Ja mis, kurat, on kultuur?

Hommikul pidi üks meeskodanik mu peaaegu oimetuks ehmatama, helistades ja tulistades telefoni küsimuse: “Mis on kultuur?” Noh, et kuidas mina seda defineeriksin või nii? No kust, kurivaim, mina tean.  

Nüüdseks olen ma leidnud kultuurile määratlusi nagu 

• tervik, mis sisaldab teadmisi, uskumusi, kunsti, moraali õigust ja kombeid, mida inimene on ühiskonnaliikmena omandanud
• pärand, mis kindlustab ühiskonnaliikmete toimetuleku korduvate probleemidega
• mittepärilik tehiskeskkond
• pärilik sotsiaalne mälu
• tähenduste süsteem, mis võimaldab sõnumit dekodeerida
• hingeharidus
• normide ja keeldude süsteem

Nii, ja mis neist siis on nüüd kõige rohkem kultuur või kõige vähem? Kas kultuur ühendab või eraldab (eristab) inimesi? Kas sisuliselt on kultuur igalpool ükssama?

Kuidas määratleda mingi ühe paikkonna kultuuri? Mis asi on Eesti (või eesti) kultuur? Aga Türi või Paide või Paldiski kultuur?

Netielu petlik turvalisus

Mõnikord näikse mõned teemad justkui õhus olevat ja sealt kõigile korraga suhu tulevat. Seekord siis anonüümsus ja (enese)tsensuur. 

Täna kirjutab Randpere nii. Eile mõtiskles mutt naa.

Tagatipuks kõneles üks tuttav eile, kuidas ta kogemata tuvastas ühe vana foorumihai pärisnime. Tegemist on inimesega, kes on koguaeg kiivalt oma eraelu kaitsnud ega ole netituttavatega kordagi reaalis suhelnud. Paraku piisas paarist isiklikumast vihjest, mis see inimene kõneldes teinud on, et niidiotsad armutult kokku jookseksid. 

Eks ta ole. Mul on üsna pikk netielu taust, algas kunagi ürgvanast Delfist ja praeguseks üldse surnud Megast ja suubus mõnda toona viisakamasse ja nurgatagusemasse kohta. Ja ma mäletan küll seda algusaegade eufooriat, et nüüd saab rääkida kõigest, häbenemata. Sest keegi ju ei tea sind. Ehk nagu üks tollane netiseltsiline ütles: “On nagu ütleksid oma elulugu lavalt pimedasse saali ja mitte midagi ei kardaks.” 

Paraku hakkas saal vähehaaval valgenema, näod esile tulema. Mõni nutikam noppis seoseid siit ja sealt, pani pildi kokku. Minu enesegi neti-ja pärismina vaheline seos leiti üsna ruttu. 

Ajapikku tuldi niisamagi kapist välja. Moodustati seltskondi. Avastati ühisied tuttavaid. Oli muidugi neidki, kes varju jäid. Kuid tänaseks on vist neistki enamiku reaalisikud suhteliselt hästi teada.  

Ja ma ei räägi siin mingist olukorrast, kus IT-vennad andunult kellegi jälgi ajaksid. Ei, ainult natukesest loogikast, veidikesest guugeldamisest, juhuslike ajju jäänud seoste liitmisest. 

See kõik on mulle õpetanud, et netis ei ole tegelikult midagi anonüümset.

Paraku, mida selgemaks näod saavad, seda inetumaks võivad nad kohati minna. Keegi pole ju lõputult pühapäevase sihverplaadiga, eks. Juhtus ikka, et mindi kaklema, muututi isiklikuks. Nii mõndagi justkui anonüümselt öeldud infot kasutati hiljem ütleja vastu, avalikult ja valusalt. 

See on mulle õpetanud, et netis pole ükski sõna ohutu. 

Mida iganes sa ei ütleks, sa seisadki sealjuures laval, ainult saal pole turvaliselt pime, vaid nii eredasti valgustatud, et lööb su enese hetkeks pimedaks. Sealjuures paistad sa luudeni läbi. 

See paneb mind aina enam järgima põhimõtet, et netis ei ütle ma midagi, mida ei julgeks (tahaks) esimesele suvalisele ettejuhtujale näost näkku korrata.

Ma ei tea, kas see on enesetsensuur. Enesekontroll küll.  

Ja olen siis minagi sotsialist

You are a Social Liberal (80% permissive) and an… Economic Liberal (10% permissive) You are best described as a: Socialist (10e/80s) Link: The Politics Test on Ok Cupid Also:

Vaat, milleks paarisuhet vaja on

Nõndaks, Vanamees tolkneb nüüd kolmandat päeva kusagil Balkanil, räägib koju helistades hullumeelsetest autojuhtidest ja sellest, et muidu saab ka palju nalja ja kaob taas kuhugi midagi siblima. Mina jään iseenesega. 

Ega mul põhimõtteliselt midagi selle vastu ole. Üksiku lapse asi, mu privaatsusvajadus ongi üsna kõrge ja aegajalt on päris tore täitsa omaette toimetada. Nii, et kellegi ees pole mingeid kohustusi ja raamatu saab läbi lugeda ilma, et vahepeal sada korda muud juttu tehtaks. Ja saab omaette kõva häälega rääkida ka, mis on mõnus, sest mulle tegelikult vahest meeldib asju valjusti mõelda.  

Üksi magamine muidugi on nats nukker. Pole end õhtul ega hommikul kellelegi kaissu veeretada ja üldse, kuidagi imelik on. Aga teisest küljest, saab segamatult laiutada. Seega, pole hullu. 

Aga üksi söömine, vaat see on minu jaoks tõeliselt nüri. Koos süües räägivad inimesed ikka roa nautimise kõrvale ilmaasjust juttu ja, naljakas, see paneb toidu ka kuidagi paremini maitsma.  

Üksi aga, no lihtsalt ei viitsi süüa. Topin kiiresti suhu midagi, mis kätte juhtub ja teen juba midagi kolmandat, neljandat või viiendat. Aegajalt avastan end poolik kartulikotlet hambus mööda tuba kõndimas, arvutit sisse lülitamas või ajalehte lappamas. Pooliti täis teetassid ja söögisuutäied aga hakkavad vastu vaatama kõige kummalisematest kohtades (töölaualt, raamaturiiuleist, vannitoa kapilt), sest miskil põhjusel olen ma nad sinna vedanud ja unustanud. Õudne! 

Ma olen põhjalikult järele mõelnud. Ma tean nüüd, miks paarisuhet vaja on. Ikka selleks, et inimene korralikult sööks (:

Mõned õigused on ainult staaridel?

Mul pole kunagi olnud midagi selle vastu, kui inimene tahab endast kirjutatud lugu enne trükki minekut näha. Jumala eest, vaadaku, kui ta end nii paremini tunneb. Ja üldse, eksida võime me kõik ja lolli koha peal, nõnda võib sest vaatamisest ka kasu olla. 

Aga mind paneb imestama, kui inimene, kes oma kuulsuse on pihku püüdnud just sellega, et eksponeerinud teisi ilma igasuguse lugupidamise ja loaküsimiseta ja teinekord ikka väga julmalt, ütleb esimese asjana, et ta räägib vaid tingimusel, kui saab lugu näha ja parandada. 

Eks ta muidugi saabki, aga ikkagi tahaks küsida, kas ta oma ohvritele ka midagi näitama tõttab või on siis natuke teised reeglid? Kas mõned õigused on ainult staaridel, kes neid endale nõutada oskavad? 

PS Ärge hakake palun spekuleerima teemal, kes kõnealune inimene on, ma nii kui nii ei ütle. Ja see ei ole ka oluline, tegelikult.

Spiooni ABC ehk FBI = KGB

Kui sulle meeldib reisida, kui sul on välismaal sõpru, kui sind huvitab, mida su kolleegid teevad ja kui sa oled veel juhtumisi tehnikaüliõpilane, siis sa oled spioon. Vähemalt arvab nii FBI. 

Halloo! Mida värki? Kas sellel kolmetähelisel organisatsioonil on ikka mingi vahe ühe teise, samuti kolmetähelisega, millega siin meie maailmanurgas vanasti hästi tuttav oldi? Või kas on varsti mingit vahet, elad sa USAs või Iraanis, kus sa kuuldavasti väljamaalastega suhtlemise eest samuti härraseid luurajaid huvitama hakkad?

Kas tõepoolest peab riik, mis on (ilma irooniata) demokraatia arengule palju andnud, nüüd sellesama demokraatia peale (vabandage väljendust) suisa sittuma?

Kuhu mu muinasjutt kadus? Tooge tagasi!

 “Mis see praegu aknast välja lendas,” uurib natuke enam kui nelja-aastane jõmpsikas.

“Sinu tehtud seebimull,” vastan mina.

“Hobune, loomulikult,” kostab tema pead vangutades. “Loomulikult” öeldakse sellise tunderõhuga, et ma pean pea füüsiliselt mõistma, kui loll ma olen kui mingist niisama mullist kõnelen. Ja siis järgnevad hobusele juba tõllad ja mis kõik veel.  

“Eks igaüks on selles vanuses kunagi olnud,” arvab sõber, kellele ma juhtumit meilis kirjeldan.

On jah. Ma mäletan küll, kuidas ma õhtust õhtusse jutustasin enesele aknal istudes lugu sellest, kuidas tänavalatern on äraeksinud Täheprintsess, kes peab kuidagi oma täheilma tagasi saama. Kuidas täpselt, ma enam ei mäleta.  

Aga mäletan hoopis, kuidas kaminas hõõguvaist sütest said linnad ja maastikud ja tuldpurskavate lõugadega lohed, kuidas roosteplekid vannitoa laes olid loomad ja templijäljend diivani all oli terve paneelmajade rajoon tuledest säravate akendega, keset vaipa aga oli hoopiski saar ja vaiba servad olid siis mõistagi meri.  

Jah, ja kus see lokkav fantaasia siis nüüd on? Miks on vaip nüüd peaasjalikult vaip ja seebimullid, ehkki ilusakesed, ikkagi eeskätt seebimullid? Kuhu said minu printsessid, tõllad ja lohed? Tahan neid tagasi!  Kohepraegu! 

Eks ma muidugi tegelikult mõistan, et oma täiskasvanuelus me jääksime hätta, kui igal sammul tuleks pähe mingi muinasjutt ja täiega fantastilised seosed. Me ei saa ju jääda iga põõsa juurde seisma, et uurida, kes seal elab vms. Edasi tuleb minna, asju tuleb teha. Vist. 

Aga laste juures, ma arvan, on see pidurdamatu fantaasia ikkagi üks parimaid asju üldse. Ja, oi, mind teeb kurjaks, kui keegi üritab seda kuidagi varakult piirata ja raamidesse suruda.

Ma olen kuri keemiaõpetaja peale, kes siis, kui lapsed hõikasid: “See on nagu koer,” vastas turtsudes: “Ei ole koer, on molekulimudel.” Ja ma olen kuri vanaemale, kes siis, kui laps laulis (keelepiire katsetades) saapaautost, mis sõidab saapapoodi, tõttas kohe parandama: “Kingapoodi, ütle ometi kingapoodi.”  

Eriti õudne aga tundub mulle see kasvatusteaduslik sekt, mis usub, et igasugune fantaseerimine teeb lapsele halba, hea on vaid kiire kohanemine ratsionaalse pärismaailmaga. Nii ei kuule nende vanemate võsukesed mitte haldjatest või lohedest vaid õpivad juba pisikesena ütlema ainult asjalikke asju. Näiteks: ”See on auto armatuurlaud, aga see on aktsiapakk.”

Mu kunstnikust sõbrataril paluti sellise asjalikkusdrilli jaoks kunagi pilte joonistada ja asjalikke sõnu juurde kirjutada. Tema keeldus, öeldes, et tal kukub sihukest asja tehes käsi küljest ära.

 Ei saa salata, ma täitsa mõistan teda. Ja ennast sean nüüd samuti aknale seebimulle tegema. Neid, millest praeguseks on nelja-aastase käsitluses saanud võistlevad sportlased.

Mütoloogiatest ehk nõiamoor jääb nõiamooriks

Your Score: The Oracle

33% Extroversion, 80% Intuition, 27% Emotiveness, 76% Perceptiveness

Heuristic, detached, and analytical to a fualt, you are most like The Oracle. You are able to tackle any subject with a fine toothed comb, and you possess an ability to pinpoint nuances and shades of meaning that other people do not have and cannot understand. Accomplishment and realization of ideas are, for you, secondary to the rigorous exploration of ideas and questions — you are, first and foremost, a theorist. You hate authority, convention, tradition, and under no circumstances do you accept a leadership role (although, you will gladly advise leadership when they’re going astray, whether they want you to or not). Abstraction and generalities are your interests, details and particulars are usually inconsequential and uninteresting. You excel at language, mathematics and philosophy.

You are typically easy-going and non-confrontational until someone violates one of the very few principles that you deem sacred, at which point you can fly into a rage. Although you possess a much greater understanding of process and systems than the people around you, you are always conscious of the possibility that you’ve missed something or made a mistake. You don’t tend to become attached to particular theories, and will immediately discard mistaken notions once they’re revealed to be incorrect (but you don’t tolerate iconoclasts who try to discredit validated theories through the use of fallacies and bad data). Despite being outwardly humble, you probably think of yourself as being smarter than most other people. That’s because you are. In fact, in your dealings with people your understanding of their motives is so expansive that you know what they’re going to say before they say it, and in world affairs, you usually know what is going to take place before it actually does. This ability would make you unbeatable in debates if only you were a little less pensive about your own conclusions, and a little more outgoing.

Famous people like you: Albert Einstein, Charles Darwin, Adam Smith, Thomas Jefferson, John McWhorter, Ramanujan, Marie Curie, Kurt Godel
Stay clear of: Apollo, Icarus, Hermes, Aphrodite
Seek out: Atlas, Prometheus, Daedalus

Link: The Greek Mythology Personality Test written by Aleph_Nine on OkCupid Free Online Dating, home of the The Dating Persona Test

Aeg kahe armastuse vahel

See, et ma talvel ostetud ja poolepeale loetud raamatu kotti konspektide vahele unustan ja selle alles kesk suve kogemata üles leian, pole minupuhul imestamist väärt. Pigem väga tavaline.

 Küll on armsalt hämmastav, et lugu, mis algabki käredas südatalves ja lõpeb sisuliselt jaaniööl, puutub mulle taas näppu just jaanipäeval. Nõnda ma siis lugesingi selle raamatu mõlemad pooled läbi õigel ajal ja õige ilmaga.

Aga veel, selle raamatu viimaselt leheküljelt leidsin ma midagi, mis haakus mu meelest nii ilusti täpselt ja olemuslikult kõigi nende juttudega üksi ja kahekesi, enese sees või teistega koos olemisest, mis aegajalt Ramloffi juures kõne alla tulevad, et ma ei saa muidu, kui tsiteerin.

“Ajale kahe armastuse vahel mõtles ta kui ruumikale valgele toale, mille akende taga vahetuvad kiirustamata aastaajad. Seintel on hommikuse valguse peegeldusi. Kostab klaverimängu; sellega suureneb tubade arv, kusagil kaugemal on noor, valgesse riietunud tüdruk klaveri taga; tuul hõljutab aknakardinaid. Aeglane ärkamine, aja pehme kiigutus, paljaste jalgade hääl puupõrandal. Toaõhus on tunda lillede, õunte, hommikuse leebe tulle lõhna, ja parfüümi, puhaste triigitud riiete ja mööblivaha lõhna. Pärastlõunased varjud on pikad ja jahedad; raamatu lehed kahisevad tasakesi. Nüüd muusika lakkab. Summutatult, seintest vaigistatult, vaevalt kuuldavalt kostavad hääled väljast. Vähehaaval need tugevnevad. Toa vaikus täitub neist; selle mahedatesse aroomidesse hakkab segunema sigari, heitgaasi, mehehigi lõhna; piibutubaka, toolieenile visatud mantli välisõhu lõhna, musta pesu, hommikuse ajalehe, kange kohvi ja veel soojade linade lõhna. Nüüd ärkab kass, kes on hästi söönult põrandal maganud. Tuba muutub varjuderohkeks, ahtaks; nüüd on see juba täis suitsu, lärmi ja lõhnu, trammivagunite pidurdushääli, krohvitolmu, samme ja hüüdeid. Seinad on õhukesed, jõuetud. Uste ja akende lukud ei pea enam: nüüd on tuba tänavate öösse lahti.”

Raija Siekkinen, „See oli siin“. Piret Saluri tõlge.

Blogilugeja, räägi minuga!

Avastasin, eneselegi üllatuseks, et teemaja on nüüd siis peetud enamvähem jõulust jaanipäevani ehk täpselt täna saab teine pooleaastaseks. Ühtpidi pole nagu miski aeg, teistpidi natuke on ka.

Igatahes põhjus korraks mõelda, et kellele ja milleks seesinane asi maailmas olemas on.

Hämmastav, aga ma ei ole elus suutnud pidada päevikut (sellist klassikalist roosade kaantega). Pubekana moepärast isegi proovisin, aga kuidagi nii ütlemata jabur tundus omaenese elu dokumenteerimine iseenese jaoks. Ja katki see jäigi pärast paaripäevast üritust. Sestap uskusin, et ega must blogijanagi asja saa.

Vist läks vastupidi. Ja vahest on asi selles, et teemaja polegi ju miski päevik. See siin on, vähemalt ideaalis, koht, kus serveeritakse ahjusooje mõtteid, mis ei ole mitte mulle sahtlisse lukutaha panemiseks, vaid jagamiseks. Sest üksi on nõme mõelda, eksju.

Sestap ma mõtlesin, et sina, sõber, kes sa oled võib olla pool aastat siin tassikest teed maitsnud, tahad nüüd ehk natuke minuga rääkida. Äkki on midagi mida sa mult ootad? Ehk on maailmas asju, millest sinu meelest võiks siin rääkida, kuid veel räägitud pole? Vahest on midagi, mida sa tahad mu enese kohta teada?

Ütle mulle, sest teemaja on sinu jagu ka ja võiks siis ju natuke sinugi nägu olla. (: