Kas ma tõesti ütlesin nii?

mai 28, 2007 at 11:41 e.l. 8 kommentaari

Kaenäe, leidsin siit blogist minult pärit tsitaadi koos blogiperemehe kommentaariga. Kõik kokku nägi välja nii: 

“Kurat, kui ma kirjutades endale olulisi asju ei ajaks, siis ma seda tööd ei teeks.” Kati tunnistab et ajakirjandus ongi eelkõige ajakirjaniku vabadus, kirjutada igasuguse kriitikameeleta pläma. Küsimus on pigem teksti kvaliteedis, mida kirjutatakse, ajakirjandusvabaduse loosungi taha poevad ka need kes kirjutavad valet ja pahna. 

Ei, ega muud polegi, kui et mina ei ole midagi taolist väitnud, vähemalt mitte viidatud sissekandes.  

Ma tunnistasin küll, et ajakirjanik ei ole emotsioonitu objektiivsuse masin, millist väidet illustreeris ka mainitud tsitaat, kuid olin, mäletatavasti, enam kui skeptiline ses osas, et kogu ajakirjandus peaks edaspidi olema suur arvamuslugu, saati siis kriitikameeleta pläma.  

Niisiis, kui nüüd järele mõelda, väidan ma ehk midagi hoopis vastupidist kui armuline paista laseb.

Ja, kurat, küll ma oleksin tänulik, kui mu lauseid ei kasutataks edaspidi nii rämedalt kogu ülejäänud teksti kontekstist välja rebitult või vähemalt mitte mu mõttekäigu ristivastupidiseks pööramiseks. Muidugi kui see polnud just härra blogija eksperiment teemal kuidas teha tõeliselt halba ajakirjandust (:

  

Advertisements

Entry filed under: mõte kiusab.

Maasikamahl Kohtumisi Vikatimehega ehk kuidas võiks surra

8 kommentaari Add your own

  • 1. Larko  |  mai 28, 2007, 2:26 p.l.

    Olles kõik viidatud kohad läbi vaatanud pean kurbusega nentima, et siin on meil klassikaline näide selle kohta, kuidas saab tsitaadi oma algsest kontekstist välja rebida ning sedasi tsiteeritava mõtet moonutatud kujul edastada.

    Vasta
  • 2. Ingrid  |  mai 29, 2007, 5:13 e.l.

    Absoluutselt õige!
    Lugedes mingi tüki läbi, haakub mõte mõne erilise ütlemise külge (kui on üldse, millesse haakuda!) ja sinu oma aju hakkab seada mõtet arendama.
    Öeldakse, et tsiteerides tuleb viidata autorile.
    No ei tule kui see mõte on tõesti kontekstist välja rebitud ja minu suva järgi nagu uue tähenduse saanud.
    Et sain autorist valesti aru?
    Vahel on tegemist tõesti arusaamisega oma mätta otsast, vahel aga anonüümse, kenasti väljakukkunud ütlemise peale oma mõtte ülesehitamine. Kui sellisel juhul viidata tsitaadi autorile, siis oleks see lihtsalt vale.

    Vasta
  • 3. Kati  |  mai 29, 2007, 7:19 e.l.

    oot, ingrid, ega point ei ole selles, et keegi mingit mõtet omal kombel edasi arendab.

    ikka selles, et teisele inimesele ei panda teps mitte suhu sõnu, mida ta öelnud ei ole.

    ehk siis see jupp “Kati tunnistab … ”
    vat ei tunnista. ma ei ole selliseid seisukohti kuskil väljendanud, ega hakkagi väljendama. paraku jääb mulje, nagu ma seda teeksin.

    ka jääb (minu arust) mulje, et lause “Kurat, kui ma kirjutades endale olulisi asju ei ajaks, siis ma seda tööd ei teeks,” pärineb minult, mis ei ole ka tõsi, sest selle ütles siiski mu tuttav.

    ja ongi käes, mööda maailma hakkab liikuma seisukoht, et kellegi Kati arvates on ajakirjandus ajakirjaniku vabadus kirjutada kriitikameeleta pläma.

    et keegi Kati tegelikult just ristivastupidi arvas, ei pruugi paljudele enam pärale jõuda.

    seepeale on keegi Kati kurb küll.

    Vasta
  • 4. Ingrid  |  mai 29, 2007, 9:58 e.l.

    Jah, ma sain aru, et oli kasutatud tsitaati oma äranägemise järgi, kuid esitati sinu mõttena.
    Vahel me ütleme midagi, mida kontekstist lahti kistuna võib igat moodi tõlgendada.
    Vot see olekski juhtum, kus tsitaadi autorit näidata ei tohiks. Ja see, kes tegeliku autori teksti lugenud pole, ei oskaks seda ilmapealgi mingi nimega seostada.
    Autor võib küll maksimaalselt häiritud olla, et näe kui valesti minust on aru saadud, kuid asja parandama asudes keerab asja hoopis tuksi.

    Vasta
  • 5. Kati  |  mai 29, 2007, 11:08 e.l.

    autorit ikka tuleks näidata.

    küll tuleb teha selge vahe tsitaadi ja oma mõttete vahele.

    lisaks ei tohiks tsitaat olla täiesti kistud ehk kui ma ütlen ntx, et ma jälestan porgandite rohimist, kuid naudin nende juurikate maitset, ei saa võtta lausest rohimise poolt ja öelda, et ma vihkan porgandeid.

    kui nüüd siiski see rohimise koht mõtteid tekitab, oleks kena öelda, et kati kirjutab, et jälestab porgandite rohimist. mina jälestan ka või mulle see hoopis meeldib vms.

    täiesti ok lähenemine oleks ka ntx, et kati väidab end jälestavat rohimist, kuid nautivat porgandite maitset, minu arvates ei armasta ta siis porgandeid ikka küllaldaselt.

    seega saab küll omi mõtteid arendada nii, et see teiste mõtete suhtes aus ja korrektne on.

    Vasta
  • 6. Ingrid  |  mai 30, 2007, 4:37 e.l.

    Nnnooh! Ega ma päris pea peale öeldud mõtet ei keera ja lambist kah ei võta kui tsiteerin. Ja ehkki autor tuleb asja selgeks rääkima ja oma ütlemist teiseks keerama, selgub järgneva jutu käigus, et olin üsna ligilähedaselt temast ikkagi õigesti aru saanud või et ta peab oma seisukohta isegi uhkustväärivaks.
    Ma jään arvamuse juurde, et kui minu toodud tsitaat minu arvates võiks kellegi mainet kahjustada, siis ma ikkagi autorit ei viita.
    Mõni ei hooli sellest niikuinii, mõni aga hoolib vägagi. Vot sihukesed need inimesed on – erinevad!
    Hüperlingi tegemist aga õpin juba kaks aastat ja ikka on ta minu jaoks pähkel. 🙂

    Vasta
  • 7. Kati  |  mai 30, 2007, 7:42 e.l.

    inimesed ON erinevad ja see on ikka väga lahe.

    aga ma pean ütlema, et mõte sellest, et mu mõtted käivad täitsa anonüümselt ringi esindades jumal teab midagi, on ka kole.

    näed, praegu, kus viidati, sain mina vähemalt öelda, mis am ise asjast arvan, muidu poleks saanud.

    tegelikult on viitamisel ja tsiteerimisel lihtsalt mõned reeglid, millest on hea ja ilus kinni pidada, sest siis ongi kõik ok, hundid söönud ja lambad terved, eksole 🙂

    Vasta
  • 8. Ingrid  |  mai 30, 2007, 11:00 e.l.

    Aga sina ära põe, et su mõtted sinu kontrolli alt väljuvad ja kellegi suu või sule kaudu hoopis teise tähenduse võivad saada.
    Iseasi kui neid mõtteid hakatakse tõlgendama suvaliselt nagu just sinu näite puhul, kus tõlgendusi siis sinu mõtetena esitatakse.
    Vaata, mul on vähe blogisid, mida ma regulaarselt külastan ja hoopis vähe neid, kus sõna võtan.
    Aga ma olen öelnud mitmes juhuslikus blogis välja mõtteid, mille kohta pärast tagasiside täielikult puudub. Ja siis need blogiomanikud kas vastavad või ei vasta mu mõtetele või on keegi nende blogirullist, kes juhtub esimest ja viimast korda minu mõtet lugema. Ise aga ma isegi ei mäleta sageli, kus ma nüüd jälle liialt suud paotasin. Olen tervitanud ka väljamaiseid blogisid, mis mulle eriti on meeldinud, kuid on välistatud, et blogide sirvimisel ma neile veel kord satun.
    Väljaöeldud mõtetega ongi nii, rääkimata väljakirjutatud mõtetega aga iseäranis -ütled ja tagasi enam ei saa.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

mai 2007
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

%d bloggers like this: