Archive for mai 29, 2007

Ma ei ole alaealine

Isand Värner Lootsman pole vist kunagi liiga taibukas olnud, kuid nüüd on küll päris rumalaks läinud. Pean silmas viinamüügi keelamise “õilsat” ideed. 

Ma saan enam-vähem aru öise viinamüügi keelamisest Tallinnas. Eriti, kui tuttav politseinik siiralt kinnitab, et seetõttu olla nii mõnedki väljamaalased, eeskätt Soome Vabariigi kodanikud, röövimata jäänud.  

Ma saan ka aru pronksiaja kuivast seadusest. Ei pea ehk tõesti inimesi jootma, kui neil kaineltki ähvardab aru peast ära minna.

Aga see Lootsmani ja kamba uus idee on täiega totter. Esiteks, see on mõttetu. Mina ja minusugused nii kui nii seepärast vähem ei napsita, sest kõigil tekkib (või juba ongi) korralik baarikapp ehk viinavaru. Teisalt, ega needki vennikesed, kes putkast lõhnavat vett toovad, seetõttu vähem joo.  

Ainsad, keda see lugu mõjutaks, on väikeste kohtade pisikesed poed, kust inimesed on harjunud õhtu hakul lisaks leivale ka õllekese kaasa ostma või spontaanselt veini tooma. Neist pisipoodidest üsna suur osa võib selle peale lihtsalt uksed kinni panna, sest ainult leivamüügist nad ellu ei jää. Pealegi, kui õlu tuleb nii ehk naa päeval linnast ära osta, siis võib juba leivagi linnapoest võtta. Ja eks ole “lahe”, kui lähim pood ongi varsti viiekümne kilomeetri kaugusel linnas? 

Pealegi, mina olen küll suhteliselt solvunud, kui minu omavalitsus peab mind nii umbes koolieeliku tasemel tüübiks, kelle elu tuleb keeldudega reguleerida. Ma, vabandage nüüd, olen täiskasvanud vastutustvõimeline inimene, võin valimas käia ja puha. Ehk võin ma siis ka ise otsustada, millal ma oma napsi ostan ja ära joon? 

Kui meil siin riigis ja maakonnas on alkoholismiga probleeme (ja ma isegi usun, et on), siis võiks ehk küsida, miks. Tuleb see stressist, millega ei osata midagi teha, või sellest, et  paljudes maakohtades polegi inimestel peale joomise suurt muud teha (kultuurielu puudub ja tööd ka pole nagu eriti), või millest? Võibolla peaks alustama selle millegi kordategemisest, mitte lihtlabasest keelamisest? 

Üldse, vanasti öeldi, et lukk on looma jaoks. Mäletate?

mai 29, 2007 at 12:57 p.l. 29 kommentaari

Kohtumisi Vikatimehega ehk kuidas võiks surra

Ramloff mõlgutab mõtteid suremise teemadel ja Arni küsib omakorda, mida me teeksime oma elu viimase viie tunniga. 

Eks ka mina olen mõelnud seda ja teist. Ei, mitte et ma kuidagi igatseksin surma. Ausalt öelda, ma armastan ennast ja oma keha ja see viimane tahab hullupööra elada. Ta elabki, teinekord nõnda, et mul on tunne, talle on üheksakümmend üheksa elu miski koodina sisse kirjutatud, nagu kassile või arvutimängu. Seega, ma usun, loodan ja arvan, et ma saan enesele ilusa pika elu ja lahkun muldvana kõbina.  

Ometi, ükskord ju ikka.  

Ükskord me seisame sääl Peetruse või pigem iseenese ees ning peame oma elust ja olemisest miski mõistliku kokkuvõtte tegema.  Siis, sel hetkel, ma tahaksin öelda, et ma olen oma eluga rahul, sest see on olnud laitmatu.

Ma ei mõtle sellega, et ma ei ole teinud ühtki viga ega lollust. Ei, see oleks lausa haiglaselt ebainimlik tahtmine. Mõtlen hoopis, et ma olen oma elu võtmekohtades, mingites olulistes otsustamise ja valimise punktides andnud parima, mida tol hetkel suudan või oskan. Parima endale ja parima teistele. 

Ja ma tahaksin end selle tagajärjel tunda kui anum, mis on pilgeni täis elu ja elamise rõõmu. Nõnda täis, et ma võiksin selle rahulikult välja, tundmatusse kallata. 

Nojah, kurivaim, poeetiliseks ja pateetiliseks kiskus vist. 

Rääkides parem pisiasjadest, mis lõppeks moodustavad elu, tahaksin ma, et mul oleks mõned inimesed armastada ja mõned armastamas mind, mõned paigad, mida omaks hüüda, mõned raamatud, mida enesele peast jutustada, mõned filmid, mida uneski vaadata, mõnd muusikat, mida ulmades kuulda, mõned jutud, mis räägitud südamest, mõned maitsed, mis keelel, mõned naerud mis naerdud, mõned rõõmud, mõned nukrused, mõned võidud ja mõned kaotused.  

Ja kui nüüd järele mõelda, siis eks see kõik olegi mul. Nõnda võiksid need viis viimast tundi ju tullagi. 

Aga, kui nad tuleksid nüüd, mis ma siis teeks?

Pühendaksin selle aja kõigekõigekõige olulisematele ehk siis praeguse seisuga  Vanamehele ja Kuriloomale. Pea Vanamehe süles ja koerloom jalge juures, akna taga ehk suvi … nii ilus oleks sedasi, kui tõesti peaks… 

Ahjaa, üht asja teeksin siiski veel. Neile, keda ma julgen tõeliselt sõpradeks pidada, tahaksin ma öelda hüvasti ja et nad on mulle kallid ja olulised olnud. Et nad teaksid. 

Nojah, see muidugi on nüüd fantaasia. Tegelikult tuleb isiklik Vikatimees kindlasti kuidagi totralt, kuumalainega trollis või midagi. Sest elu ei ole raamat ja võib olla on see hea.  

mai 29, 2007 at 9:31 e.l. 8 kommentaari


Inimestele meeldib

Kalender

mai 2007
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031