida kaugema nurga lastele koolibusse vms.

Niisiis võib juhtuda, et on ikkagi kasulik kellegi klaveritunnid kinni maksta. Et aga vähesed meist suudaks endale külapealt isikliku klaveriõpilase või ka -õpetaja ülalpidamiseks võtta või isikliku koolimaja ehitada, on sedagi mõtet teha koos ja ühisest rahakotist.

Pealegi, lisaboonus võib olla üks geniaalne klaverdaja, kelle andest me muidu iial kuulda ei saaks.

Refrääniks sobib nüüd, et sellepärast usun mina haigekassasse, pensionifondi, sotsiaaltoetustesse jne, jne. Lühidalt, ikkagi solidaarsuse mõistlikkusse.

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv.

Kartulipüha Klimt – jutustamatu lugu

17 kommentaari Add your own

  • 1. Mari  |  mai 21, 2007, 6:04 e.l.

    Mina mõtlen täpselt sama moodi. Kas see peaks tähendama, et ma olen siis vasakpoolne? Kas Sa määratled ennast vasakpoolsena? Mulle tundub see mõte kuidagi primitiivne nagu peaks kujutlema, et parempoolne peab õigeks ise mõnda geeniust sponsoreerida. Aga mine sa tea-tegelikult küll tean lugusid rikastest inimestest, kes on mitme lapse koolitajaks-sponsoriks hakanud, et kasvuhimulist taime kasta, kel muidu vilets kasvukeskkond. Mulle tundub, et olen otsimas mingit kuldset keskteed, kuigi sõna kesk on ju peaaegu et keelatud.:)

    Vasta
  • 2. Mari  |  mai 21, 2007, 6:32 e.l.

    P.S. See, kuidas ja milleks jaotada, tundubki lihtsam olevat, sest iga terve mõistusega inimene saab aru, et targem on tulekahju ära hoida kui tuld tõrjuda. Raskem on selle raha kokkusaamisega, mulle tundub, et just siin jagunetakse paremale ja vasakule. Et kuidas ikka makse koguda ja kellelt kuipalju. Kuna majanduses olen võhik,siis on mu hoiakud kõikuvad ja emotsionaalsed. Näiteks meenub mulle A.Munthe “San Michele raamat”, kus ta ütleb midagist nii, et ..”oskus igast asjast raha teha on eriliselt kahtlase moraalse väärtusega anne, mille omajad tuleks maksustada nagu mesilased, kellelt võetakse nende kuldne mesi, et anda seda nendele, kellel puudub mesi oma igapäevasele leivale määrimiseks.” Mis puutub mesilastesse, siis ma nende eluga hästi kursis pole, ja et kuida nad täitsa omaette hakkama saaksid ei tea, aga sisemist vastumeelsust alati mõelda “mis ma selle eest saan” tunnen küll. Ja kui keegi oleks mulle õpetanud raha tegema, siis-ma esiteks ei tea, kas ma oleksin üldse osutunud sobivaks õpilaseks, aga minu keel ei paenduks küll ütlema “rikas ema, vaene ema”. ..

    Vasta
  • 3. Kati  |  mai 21, 2007, 9:23 e.l.

    mari,
    peamine vahe parema ja vasaku puhul seisneb mu meelest tänapäeval, kui ükski täie aruga vasak enam proletariaadi dikatuuri või maailmarevolutsiooni ei ihka, just selles kas ja kui palju peaks riik inimeste elu korraldamisse sekkuma, kui palju asju peaks tegema ühiselt ja mille eest peaks seisma igaüks ise.

    ma ise määratlen ennast kõige enam kui sotsiaalliberaali, mis iseenesest jääb skaalal parem-vasak enamvähem keskele. ehk siis ma usun, et riik ei pea inimeste arengut sh ka majanduslikku otse piirama (kuni see ei ohusta teiste vabadusi ja arengut) küll aga peab ta oma kodanikele looma võrdsed võimalused areneda ja tagama kõigile neile inimväärse elu.

    eesti tingimustes, kus on aegu aetud väga õhukese riigi poliitikat, mille tulemusel meil ausaltöelda juba on põud päästjatest, arstidest, õpetajatest, politseinikest ja normaalsetest ametnikest st ka normaalsetest avalikest teenustest kui sellistest, pean ma igal juhul vajalikuks seista pehmemate väärtuste ja praegusest paksema riigi eest. seetõttu olen siiani ka sotse valimas käinud.

    Vasta
  • 4. potsataja  |  mai 21, 2007, 9:43 e.l.

    Sinu vanamehe juures arutleti ikka pigeb abistamise piiride üle. Keegi ei vaidle selle vastu, et on vaja pensionit, kiirabi või päästeametit. Vaieldi palga ülempiiri kehtestamise vastu. Seoses tuleb mul meelde see kulakute asi – “Ahhaa – sul on palju, sinult võtame ära (seejuures selle, mis meile üleliigsena näib), vajadusel jõuga.” Lisaks väideldi selle üle, kuidas teha nii, et ressursi piiratuse korral (seda on ta alati) jõuaks abi eelkõige ikka tõsiselt abivajajani.

    Ma muide valisin ka sotse. Mul nimelt on kodus üks riigiametnik ja sellel riigiametnikul on mõned riigiametnikest sõbrad. Iga kord, kui need riigiametnikest sõbrad meil külas käivad, riivavad nende koridori põrandale jäetud jalatsid mind tohutult – sellega, kui nässud ja äratallatud need on. Ma siis iga kord mõtlen, et meil riigis on midagi väga valesti.

    Vasta
  • 5. Ramloff  |  mai 21, 2007, 9:53 e.l.

    Sry, ehk on see offtopic
    Einoh, minu meelest ei pruugi need jalanõud ka midagi näidata. Igal inimesel on oma kulutuste hierarhia ning sellele, mis selles hierarhias allosas ei kulutata rohkem kui hädavajalik. Minu enda jaoks on riietus ja jalanõud ka seal prioriteetide tagaotsas ja uusi kingi ei osta enne kui vanad nii katki, et kas augud sees või mingil muul viisil täiesti kandmiskõlbmatud. Ja kulutades 500-1000 krooni mingi riietuseseme või kingade peale tilgub süda verd, end sama summa kulutamisel raamatute või plaatide vms peale pole mingit probleemi. Õnneks on olemas second hand, kus riided on just sellise hinnaga, mis vastavad nende väärtusele minu silmis.

    Seetõttu ongi tihti paganama raske määratleda, kas inimene on vaene või rikas.
    PS! Kukkus välja lausa parempoolitsev jutt 😛

    Vasta
  • 6. Kati  |  mai 21, 2007, 9:55 e.l.

    palga ülempiiri ma ei poolda.

    ja ega ma ei näe ausaltöelda ka võimalust, kuidas see tegelikult tööle hakkaks, mitte ümbrikupalgatamiseks ei kasvaks.

    alampiiri küll.

    ja seda ka, et ei keskendutaks mitte ainult näoli mudas olijate aitamisele vaid eeskätt mutta kukkumise vältimisele.

    Vasta
  • 7. Kati  |  mai 21, 2007, 9:58 e.l.

    ramsu,

    selleks hindamiseks on tegelikult siiski ka objektiise(mai)d võimalusi. vaesuspiiriga võrdlemini, ostukorvi sisu proportsionaalselt, ntx.

    Vasta
  • 8. potsataja  |  mai 21, 2007, 9:59 e.l.

    Ramloff – ma olen nõus, inimestel on kulutuste hierarhiad. Siiski – vaevalt, et kinganinast välja turritavate varvastega inimene vabast tahtest lund mööda käib. Ma olen üsna veendunud, et nende hierarhia on tingitult nende sissetulekutest sageli liiga karm. Palju karmim, kui neile endale meeldiks.

    Vasta
  • 9. Kati  |  mai 21, 2007, 10:02 e.l.

    kinganinad kinganinadeks.

    aga alamakstud riigiametnik on ohtlik. täietsi otseselt. tal ei tekki varem hiljem mitte einult tahtmine olla laisk ja lohakas, vaid ka lisa teenida, pistist võttes või maad sahkerdades või infot lekitades vms.

    no pole vaja, eksju.

    Vasta
  • 10. potsataja  |  mai 21, 2007, 10:04 e.l.

    Ostukorvidest – Mitcid (kiirmakaronid – nimega võisin eksida – nii nad neid kutsuvad) kohvitassis – üsna tavaline paari lapsega riigiametniku töö juures söödav lõunasöök. .

    Vasta
  • 11. potsataja  |  mai 21, 2007, 10:08 e.l.

    Pististest – ma iga kord vihastan, kui räägitakse pististest – kust krt te sihukesi ametnikke leiate? Ma olen korduvalt üritanud anda – nt liikluspolitseinikule – keegi kunagi ei võta, kirjutavad veel vingema trahvi.

    Ma käin tihti Venemaal – seal see normiks. Seal peab miilits su kinni ja kui sa juhtud veel sõitma võõrriigi numbriga autoga – siis ta ei räägigi sinuga enne kui sa oled talle midagi andnud.

    Meil – pole ma veel kordagi pistisevõtja otsa koperdanud. Ja ma muidu koperdan palju.

    Vasta
  • 12. Kati  |  mai 21, 2007, 10:15 e.l.

    eh potsu, ma olen imenatukese oma eluajast riigiametnik old.
    ja ma tean nii mõndagi kaasametnikku, kes võttis mida vaja.
    kahjuks. vajalike kooskõlastuste eest näiteks.

    a politsenikud meil enam vist ei võta jah. seal noid võtjaid ikka rapiti ka hiljuti, kui mäletad.

    pealegi, ega kõik või suurem osa kindlasti ei võta, aga ma kardan, et mida alamakstum kamp on, seda suuremaks nii mõnelgi kiusatus läheb.

    Vasta
  • 13. marta  |  mai 21, 2007, 10:28 e.l.

    üldiselt ma leian, et ei ole päris aus seostada ametnike alammakstust pistisevõtmisega… on inimesi, kes võimalusel võtavad alati – olgu see palk nii suur kui tahes… ja on inimesi kes lihtsalt ei võta… ma usun, et see sõltub palju enam konkreetse isiku isikuomadustest kui tema palga nr-st…

    lisaks täna riigiametnikud enam nii hullult alamakstud ei olegi – saavad riigi keskmist palka küll (v.a päästeamet – need on minu meelst kõige kehvemas seisus)… pigem on täna probleemiks see, et ametnike on vähe ja töökoormus on meeletu ning seetõttu palk ei vasta sooritatud pingutuse suurusele…

    Vasta
  • 14. Kati  |  mai 21, 2007, 10:36 e.l.

    ma kohe kindlasti ei taha öelda, et iga ametnik on valmis midagi võtma.

    mõni on. aga kui parem osa inimkonnast ei taha ntx sita palga pärast sellist ytööd teha, siis võibolla jääbki proportsionaaslet enam sellisied võtjaid ametisse?

    mis palka puutub, siis minu ajal olid needküll pea olematud.

    samas, ma ei ole muidugi nii ammu ametniku ametis olnud, et ega ma martale, eks praegu asja sees, vastu vaielda ei tihka.

    Vasta
  • 15. potsataja  |  mai 21, 2007, 10:39 e.l.

    Enam jäi meelde tollimeeste rappimine. Ma ütleks kohe, et “tempel mällu igavesti” or something.

    Vasta
  • 16. marta  |  mai 21, 2007, 10:46 e.l.

    ega ma nüüd seda ka öelda ei taha, et nad kuidagi ülemakstud oleksid – absoluutselt mitte, kuid võrreldes muude nö lihtsat tööd tegevate inimestega – nt poemüüja või juuksur – on ametnikud ikka paremini tasustatud (seda, et nad peavaki ja tegelikult peaksid olema palju paremini tasustatud, ma ütlema ei hakka – seda nagunii keegi ei usu)…

    aga ametisse jävad pikemalt need, kes teevad oma tööd südamega… puhtalt raha peal väljas olijad leiavad sageli üsna kiiresti enam maksustatud tegevuse (lisaks siis sellele, et vahest jäävad nad pistisevõtmisega vahele ning nad vallandatakse)…

    Vasta
  • 17. Mari  |  mai 21, 2007, 8:11 p.l.

    Vahel on raske eristada oma tegevuse mõttekust mõttetusest.Ei tahaks olla keegi, kes ulatab uppujale vihmamantli. See inimene , kes loob töökoha, pakub mingeid võimalusi-tema intelligentsus, elutahe ja motivatsioon võivad olla väga erinevad sellest inimesest, kellele tema tegevus on suunatud. Kui nüüd see edukas inimene visata hetkeks oma tänase olemisega sinna situatsiooni, millest ta ise väljaronimisvõimalust pakub, siis ta kindlasti suudaks seda. Aga ta peaks suutma näha, kas ka hädasolija seda suudaks. Kuigi praktika on kõige tõestus, kasvavad inimesed sama aeglaselt kui õunapuud ja viljadest saame paraku aimu ikka siis, kui nad on valmis. Senikaua peame midagi ette võttes uskuma, et meie nägemus asjadest on õige ja loota, et aastate jooksul pole meil vaja suunda vastupidiseks muuta. Enesekesksuses on vähemalt see hea asi, et kui ka meie teadlik ja alateadlik keel vastuolus on, ei ole meil ometi oma otsustusi siiski kellegi teise kaela ajada. Selles hetkes olevikus, kui sünnib elu, on see meie hetke tõde. Ja paljude inimeste tõdede koosloksutamine loksutab välja ühe ühise tõe. Miskipärast olen lootnud, et teatud hulgale elumõistmisele peab paratamatusena kaasnema elementaarne hulk eetilisust, mis näeb meie põhivajadusena ka kaasinimesest hoolimist, nii et osad kaasinimesed selles protsessis ei saaks lihtsalt “laiaks loksutatud”.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

mai 2007
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

%d bloggers like this: