Igaühele oma joodik ehk peatükke Pets Pohmaka elust

mai 24, 2007 at 4:41 p.l. 4 kommentaari

Lassie pajatab oma toredatest naabritest. Mulle meenus selle peale meie, st minu ja vanamehe, esimese üürikorteri peremees, kes on raudselt suurim joodik, keda mina oma ihusilmaga näinud olen. Teised on tema kõrval lihtsalt leebed napsilembikud. 

Niisiis, väljavõtteid Pets Pohmaka (seoseid pärisnimega ärge otsige, eks) elust. 

Esiteks menüü. See koosnes tavaliselt kahest tomatist ja kolmest pudelist viinast. Tooma pidime selle kraami meie Arniga. Oma vajadustest andis Pohmaka Pets teada sedaviisi, et tagus harjavarrega vastu oma lage ehk meie põrandat. Siis tuli meil joosta nii paari kilomeetri kaugusele bensiinijaama härrat varustama. Kuna pidev viina järel käimine tüütu oli, püüdsime kodus üldiselt kikivarvul hiilida, et meie kohalolu Petsile pärale ei jõuaks. Lõpuks läks lihtsamaks, sest Petsi harjavars muutus virtuaalseks. Meie ei kuulnud enam midagi aga möödakäijad nägid ikka Petsi niisama üles tõstetud kätega laetagumise liigutusi tegemas.  

Mõistagi ei saanud meie oma tuppa ühtki alkohoolset jooki jätta. Petsil olid nimelt meie ülakorruse varuvõtmed ja aega, mil me kodust ära olime, kasutas ta usinasti meie kappidest viinuška otsimiseks. Alguses ikka leidis ka, kui me veel naiivselt kapis joodavat hoidsime.  

Petsi juures elamise eripäraks oli ka, et elektrihind kippus kohe mitu korda kuus tõusma. Täpsemalt alati siis, kui Petsil viinaraha otsa sai. Lõpuks vist hakkas siiski talle endalegi koitma, et justkui igapäev elektri hinnatõusust rääkida on tsipa jabur, siis me hakkasime sisuliselt üüri pudelites maksma. 

Siis oli Petsil üks omamoodi sõbratar. Nõmme Marta nimeks. See elas Petsi jutu järgi prügikasti taga ja Pets viis talle sinna muudkui juustu ja vorsti. Aga ükskord oli ikkagi jama. Pets kurtis, et Nõmme Marta on hoolimata toitmisest tema pangaarve tühjaks teinud.

Petsil oli muidugi natuke kultuursemaid sõpru ka. Näiteks raadio. Ta pani selle õhtuti käima, kruttis heli nii kõvaks kui sai ja siis hakkas ilmaasju arutama. Meieni kostsid laused nagu härra diskor see-ja-too, mida teie arvate sellest-tollest. Ma ei tea, kas Pets enda arvates ka vastuseid sai ja mis ta neist järeldas.  

Kord jõulude aegu aga, kui me Petsile häid pühi soovimas käisime, jäin ma imestades vaatama, miks küll on mees verivorsti tuhatoosi pannud. Täpsemal silmitsemisel selgus paraku, et tegu polnud mitte vorstijupi vaid ehtsa ja tubli sitajunniga. Kuidas ta selle just tuhatoosi sai, ei oska mina siiani välja mõelda.  

Ükskord oli Petsil mitu nädalat täitsa kaine periood. Aga siis tuli sõber Ets, pudeliga mõistagi, ja asi hakkas jälle täie auruga peale. 

Petsi lõpp oli kurb. Ta tõmbas viina kopsu ja suri seepeale põhimõtteliselt uppumissurma. 

Kahju oli teisest tegelikult, sest ega ta halb inimene olnud. Natuke olid ja on mul süümekad ka, et ehk poleks ikka tohtinud talle viinas üüri maksta. Teisalt, eks sõbrad oleks talle ikka joogipoolist orgunninud ja nii.   

Aga, jah, Pets, näed, siiani on, mida sust rääkida, kui sa nüüd sealt Nõmme Martade ja muude sedasorti olendite maailmast vaatama juhtud. (:

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Muide, kuhu kombed kadusid? Hea uus töö

4 kommentaari Add your own

  • 1. Kiki  |  mai 25, 2007, 7:31 e.l.

    “Natuke olid ja on mul süümekad ka, et ehk poleks ikka tohtinud talle viinas üüri maksta. Teisalt, eks sõbrad oleks talle ikka joogipoolist orgunninud ja nii.”

    Näädsa, sa oled ikka liiga hea inimene. No need süümekad on küll täitsa asjatud. Küll siga pori leiab. Kui inimene ikka tahab ennast põhja juua, siis ta seda ka teeb, viina puudumise taha nüüd küll asi ei jää.

    Irrmus on see alkoholismus 😦 Distantsilt saab sellele vahel jah kerge huumoriga vaadata, aga kui palju elusid nii on tegelikult ära s*tutud… jube.

    Vasta
  • 2. Kati  |  mai 25, 2007, 12:37 p.l.

    jajah, aga siiski, sina ei pea mitte ligimesele komistuskiviks saama. või kuidas?

    Vasta
  • 3. Kiki  |  mai 25, 2007, 2:11 p.l.

    Sina ju ei saanudki 🙂 Sa ei võtnud ju teda natist kinni ja ei surunud viinaklaasi, et näe, joo tühjaks või muidu…. Mulle meeldib lähenemine, et oma tegude eest vastutab igaüks lõppude lõpuks siiski ise. Ja usu mind, oleks te maksnud talle viinas või kaselehtedes, ega lõpp poleks ilusam olnud.

    Vasta
  • […] Haabneemes, joomahullu majaperemehe […]

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

mai 2007
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

%d bloggers like this: