Võtke mulle naine, palun*

Tegime tööl koosoleku-ja koristamispäeva, mistõttu sattusime filosofeerima koristamise viiside ja nendega seotud sooliste erinevuste üle. 

Väideti, et naised koristavad korralikult ja põhjalikult, panevad asjad ükshaaval ritta, võtavad kõigist nurkadest tolmu ära ja, mis peamine, kui koristavad, siis pühenduvadki sellele, mitte ei unusta end kolmandat, neljandat ja viiendat kõrvalist asja tegema.

Mehed seevastu pidavat koristama nõnda, et kisuvad asjad välja, siis avastavad sealt vahelt midagi põnevat (pooliku raamatu, lugemata ajalehe) ning unustavad end sellega tegelema. Pärast nihutavad koristatavate asjade hunniku natule viisakamaks ja lükkavad tolmurullid sügavamale kapi alla.  

Ma ei tea, kui asjad on nii, siis koristamisharjumuste põhjal olen mina mees. Raudselt. 

No näiteks see, mis praegugi toimub.  

Jõudsin ühe hunniku raamatuid-paberit laualt kokku korjata ja viisakasse hunnikusse tõsta. Siis leidsin mingi CD, millel olevast kraamist mul aimugi polnud. Tegin lahti. Sisaldas laste joonistusi. Päris lahedad olid. Vaatasin. Hea veerand tundi.  

Seejärel sokutasin mõned paberid prügikasti. Paberite vahelt tuli Kõlu-poisi naljaraamat välja. Jäin lehitsema. Veel veerand tundi. 

Ja nüüd tuli mõte, et peaks äkki koristamisest kirjutama. Ainult et kes mu laualt kohvitassid ära viib ja pliiatsid kokku korjab, ah? 

Tähendab, võtke, palun, mulle üks naine, kes selle jubeda tüütu tööga innukalt ja põhjalikult hakkama saaks.  

_________________

* Ettevaatust! Peaaegu šovinistlik tekst!