Kohtumisi Vikatimehega ehk kuidas võiks surra

mai 29, 2007 at 9:31 e.l. 8 kommentaari

Ramloff mõlgutab mõtteid suremise teemadel ja Arni küsib omakorda, mida me teeksime oma elu viimase viie tunniga. 

Eks ka mina olen mõelnud seda ja teist. Ei, mitte et ma kuidagi igatseksin surma. Ausalt öelda, ma armastan ennast ja oma keha ja see viimane tahab hullupööra elada. Ta elabki, teinekord nõnda, et mul on tunne, talle on üheksakümmend üheksa elu miski koodina sisse kirjutatud, nagu kassile või arvutimängu. Seega, ma usun, loodan ja arvan, et ma saan enesele ilusa pika elu ja lahkun muldvana kõbina.  

Ometi, ükskord ju ikka.  

Ükskord me seisame sääl Peetruse või pigem iseenese ees ning peame oma elust ja olemisest miski mõistliku kokkuvõtte tegema.  Siis, sel hetkel, ma tahaksin öelda, et ma olen oma eluga rahul, sest see on olnud laitmatu.

Ma ei mõtle sellega, et ma ei ole teinud ühtki viga ega lollust. Ei, see oleks lausa haiglaselt ebainimlik tahtmine. Mõtlen hoopis, et ma olen oma elu võtmekohtades, mingites olulistes otsustamise ja valimise punktides andnud parima, mida tol hetkel suudan või oskan. Parima endale ja parima teistele. 

Ja ma tahaksin end selle tagajärjel tunda kui anum, mis on pilgeni täis elu ja elamise rõõmu. Nõnda täis, et ma võiksin selle rahulikult välja, tundmatusse kallata. 

Nojah, kurivaim, poeetiliseks ja pateetiliseks kiskus vist. 

Rääkides parem pisiasjadest, mis lõppeks moodustavad elu, tahaksin ma, et mul oleks mõned inimesed armastada ja mõned armastamas mind, mõned paigad, mida omaks hüüda, mõned raamatud, mida enesele peast jutustada, mõned filmid, mida uneski vaadata, mõnd muusikat, mida ulmades kuulda, mõned jutud, mis räägitud südamest, mõned maitsed, mis keelel, mõned naerud mis naerdud, mõned rõõmud, mõned nukrused, mõned võidud ja mõned kaotused.  

Ja kui nüüd järele mõelda, siis eks see kõik olegi mul. Nõnda võiksid need viis viimast tundi ju tullagi. 

Aga, kui nad tuleksid nüüd, mis ma siis teeks?

Pühendaksin selle aja kõigekõigekõige olulisematele ehk siis praeguse seisuga  Vanamehele ja Kuriloomale. Pea Vanamehe süles ja koerloom jalge juures, akna taga ehk suvi … nii ilus oleks sedasi, kui tõesti peaks… 

Ahjaa, üht asja teeksin siiski veel. Neile, keda ma julgen tõeliselt sõpradeks pidada, tahaksin ma öelda hüvasti ja et nad on mulle kallid ja olulised olnud. Et nad teaksid. 

Nojah, see muidugi on nüüd fantaasia. Tegelikult tuleb isiklik Vikatimees kindlasti kuidagi totralt, kuumalainega trollis või midagi. Sest elu ei ole raamat ja võib olla on see hea.  

Advertisements

Entry filed under: mõte kiusab.

Kas ma tõesti ütlesin nii? Ma ei ole alaealine

8 kommentaari Add your own

  • 1. ahaa  |  mai 29, 2007, 9:37 e.l.

    oh, see oleks justkui minu kirjutatud 🙂

    aga selle vahega, et lõpuosas kirjutatu võiks olla kallima kaisus ja ilma kuriloomata :). ja sinises taevas valged pilved ja rohelised puuladvad… ja linnud neis laulmas… ja rohi lõhnamas… ja üldse võiks nüüd veel mõnda aega elada 🙂

    Vasta
  • 2. Mari  |  mai 29, 2007, 10:30 e.l.

    Sa ikka oskad kohe ilusasti öelda…

    Vasta
  • 3. lassie  |  mai 29, 2007, 7:16 p.l.

    Ära muretse. Enne surma on sul veel kaua võimalik kiruda ülearu pikka elu. Mu surmainsener ütles seda.

    Vasta
  • 4. Ramloff  |  mai 30, 2007, 8:48 e.l.

    Mul on nende viimaste päevade ja tundidega hoopis üks omapärane mõte.
    Ma nimelt tahaks oma surma jätta lähedaste eest varjule.
    Ideaalne oleks isegi see, kui mõni sõber oleks nõus postitama juba ette valmis kirjutatud postkaarte, erinevatest maailma paigust.

    Need mõtted on omamoodi kinnisideest, et ei taha oma lahkumisega kellelegi valu teha.

    Vasta
  • 5. Kati  |  mai 30, 2007, 10:16 e.l.

    eest ära varju minnes võib teinekord küll enamgi haiget teha, vist.
    sest surmaga on mahajääjatel raske leppida ning leins esimene faas ongi teadupoolest eitus.

    seepärast on parem kui tead kellegi olevat surnud, mitte teadmata kadunud. on parem, kui näed matustel avatud kirstu, mitte kinnist.

    ja on hea, kui jõuad inimesega enne sinna mujale minekut hüvasti jätta.

    Vasta
  • 6. nipitiri  |  mai 30, 2007, 12:07 p.l.

    ei taha oma surmaga haiget teha…
    loomuliku surma korral…
    ?

    oma kogemustest võin öelda, et peaaegu võimatu on seletada surma ainult alla kaheaastasele lapsele… mu noorem poeg oli seda siis, kui mu isa suri… nagu vanaisa pilti nägi… nii kisama, et antagu tema vanaisa tagasi…
    võib-olla oli viga, et teda me matustele kaasa ei võtnud… ikka iseoma hirmust, et ei saa hakkama… et ei oska lapse nuttu vaigistada…
    mu tollal viie ja kolmveerandine vanem poeg oli matustel kaasas…
    *
    täna jäi ette eilne artikkel:
    http://www.epl.ee/bosa/387596

    Vasta
  • 7. Kati  |  mai 30, 2007, 12:13 p.l.

    aitüma, nipitiri, väga asjakohane artikkel. ja ma ise ei märganudki.

    Vasta
  • 8. otsija  |  mai 31, 2007, 7:49 p.l.

    Ka mina olen mõelnud, et tahaks elada pika elu ja siis kui aeg käes, teada oma lahkumispäeva ette. Just selleks, et kõigi armsatega kohtuda, öelda neile aitäh, et nad mu elu ilusaks on teinud ja jätta hüvasti. Rõõmsalt ja armastusega.
    Sest nagunii tulevad nad kord ju sinna järele.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

mai 2007
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

%d bloggers like this: