Ajakirjandus on surnud! Elagu…mis?

mai 23, 2007 at 10:34 e.l. 6 kommentaari

Väitlused ajakirjanduse objektiivsuse või subjektiivsuse üle on umbes nagu moodne nominalistide ja realistide vaidlus. Sama lõputu, sama lahendamatu ja ometi koguaeg pildil ning oluline. 

Eile siis sattusin (taas) ise ühes seltskonnas sel teemal arutlema, ajendiks Ilmar Raagi iseenesest väga hea lugu siin. 

Raagi mõtted, mis pilgu kinni püüdsid ja omakorda mõtlema panid, on järgmised: 

Kõigest järjekorras rääkides on oluline meenutada, et mida enam on seoses infokanalite paljunemisega ühiskond ­uudistest küllastunud, seda enam on hakanud domineerima arvamuspõhine ajakirjandus. Varem valitses valgustusajastu väärtustesse uskuv veendumus, et ajakirjandus peab olema mõistuse hääleks ühiskonnas, kus ideaaliks on objektiivne uudis, mis laseks lugejal-vaatajal näha maailma “sellisena, nagu ta on”, et inimene seejärel ise otsustaks, mida ta tõese informatsiooniga peale hakkab.

Kommentaator On kahju kirjutas 26.01.2007 07:47: “Et loo autor ei mõista lihtsat asja, meedia peab olema aus ja adekvaatne, mitte aga kallutatud ja enamasti ikka paremale poole. Meedia peaks kajastama maailmas toimuvat objektiivselt …”  

Sellele kommenteerijale tahaks vastata Nietzsche jutustatud looga Zara­thust­rast. Nimel kohtab Zarathustra ühel mäenõlval erakut, kes on oma elu jumalale pühendanud. Pärast lühikest jutuajamist pühamehega sammub ­Zarathustra edasi ja mõtleb endamisi: “Vaene mees, ta ei teagi, et jumal on surnud.” Nii on paraku ka kommunikatsiooniteoorias lepitud, et objektiivset informatsiooni ei ole olemas. Valgustusajast pärit modernistlik usk mõistusesse on taas asendunud teadmisega informatsiooni suhtelisusest.  

Täpselt sama moodi oleks naiivne ette kujutada, et ajakirjanik suudab lõpuni olla ilma isiklike seisukohtadeta robot. Iga ajakirjanik on oma kultuuri ja sotsiaalse päritolu vang ja toode. 

Loomulikult võiks arvata, et objek­tiivsuse illusiooni kaotanud ajakirjandus on seega demokraatlikule ühiskonnale mitte ainult kasutu, vaid ka ohtlik. Ometi see nii ei ole, kui riigis on säilitatud sõnavabadus ja arvamuste paljusus. Sel viisil esindavad meediaväljaanded lihtsalt mingit hoiakut ja kui ühiskonnas tekib hoiak, mida seni ei ole kajastatud, siis tekitab see poliitturu nõudlus ka vastava väljaande.  

Jah! Jah! Jah! Selles mõttes, et loomulikult, ajakirjanik on inimene ja sellisena ei ole ta kunagi puhas leht. Tal on tema teadmised, kasvatus, päritolu, seisukohad jne. Ja muidugi ta paneb midagi kajastades selle millegi ette tahes tahtmata oma pilgu, oma filtri. Alates valikust, millest kirjutada, lõpetades sellega, kuidas täpselt.  

Siinkohal meenub üks mu iseenesest põhimõtteliselt alati maru tasakaalus lugusid kirjutav sõber, kes ometi kord prahvatas: “Kurat, kui ma kirjutades endale olulisi asju ei ajaks, siis ma seda tööd ei teeks.” Niisiis, ka tema, Brutus, tegelikult filtreerib. Või mis?

Kusjuures pildiga on lugu ehk veelgi hullem kui sõnadega, sest operaatori pilk võib teha väga jõhkra eelvaliku. Ma ei mäleta, kahjuks, kes, aga keegi tõi kord näite, et lugudes, mis kõnelevad Iisraeli-Palestiina konfliktist, näitab telepilt juute reeglina kenade viisakate inimestena ning palestiinlasi kive ja molotovi kokteile loopivate kaltsakatena. Sinna peale võib kirjutada-rääkida kuitahes tasakaalus juttu, vaataja näeb siiski väga selgesti, kes on head, kes halvad.  

Niisiis, me ei suuda olla sada protsenti objektiivsed. Enamgi veel, me võime koguni öelda, et objektiivsuse taotlemine iseenesest on kultuurifilter või eelarvamus (valgustusaja värk, nagu Raag viitab). Me võime isegi öelda, et objektiivse näo tegemine, juhul, kui see on mingis osas võlts, on üldse ohtlik. Olgem ausalt erapoolikud ja asi mutt. 

Aga, kas ikka? Kas see, et me ei suuda olla ideaalsed, tähendab, et ideaali peab maha kandma ja ei peagi püüdma?  Kas on hea, kui kogu ajakirjandus muutub lihtsalt üheks suureks arvamuslooks? 

Raag näikse arvavat (või siis loen mina filtrite tõttu oma peas tema tekstist selle välja), et see on põhimõtteliselt okei. Leidub ju varem hiljem iga hoiaku avaldamiseks mõni väljaanne.  

Aga kas siiski? Kes räägib meile Jõgeva pensionäri, liimi nuusutava tänavalapse, õmblejast üksikema hoiakutest? Ja kui nende, või kelle iganes juurde, minnaksegi, aga ühemõtteliselt  selleks, et saada kinnitust enda, st ajakirjaniku seisukohale, mitte kuulata, mida teisel tegelikult öelda on, kas me siis ikkagi saame hoiakute ja arvamuste paljususe? Või me saame maailma, mis koosneb ainult sõnaosavate ajakirjanike arvamustest. Brrrr! Ma ei taha vist sellises elada.  

Ja, kas siiski ei ole kuskil ikkagi olemas ka maailm sellisena nagu ta on, meie hoiakutest sõltumatuna? Ma olen vanamoodne küllalt, et uskuda, ta siiski on. Ja ma ei tea, kas on päris mõistlik otsustada, et me teda nõnda vaadata-näidata ei pea püüdmagi. 

Lühidalt, ma olen väga selle poolt, et teadvustada täiusliku objektiivsuse võimatust, aga mulle tundub omajagu hirmutav mõte, et selle tõttu võikski käega lüüa ja maailma teadlikult ja kallutatult ükspäinis oma mätta otsast paistvana näidata.  

Ma ei tea. Vaielge vastu, või olge nõus. 

PS Kes vähegi jaksab ja viitsib, lugege see Raagi lugu tervenisti läbi. On seda väärt.    

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv.

Võtke mulle naine, palun* Ja loe Lisettet ka

6 kommentaari Add your own

  • 1. nipitiri  |  mai 23, 2007, 11:07 e.l.

    Kati, see link ei lähe Sul otse artiklile
    seda mõtlesid:
    Kriisiaja ­ajakirjandus: emotsioonid ja mõistus
    Autor: Ilmar Raag (14.05.2007)
    http://www.ekspress.ee/viewdoc/725AFE4C6E506C1AC22572DB0034C7FB
    eks…:)

    Vasta
  • 2. Kati  |  mai 23, 2007, 11:11 e.l.

    jah, aitäh. parandatud.

    Vasta
  • 3. v.  |  mai 24, 2007, 8:51 e.l.

    Sellele lisaks tuleb veel arvestada seda, et ajakirjanduse tarbija loeb samuti kõike oma mätta otsast. Meil koolis mõjustamise õppejõud rääkis sellest päris pikalt kunagi. Ehk siis lihtsustatult öeldes – kui lugeja usub, et Savisaar on ingel maa peal, siis ei suuda ükski argument ega uudis seda ümber veenda, sest too lugeja eeldab automaatselt, et negatiivne kirjutis on vale…

    Vasta
  • 4. Kati  |  mai 24, 2007, 9:10 e.l.

    jah, see on see teema, et hoiakuid ei saa üleöö muuta. st selliseid hoiakuid ei saa, mis on inimesele enesele väga olulised.
    no näiteks, kui ma usun, et ükski lõuaneestlane ei oska ujuda, sest neil pole merdki, siis, kui ma näen esimest lõunaeestlast, kes vabalt ujub, muudan ma oma arvamust, kuna mulle on isiklikult kama, kas nad ujuvad või mitte.
    aga kui ma arvan, et kõik rahvuse x esindajad on värdjad, sest kunagi tegid nad mu vanatädile liiga ja panid isa kinni, on lootusetu tuua fakte, et pole ju värdjad. see tekitab ainult mässu, et on küll värdjad.
    siis peaks pigem tasapisi tilgutama umbes sellist juttu, et võib olla ongi värdjad, aga näe kodanik M ehitas koolimaja ja kodanik S annetas haiglale, mis siis, et nad on rahvusest x.
    see pikapeale töötavat.
    nõnna kõneles meile meie auväärt professor, kui juttu tuli manipuleerimistehnikatest. 🙂

    Vasta
  • 5. v.  |  mai 24, 2007, 1:19 p.l.

    Ma nüüd naersin kohe tükk aega selle lõunaeestlase näite peale…:-D

    Ja eks teadnud juba vanad hiinlasedki, et tilkuv vesi lõhub kivi…

    Vasta
  • 6. Kas ma tõesti ütlesin nii? « Väikese nõia teemaja  |  mai 28, 2007, 11:41 e.l.

    […] Ei, ega muud polegi, kui et mina ei ole midagi taolist väitnud, vähemalt mitte viidatud sissekandes.   […]

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

mai 2007
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

%d bloggers like this: