Archive for juuni, 2007

Ja mis, kurat, on kultuur?

Hommikul pidi üks meeskodanik mu peaaegu oimetuks ehmatama, helistades ja tulistades telefoni küsimuse: “Mis on kultuur?” Noh, et kuidas mina seda defineeriksin või nii? No kust, kurivaim, mina tean.  

Nüüdseks olen ma leidnud kultuurile määratlusi nagu 

  • tervik, mis sisaldab teadmisi, uskumusi, kunsti, moraali õigust ja kombeid, mida inimene on ühiskonnaliikmena omandanud
  • pärand, mis kindlustab ühiskonnaliikmete toimetuleku korduvate probleemidega
  • mittepärilik tehiskeskkond
  • pärilik sotsiaalne mälu
  • tähenduste süsteem, mis võimaldab sõnumit dekodeerida
  • hingeharidus
  • normide ja keeldude süsteem

Nii, ja mis neist siis on nüüd kõige rohkem kultuur või kõige vähem? Kas kultuur ühendab või eraldab (eristab) inimesi? Kas sisuliselt on kultuur igalpool ükssama?

Kuidas määratleda mingi ühe paikkonna kultuuri? Mis asi on Eesti (või eesti) kultuur? Aga Türi või Paide või Paldiski kultuur?

juuni 29, 2007 at 11:33 e.l. 14 kommentaari

Netielu petlik turvalisus

Mõnikord näikse mõned teemad justkui õhus olevat ja sealt kõigile korraga suhu tulevat. Seekord siis anonüümsus ja (enese)tsensuur. 

Täna kirjutab Randpere nii. Eile mõtiskles mutt naa.

Tagatipuks kõneles üks tuttav eile, kuidas ta kogemata tuvastas ühe vana foorumihai pärisnime. Tegemist on inimesega, kes on koguaeg kiivalt oma eraelu kaitsnud ega ole netituttavatega kordagi reaalis suhelnud. Paraku piisas paarist isiklikumast vihjest, mis see inimene kõneldes teinud on, et niidiotsad armutult kokku jookseksid. 

Eks ta ole. Mul on üsna pikk netielu taust, algas kunagi ürgvanast Delfist ja praeguseks üldse surnud Megast ja suubus mõnda toona viisakamasse ja nurgatagusemasse kohta. Ja ma mäletan küll seda algusaegade eufooriat, et nüüd saab rääkida kõigest, häbenemata. Sest keegi ju ei tea sind. Ehk nagu üks tollane netiseltsiline ütles: “On nagu ütleksid oma elulugu lavalt pimedasse saali ja mitte midagi ei kardaks.” 

Paraku hakkas saal vähehaaval valgenema, näod esile tulema. Mõni nutikam noppis seoseid siit ja sealt, pani pildi kokku. Minu enesegi neti-ja pärismina vaheline seos leiti üsna ruttu. 

Ajapikku tuldi niisamagi kapist välja. Moodustati seltskondi. Avastati ühisied tuttavaid. Oli muidugi neidki, kes varju jäid. Kuid tänaseks on vist neistki enamiku reaalisikud suhteliselt hästi teada.  

Ja ma ei räägi siin mingist olukorrast, kus IT-vennad andunult kellegi jälgi ajaksid. Ei, ainult natukesest loogikast, veidikesest guugeldamisest, juhuslike ajju jäänud seoste liitmisest. 

See kõik on mulle õpetanud, et netis ei ole tegelikult midagi anonüümset.

Paraku, mida selgemaks näod saavad, seda inetumaks võivad nad kohati minna. Keegi pole ju lõputult pühapäevase sihverplaadiga, eks. Juhtus ikka, et mindi kaklema, muututi isiklikuks. Nii mõndagi justkui anonüümselt öeldud infot kasutati hiljem ütleja vastu, avalikult ja valusalt. 

See on mulle õpetanud, et netis pole ükski sõna ohutu. 

Mida iganes sa ei ütleks, sa seisadki sealjuures laval, ainult saal pole turvaliselt pime, vaid nii eredasti valgustatud, et lööb su enese hetkeks pimedaks. Sealjuures paistad sa luudeni läbi. 

See paneb mind aina enam järgima põhimõtet, et netis ei ütle ma midagi, mida ei julgeks (tahaks) esimesele suvalisele ettejuhtujale näost näkku korrata.

Ma ei tea, kas see on enesetsensuur. Enesekontroll küll.  

juuni 29, 2007 at 9:19 e.l. 1 kommentaar

Ja olen siis minagi sotsialist

You are a
Social Liberal
(80% permissive)

and an…
Economic Liberal
(10% permissive)

You are best described as a:

Socialist (10e/80s)

Link: The Politics Test on Ok Cupid
Also:

juuni 28, 2007 at 11:19 e.l. Lisa kommentaar

Vaat, milleks paarisuhet vaja on

Nõndaks, Vanamees tolkneb nüüd kolmandat päeva kusagil Balkanil, räägib koju helistades hullumeelsetest autojuhtidest ja sellest, et muidu saab ka palju nalja ja kaob taas kuhugi midagi siblima. Mina jään iseenesega. 

Ega mul põhimõtteliselt midagi selle vastu ole. Üksiku lapse asi, mu privaatsusvajadus ongi üsna kõrge ja aegajalt on päris tore täitsa omaette toimetada. Nii, et kellegi ees pole mingeid kohustusi ja raamatu saab läbi lugeda ilma, et vahepeal sada korda muud juttu tehtaks. Ja saab omaette kõva häälega rääkida ka, mis on mõnus, sest mulle tegelikult vahest meeldib asju valjusti mõelda.  

Üksi magamine muidugi on nats nukker. Pole end õhtul ega hommikul kellelegi kaissu veeretada ja üldse, kuidagi imelik on. Aga teisest küljest, saab segamatult laiutada. Seega, pole hullu. 

Aga üksi söömine, vaat see on minu jaoks tõeliselt nüri. Koos süües räägivad inimesed ikka roa nautimise kõrvale ilmaasjust juttu ja, naljakas, see paneb toidu ka kuidagi paremini maitsma.  

Üksi aga, no lihtsalt ei viitsi süüa. Topin kiiresti suhu midagi, mis kätte juhtub ja teen juba midagi kolmandat, neljandat või viiendat. Aegajalt avastan end poolik kartulikotlet hambus mööda tuba kõndimas, arvutit sisse lülitamas või ajalehte lappamas. Pooliti täis teetassid ja söögisuutäied aga hakkavad vastu vaatama kõige kummalisematest kohtades (töölaualt, raamaturiiuleist, vannitoa kapilt), sest miskil põhjusel olen ma nad sinna vedanud ja unustanud. Õudne! 

Ma olen põhjalikult järele mõelnud. Ma tean nüüd, miks paarisuhet vaja on. Ikka selleks, et inimene korralikult sööks (:

juuni 28, 2007 at 8:47 e.l. 22 kommentaari

Mõned õigused on ainult staaridel?

Mul pole kunagi olnud midagi selle vastu, kui inimene tahab endast kirjutatud lugu enne trükki minekut näha. Jumala eest, vaadaku, kui ta end nii paremini tunneb. Ja üldse, eksida võime me kõik ja lolli koha peal, nõnda võib sest vaatamisest ka kasu olla. 

Aga mind paneb imestama, kui inimene, kes oma kuulsuse on pihku püüdnud just sellega, et eksponeerinud teisi ilma igasuguse lugupidamise ja loaküsimiseta ja teinekord ikka väga julmalt, ütleb esimese asjana, et ta räägib vaid tingimusel, kui saab lugu näha ja parandada. 

Eks ta muidugi saabki, aga ikkagi tahaks küsida, kas ta oma ohvritele ka midagi näitama tõttab või on siis natuke teised reeglid? Kas mõned õigused on ainult staaridel, kes neid endale nõutada oskavad? 

PS Ärge hakake palun spekuleerima teemal, kes kõnealune inimene on, ma nii kui nii ei ütle. Ja see ei ole ka oluline, tegelikult.

juuni 27, 2007 at 8:31 e.l. 9 kommentaari

Spiooni ABC ehk FBI = KGB

Kui sulle meeldib reisida, kui sul on välismaal sõpru, kui sind huvitab, mida su kolleegid teevad ja kui sa oled veel juhtumisi tehnikaüliõpilane, siis sa oled spioon. Vähemalt arvab nii FBI. 

Halloo! Mida värki? Kas sellel kolmetähelisel organisatsioonil on ikka mingi vahe ühe teise, samuti kolmetähelisega, millega siin meie maailmanurgas vanasti hästi tuttav oldi? Või kas on varsti mingit vahet, elad sa USAs või Iraanis, kus sa kuuldavasti väljamaalastega suhtlemise eest samuti härraseid luurajaid huvitama hakkad?

Kas tõepoolest peab riik, mis on (ilma irooniata) demokraatia arengule palju andnud, nüüd sellesama demokraatia peale (vabandage väljendust) suisa sittuma?

juuni 26, 2007 at 1:16 p.l. 1 kommentaar

Kuhu mu muinasjutt kadus? Tooge tagasi!

 “Mis see praegu aknast välja lendas,” uurib natuke enam kui nelja-aastane jõmpsikas.

“Sinu tehtud seebimull,” vastan mina.

“Hobune, loomulikult,” kostab tema pead vangutades. “Loomulikult” öeldakse sellise tunderõhuga, et ma pean pea füüsiliselt mõistma, kui loll ma olen kui mingist niisama mullist kõnelen. Ja siis järgnevad hobusele juba tõllad ja mis kõik veel.  

“Eks igaüks on selles vanuses kunagi olnud,” arvab sõber, kellele ma juhtumit meilis kirjeldan.

On jah. Ma mäletan küll, kuidas ma õhtust õhtusse jutustasin enesele aknal istudes lugu sellest, kuidas tänavalatern on äraeksinud Täheprintsess, kes peab kuidagi oma täheilma tagasi saama. Kuidas täpselt, ma enam ei mäleta.  

Aga mäletan hoopis, kuidas kaminas hõõguvaist sütest said linnad ja maastikud ja tuldpurskavate lõugadega lohed, kuidas roosteplekid vannitoa laes olid loomad ja templijäljend diivani all oli terve paneelmajade rajoon tuledest säravate akendega, keset vaipa aga oli hoopiski saar ja vaiba servad olid siis mõistagi meri.  

Jah, ja kus see lokkav fantaasia siis nüüd on? Miks on vaip nüüd peaasjalikult vaip ja seebimullid, ehkki ilusakesed, ikkagi eeskätt seebimullid? Kuhu said minu printsessid, tõllad ja lohed? Tahan neid tagasi!  Kohepraegu! 

Eks ma muidugi tegelikult mõistan, et oma täiskasvanuelus me jääksime hätta, kui igal sammul tuleks pähe mingi muinasjutt ja täiega fantastilised seosed. Me ei saa ju jääda iga põõsa juurde seisma, et uurida, kes seal elab vms. Edasi tuleb minna, asju tuleb teha. Vist. 

Aga laste juures, ma arvan, on see pidurdamatu fantaasia ikkagi üks parimaid asju üldse. Ja, oi, mind teeb kurjaks, kui keegi üritab seda kuidagi varakult piirata ja raamidesse suruda.

Ma olen kuri keemiaõpetaja peale, kes siis, kui lapsed hõikasid: “See on nagu koer,” vastas turtsudes: “Ei ole koer, on molekulimudel.” Ja ma olen kuri vanaemale, kes siis, kui laps laulis (keelepiire katsetades) saapaautost, mis sõidab saapapoodi, tõttas kohe parandama: “Kingapoodi, ütle ometi kingapoodi.”  

Eriti õudne aga tundub mulle see kasvatusteaduslik sekt, mis usub, et igasugune fantaseerimine teeb lapsele halba, hea on vaid kiire kohanemine ratsionaalse pärismaailmaga. Nii ei kuule nende vanemate võsukesed mitte haldjatest või lohedest vaid õpivad juba pisikesena ütlema ainult asjalikke asju. Näiteks: ”See on auto armatuurlaud, aga see on aktsiapakk.”

Mu kunstnikust sõbrataril paluti sellise asjalikkusdrilli jaoks kunagi pilte joonistada ja asjalikke sõnu juurde kirjutada. Tema keeldus, öeldes, et tal kukub sihukest asja tehes käsi küljest ära.

 Ei saa salata, ma täitsa mõistan teda. Ja ennast sean nüüd samuti aknale seebimulle tegema. Neid, millest praeguseks on nelja-aastase käsitluses saanud võistlevad sportlased.

juuni 26, 2007 at 12:16 p.l. 13 kommentaari

Older Posts


On hiljuti kirjutatud

Kalender

juuni 2007
E T K N R L P
« mai   juuli »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930