Archive for mai, 2007

Ja loe Lisettet ka

Sest hea ja arukas lugu on sellest, miks tsiviilpartnerluse seadust vaja oleks.

mai 23, 2007 at 11:22 e.l. Lisa kommentaar

Ajakirjandus on surnud! Elagu…mis?

Väitlused ajakirjanduse objektiivsuse või subjektiivsuse üle on umbes nagu moodne nominalistide ja realistide vaidlus. Sama lõputu, sama lahendamatu ja ometi koguaeg pildil ning oluline. 

Eile siis sattusin (taas) ise ühes seltskonnas sel teemal arutlema, ajendiks Ilmar Raagi iseenesest väga hea lugu siin. 

Raagi mõtted, mis pilgu kinni püüdsid ja omakorda mõtlema panid, on järgmised: 

Kõigest järjekorras rääkides on oluline meenutada, et mida enam on seoses infokanalite paljunemisega ühiskond ­uudistest küllastunud, seda enam on hakanud domineerima arvamuspõhine ajakirjandus. Varem valitses valgustusajastu väärtustesse uskuv veendumus, et ajakirjandus peab olema mõistuse hääleks ühiskonnas, kus ideaaliks on objektiivne uudis, mis laseks lugejal-vaatajal näha maailma “sellisena, nagu ta on”, et inimene seejärel ise otsustaks, mida ta tõese informatsiooniga peale hakkab.

Kommentaator On kahju kirjutas 26.01.2007 07:47: “Et loo autor ei mõista lihtsat asja, meedia peab olema aus ja adekvaatne, mitte aga kallutatud ja enamasti ikka paremale poole. Meedia peaks kajastama maailmas toimuvat objektiivselt …”  

Sellele kommenteerijale tahaks vastata Nietzsche jutustatud looga Zara­thust­rast. Nimel kohtab Zarathustra ühel mäenõlval erakut, kes on oma elu jumalale pühendanud. Pärast lühikest jutuajamist pühamehega sammub ­Zarathustra edasi ja mõtleb endamisi: “Vaene mees, ta ei teagi, et jumal on surnud.” Nii on paraku ka kommunikatsiooniteoorias lepitud, et objektiivset informatsiooni ei ole olemas. Valgustusajast pärit modernistlik usk mõistusesse on taas asendunud teadmisega informatsiooni suhtelisusest.  

Täpselt sama moodi oleks naiivne ette kujutada, et ajakirjanik suudab lõpuni olla ilma isiklike seisukohtadeta robot. Iga ajakirjanik on oma kultuuri ja sotsiaalse päritolu vang ja toode. 

Loomulikult võiks arvata, et objek­tiivsuse illusiooni kaotanud ajakirjandus on seega demokraatlikule ühiskonnale mitte ainult kasutu, vaid ka ohtlik. Ometi see nii ei ole, kui riigis on säilitatud sõnavabadus ja arvamuste paljusus. Sel viisil esindavad meediaväljaanded lihtsalt mingit hoiakut ja kui ühiskonnas tekib hoiak, mida seni ei ole kajastatud, siis tekitab see poliitturu nõudlus ka vastava väljaande.  

Jah! Jah! Jah! Selles mõttes, et loomulikult, ajakirjanik on inimene ja sellisena ei ole ta kunagi puhas leht. Tal on tema teadmised, kasvatus, päritolu, seisukohad jne. Ja muidugi ta paneb midagi kajastades selle millegi ette tahes tahtmata oma pilgu, oma filtri. Alates valikust, millest kirjutada, lõpetades sellega, kuidas täpselt.  

Siinkohal meenub üks mu iseenesest põhimõtteliselt alati maru tasakaalus lugusid kirjutav sõber, kes ometi kord prahvatas: “Kurat, kui ma kirjutades endale olulisi asju ei ajaks, siis ma seda tööd ei teeks.” Niisiis, ka tema, Brutus, tegelikult filtreerib. Või mis?

Kusjuures pildiga on lugu ehk veelgi hullem kui sõnadega, sest operaatori pilk võib teha väga jõhkra eelvaliku. Ma ei mäleta, kahjuks, kes, aga keegi tõi kord näite, et lugudes, mis kõnelevad Iisraeli-Palestiina konfliktist, näitab telepilt juute reeglina kenade viisakate inimestena ning palestiinlasi kive ja molotovi kokteile loopivate kaltsakatena. Sinna peale võib kirjutada-rääkida kuitahes tasakaalus juttu, vaataja näeb siiski väga selgesti, kes on head, kes halvad.  

Niisiis, me ei suuda olla sada protsenti objektiivsed. Enamgi veel, me võime koguni öelda, et objektiivsuse taotlemine iseenesest on kultuurifilter või eelarvamus (valgustusaja värk, nagu Raag viitab). Me võime isegi öelda, et objektiivse näo tegemine, juhul, kui see on mingis osas võlts, on üldse ohtlik. Olgem ausalt erapoolikud ja asi mutt. 

Aga, kas ikka? Kas see, et me ei suuda olla ideaalsed, tähendab, et ideaali peab maha kandma ja ei peagi püüdma?  Kas on hea, kui kogu ajakirjandus muutub lihtsalt üheks suureks arvamuslooks? 

Raag näikse arvavat (või siis loen mina filtrite tõttu oma peas tema tekstist selle välja), et see on põhimõtteliselt okei. Leidub ju varem hiljem iga hoiaku avaldamiseks mõni väljaanne.  

Aga kas siiski? Kes räägib meile Jõgeva pensionäri, liimi nuusutava tänavalapse, õmblejast üksikema hoiakutest? Ja kui nende, või kelle iganes juurde, minnaksegi, aga ühemõtteliselt  selleks, et saada kinnitust enda, st ajakirjaniku seisukohale, mitte kuulata, mida teisel tegelikult öelda on, kas me siis ikkagi saame hoiakute ja arvamuste paljususe? Või me saame maailma, mis koosneb ainult sõnaosavate ajakirjanike arvamustest. Brrrr! Ma ei taha vist sellises elada.  

Ja, kas siiski ei ole kuskil ikkagi olemas ka maailm sellisena nagu ta on, meie hoiakutest sõltumatuna? Ma olen vanamoodne küllalt, et uskuda, ta siiski on. Ja ma ei tea, kas on päris mõistlik otsustada, et me teda nõnda vaadata-näidata ei pea püüdmagi. 

Lühidalt, ma olen väga selle poolt, et teadvustada täiusliku objektiivsuse võimatust, aga mulle tundub omajagu hirmutav mõte, et selle tõttu võikski käega lüüa ja maailma teadlikult ja kallutatult ükspäinis oma mätta otsast paistvana näidata.  

Ma ei tea. Vaielge vastu, või olge nõus. 

PS Kes vähegi jaksab ja viitsib, lugege see Raagi lugu tervenisti läbi. On seda väärt.    

mai 23, 2007 at 10:34 e.l. 6 kommentaari

Võtke mulle naine, palun*

Tegime tööl koosoleku-ja koristamispäeva, mistõttu sattusime filosofeerima koristamise viiside ja nendega seotud sooliste erinevuste üle. 

Väideti, et naised koristavad korralikult ja põhjalikult, panevad asjad ükshaaval ritta, võtavad kõigist nurkadest tolmu ära ja, mis peamine, kui koristavad, siis pühenduvadki sellele, mitte ei unusta end kolmandat, neljandat ja viiendat kõrvalist asja tegema.

Mehed seevastu pidavat koristama nõnda, et kisuvad asjad välja, siis avastavad sealt vahelt midagi põnevat (pooliku raamatu, lugemata ajalehe) ning unustavad end sellega tegelema. Pärast nihutavad koristatavate asjade hunniku natule viisakamaks ja lükkavad tolmurullid sügavamale kapi alla.  

Ma ei tea, kui asjad on nii, siis koristamisharjumuste põhjal olen mina mees. Raudselt. 

No näiteks see, mis praegugi toimub.  

Jõudsin ühe hunniku raamatuid-paberit laualt kokku korjata ja viisakasse hunnikusse tõsta. Siis leidsin mingi CD, millel olevast kraamist mul aimugi polnud. Tegin lahti. Sisaldas laste joonistusi. Päris lahedad olid. Vaatasin. Hea veerand tundi.  

Seejärel sokutasin mõned paberid prügikasti. Paberite vahelt tuli Kõlu-poisi naljaraamat välja. Jäin lehitsema. Veel veerand tundi. 

Ja nüüd tuli mõte, et peaks äkki koristamisest kirjutama. Ainult et kes mu laualt kohvitassid ära viib ja pliiatsid kokku korjab, ah? 

Tähendab, võtke, palun, mulle üks naine, kes selle jubeda tüütu tööga innukalt ja põhjalikult hakkama saaks.  

_________________

* Ettevaatust! Peaaegu šovinistlik tekst!

mai 22, 2007 at 10:07 e.l. 7 kommentaari

Klimt – jutustamatu lugu

 

Raoul Ruizi “Klimt” on reedest saadik mu hinge peal. Tahaks rääkida, kuid ei saa kuidagi. Ehk siis pean nõustuma Kristiina Davidjantsiga, et see film ei jutusta üht konkreetset loogilist lugu.

Erinevalt Davidjantsist aga arvan ma, et “Klimti” täielik mittenarratiivsus on voorus, mitte puudus. Samuti pole mu meelest puudus, et vaatajalt eeldatakse mõningate kunstiajalooliste faktide teadmist või vähemalt hiljem järele vaatamist. Lõppeks, üks film ei pea olema moralitee ega kunstiajaloo õpik.

Film on film ja sellisena on Ruizi “Klimt” imeline. Ulmeliste assotsiatsioonide jada. Pildi (ja maailmade) murdumised läbi peegli. Paljastused ja varjamised ärritavas koosluses. Ja ehkki ei ole seda ainumast suurt lugu või ideed, mis laseks end sirgelt ja selgelt vormistada, jääb pärast vaatamist ometi painama peotäis mõtteuide.

Esimene teema: geenius ja hullus. Seesama pööraste assotsiatsioonide jada, meelevaldsed seosed tulevikku ja minevikku, paikadesse ja ruumidesse. Kui loovus on, ja nad, st loovusteoreetikud, väidavad üsna üksmeelselt, et on, võime märgata ja luua aina kummalisemaid ja ootamatumaid seoseid, siis kas on vahet, millisest allikast need tulevad? Nutikusest või hullusest? Võib olla on asi vaid selles, kellel jätkub jõudu ja järjekindlust oma hullus millekski lõplikuks vormistada?

Teine teema: tolerants või ükskõiksus. Klimt ja tema lugematud armukesed ning lapsed, kellest tal on ükskõik. Ta on nõus jagama oma armukesi kellega iganes ja leidma oma tütreid lõbumajast, silmagi pilgutamata. On see sallivus, määratu mõistmine, sügavaim tarkus? Või on see ükskõiksus, sotsiaalne puudelisus? Lausegoism ja hoolimatus?

Kolmas teema: alastuse tähendused. Vale-Lea ilmumine Pariisis. Alasti, ent erinevaid maske ette seades. See häirib, häirib, häirib, sest see mis peaks olema avatud (alasti) on tegelikult hoopis varjatud (maskis). Millal me õieti tunneme kellegi olevat alasti? Mida tähendab alasti? On see keha või miski, mis on sellega seotud? Mis? Silmad võib olla?

Neljas teema: Päris ja võlts. Võlts-Lea, päris-Lea, kui viimast ongi. Võlts-Klimt, päris-Klimt vahest. Ja tõesti, kas sina oled iseenese originaal või iseenese viimane väljalase? Kust sa tead? Nii nad küsivad.

Viies teema: suremine. Kas surm võiks olla kaotsiminek lund sadavasse tuppa? Kui jah, siis oleks see paradiis või pigem põrgu?

Kuues ja metateema: kunstniku saatus ehk retseptsioonid. Klimti on eluajal nii kiidetud kui sõideldud. Nüüd on ta kompromissitult üks armastatumaid ja enimmüüdud ning massiliselt reprodutseeritud kunstnikke. Paraku, Klimti imetlejaist suur osa on ilmselt täielikud kunstivõhikud, kes armastavad teda kui stiilipuhtaimat kitši. Mis seal salata, ma suhtun isegi üsna skeptiliselt inimestesse, kes, kui juttu tuleb kunstist, ütlevad end esimese kolme lause jooksul armastavat Klimti. Ometi, ma armastan ka ise Klimti, sest, kurat, ta ju on hea. Kunstniku paratamatu saatus? Kunstniku kuri saatus? Või hea, lahke saatus, sest äkki talle sobiks, kui ta teaks end nii armastatavat? Või oleks see talle kama kaks?

mai 21, 2007 at 12:20 p.l. 7 kommentaari

Variatsioone Punase Hanrahani teemadel

Mis saaks kui kaotaks pensionid ära? Kas laisku peaks aitama? Kas ma pean kellegi klaveritunnid kinni maksma?

Seda ja üht-teist veel arutavad nad mu vanamehe juures.

Nojah, oleks ilmselt ideaalne, kui inimesed korraldaksid oma elu nii, et seda ei oleks vaja mingil ametlikul viisil reguleerida ja oleksid sealjuures terved, söönud, hoitud-kaitstud, aidatud ja rahul.

Paraku, inimesed on inimesed mitte inglid. Nad ei ole nõus iseseisvalt ja omaalgatuslikult kõike ja kõiki aitama.

Kes kellele kiirabi kutsub, ei sõltu küll kidlasti sellest, kas inimene end vasak-või parempoolsena määratleb, nagu vanamees provokatsiooniliselt pakub, küll aga sellest, kas maaslamaja arvatakse olevat ohver või süüdlane. Enamik kutsub kiirabi, kui peab teda haigeks ja ei kutsu, kui oletab lamaja olevat joodiku.

Üksikisiku abi on seega pööraselt subjektiivne. Ka üldisemat laadi abi, näiteks annetused. Kes ei annaks meelsasti midagi haigete laste heaks või haiguste diagnoosimiseks. Ikka. Endagagi võib juhtuda.

Aga AIDSi põdejaile? No ei tea, nad ikka ei ole korralikud inimesed vist ja mis see minu asi on, mina ju sellist tõbe ei saa.

Kui mu mälu nüüd alt ei vea, tegi EMT kunagi heategevuskampaania, kus ühel numbril helistades sai annetada lastehaiglale, teisel koerte varjupaigale ja kolmandal tänavalastele. Kompromissitult enim raha sai lastehaigla, järgnesid koerad ja alles siis tänavalapsed, sest viimastega ei tundud just eriti paljud annetajad endal mingi seost olevat.

Järelikult meil oleks, mõistlikum aitamisele ja toetamisel lähtuda mitte niivõrd üksiku aitaja emotsioonidest vaid üldisematest ühiskonnas kokku lepitud põhimõtetest ja rahastamisskeemidest

Teiseks, inimesed pole ka kõigeväelised. Võib küll südamest tahta aidata keda iganes, aga ei pruugi suuta.

Mis siis, kui laps kes väga tahaks vanemaid vanas eas ülal pidada näiteks autoõnnetusse sattub ja töövõimetuks jääb? Kes siis neid vanemaid aitab? Mis siis, kui kellegi laps sünnib tõsise vaimupuudega ja jääbki elu lõpuni lapseks, keda ennast tuleb ülal pidada?

Et siis aitavad kaugemad sugulased? Aga kui keegi aitab juba suguseltsi viit vanurit ja üht töövõimetut ja siis veel lapsi, kes õpivad? Kuskilt maalt saab iga ükskiku aitaja jaks otsa. Nii vaimne kui füüsiline.

Minu labane ja pragmaatiline aruraas ütleb siinkohal, et kui aitajaid on rohkem, peab jõuraasuke kauem vastu. Kui ka parasjagu üks, teine või kolmas ei jaksa, siis neljas ehk ikka.

Seepärast on mu meelest mõistlikum mitte jätta vanade ja haigete ja töötute ja noorukest ning nõrgukeste aitamist üksikisikute eraasjaks vaid pigem võtta see ette suurema kambaga ehk siis maksta selle tarvis oma maksud kui ja kuni jaksad, tahtes siis õigustatult, et kui ei jaksa, saad teistelt abi.

Muide, see „õigustatult“ on päris oluline sõna. Ja teine oluline sõna oleks „väärikalt“ väi siis „alandusteta“ vähemalt. Ma nimelt kujutan ette, kui halb oleks näiteks mul enesel elada konkreetselt kellegi kulul, teades, kuidas teine minu pärast end pingutab ja võib olla suurest tükist oma elust loobub.

Kui ma peaksin sattuma olukorda, kus tuleks ellujäämiseks sugulastelt-sõpradelt kerjata, siis läheksin ma vist pigem metsa surema. Ausalt. Ja täiesti otseses mõttes.

Hoopis teine lugu oleks võtta vajadusel abi riigilt, mille heaks ma ise olen tööd tehes ja makse makstes ennemalt päevast päeva oma osa andnud. Ei tunneks end vähemalt nii süüdi ja haledalt.

Sellepärast usun ma haigekassasse, pensionifondi, sotsiaaltoetustesse ja muudesse ühiskondliku solidaarsuse ilminguisse ja olen nõus andma nende toimiseks oma osa.

Jah, muidugi võib siinkohal juhtuda, et toetad mõne hädalise asemel laiska. Aga ma usun, et üldiselt meeldib inimestele ikka enam ise hakkama saada kui kellegi abist elada. Seega, laisku on ja saab alati olema ilmselt palju vähem kui päriselt abi vajavaid kodanikke. No aidatagu siis vahel harva mõnd neist, kui et jäätagu pärishädaline abita.

Iseasi on veel, millal peaks ühiskond kellegi käe ulatama. Kas me hakkame kedagi aitama siis kui ta on, mu vanamehe lemmiknäidet kasutades, juba Nevski katedraali trepil kerjamas, või püüame me korraldada asju nii, et sinna trepile sattuks võimalikult vähesed?

Mina eelistaksin viimast, sest usun, et see on nii mulle isiklikult kui ühiskonnale tervikuna turvalisem ning pikemas perspektiivis ka vähem kulukas.

Aga selleks, et võimalikult paljud enesega võimalikult hästi hakkama saaks, on hea, kui neil võimalikult paljudel on võimalikult hea haridus, võimalikult palju oskusi ja muid huvisid ning muid ajaveetmise võimalusi kui poe taga viina kaanimine.

Mida enam nad käivad koolis ja klaveritunnis võ ujumistrennis, seda parem, ning neid, kes seda enesele päris ise lubada ei suuda, on mõistlik aidata. Kui mitte otse, siis kaude. Ehitada muusikakoole ja ujulaid, toetada huvitegevust neis või orgunnida kaugema nurga lastele koolibusse vms.

Niisiis võib juhtuda, et on ikkagi kasulik kellegi klaveritunnid kinni maksta. Et aga vähesed meist suudaks endale külapealt isikliku klaveriõpilase või ka -õpetaja ülalpidamiseks võtta või isikliku koolimaja ehitada, on sedagi mõtet teha koos ja ühisest rahakotist.

Pealegi, lisaboonus võib olla üks geniaalne klaverdaja, kelle andest me muidu iial kuulda ei saaks.

Refrääniks sobib nüüd, et sellepärast usun mina haigekassasse, pensionifondi, sotsiaaltoetustesse jne, jne. Lühidalt, ikkagi solidaarsuse mõistlikkusse.

mai 21, 2007 at 4:42 e.l. 17 kommentaari

Kartulipüha

Ma jälestan kartulikoorimist, mistõttu söön noid mugulaid vaid kevadest sügiseni, kui koor veel õrn ja maitsev. Talvel on mul kartulipaast. Enam-vähem.

Täna käis ema, tõi Nõmme turult värskeid kartuleid. Selle aasta esimesi. Päris kodumaised nad vist küll polnud, küllap miski eurokartul. Aga häbemata head siiski. Tõepoolest sellised, mis öeldakse suhu sulavat.

Üldse, selles värskete kartulite magusas maitses, tillivõi rohelises, värskete kurkide vesises küpsuses, taldriku kinni püütud valguses, mis päikesejänkuna seinale silkab, on midagi liigutavat. Väikehollandlaste turvalist soojust. Ületamatut argipoeesiat.

Justkui pühad või nii.

mai 19, 2007 at 4:48 p.l. 6 kommentaari

Ettevaatust ropp ehk akvaarium õlle ja eitedega

Nende poiste lemmiksõna on “türa.” Tegelikult on see vist nende lemmikasi ka. Sest nad teevad selle lumememmele porgandist ja nad arutavad, kellel on pikem ja lähevad sealjuures peaaegu kaklema.

Muidu nad hiilivad salaja kodunt välja, kaanivad õlut, landivad eitesid, hakkavad viimaste pärast kellegagi Illegaardis lööma, viiakse politseisse. Välja saades, ronib üks Kaarsilla pääle lällama. Kui alla kukub ja letaalselt lõpetab, selgub, et “poisid” on vanuses seitsekümmend neli aastat või midagi.

Mart Kivastik “The Rolling Stones”, Vikerkaar 4/5 – 2007.

Väga hea tekst tegelikult (kohe kahju oli kiirkorras kondikava jutustada). Haagib ilusti küüned ajju.

Et kas meie vananemegi nii? On see halenaljakas? On see õnn? On see paratamatus? Infantiilus elu lõpuni? Misasi? Ja kas meil on sellest pääsu?

 Mart Kalm rääkis kunagi Vahemere ranniku luksushotellidest, kus memmed-taadid, sent surmaga võlgu, jazzu saatel jalga keerutavad heledais suvekleitides ja ülikondades. Ilus. Jah, ainult et nad teevad elu lõpuni seda, mida kaela kandma hakateski. Nende elu on akvaarium, kus vesi ei vahetu. Nad ei muutu, nad ei õpi.

Ja kui zavoodi ja illegaardi ja noku-kuku põlvkonnad vanaks saavad, siis nende elu on akvaarium õlle ja ninast varvasteni augustatud eitedega, või mis?

mai 18, 2007 at 9:22 e.l. 4 kommentaari

Savisaar solgib eesti keelt

Tahtsin praegu ühe loo sees kirjutada “mõeldud-tehtud”, et selline hea laadna rahvapärane väljend. Aga käsi peatus poolelt sõnalt, sest see “tehtud” kõlas kuidagi nagu kõlvatult kesiklik.

Ets, kurat, ma ütlen, see on selge ahistamine, kui inimene ei saa mõnusaid emakeelseid väljendeid kasutada, sest need on mõne jõlediku valimiskampaanias ära lörtsitud.

Huvitav, kes millise sõna või väljendi järgmisena ette võtab ja millal meie keeleruum poliitloosungite tagajärejel sedavõrd aheneb, et tõesti enam midagi öelda ei saa, mis parteiliselt ei kõlaks?

Kole perspektiiv igatahes.

mai 17, 2007 at 9:55 e.l. 6 kommentaari

Isiklikku, head.

*

Toredate inimestega on ikka tore. Lobiseda ja üldse.

*

Päike! Päike! Päike! Terve Kadriorg on päike. Ja kuskilt linnast jääb ninna äsjaniidetud rohu lõhn. Selle suve esimene.

*

Ööbikud. Juba nädal aega õhtuti mu akna taga, põhjustades aina segadust. Sest mu mobla heliseb nagu ööbikud ja nemad helisevad, vabandust, laulavad, nagu mu mobla.

*

Elu kiiksuga küsimused nagu kas absint on saatanast või jumalate jook? Moos ja juust ja diivan. Töö ka (aga vist hakkab valmis saama). Tegelikult ma armastan oma toimetust ja inimesi siin. Teate, jah?

*

Hea.

mai 16, 2007 at 3:16 p.l. 1 kommentaar

Eesti ongi Serbia

Tunnistan üles, ma olen täielik euroviisuignorant. Ühtegi lugu pole kuulnud, väljaarvatud Eesti oma juhuslikult paar rida, mis vist ei kvalifitseeru asjatundlikuseks. Sestap ei oska ma ka öelda, kas võidulugu midagi väärt oli või mitte.

Aga lehti lugedes ja blogiilmas ringi vaadates saan ma aru, et peamiselt heidetakse ette, et esitaja on serblane, lesbi ja kristlane. Mina ei saa küll aru, miks ükski neist omadustest peaks iseenesest halb olema. Mu meelest üsna lustlik kombinatsioon ju. 

Aga mis puutub ilkumisse teemal, kus on see Serbia ja mis on tema pealinn, siis ma soovitaksin eestlastel siinkohal üsna ettevaatlik olla.  

Ma ise nimelt olen kord pidanud dialoogi ülevoolavalt sõbraliku prantsuse onuga, kes päris aina: “Sa oled Serbiast, eks?” Mina vastu, et ei Eestist, Tallinnast, noh. Tema: “Jajah, aga see on ju Serbias, ma tean.” Ja siis vangutas muudkui kaastundlikult pead, et teil on seal ju sõda ja puha. Nii umbes kümnendal katsel (siis, kui olid ära proovitud variandid alates sellest, et meil ei ole sõda kuni Läänemereni ja Soome naabruseni) andsin ma alla. Ütlesin, et OK, olen küll Serbiast, jah.  

Onul läks silm rõõmust särama. Mina järasin oma võileiba edasi.

mai 14, 2007 at 2:17 p.l. 2 kommentaari

Vanemad postitused Newer Posts


Inimestele meeldib

Kalender

mai 2007
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031