Suvi, see tähendab eriolukord

Siiski, ei saa ilma alkojututa kohe. Päevalehest, minu paksendus. 

Anna-Maria Veidemanni sõnul on Harju maavanemal õigus alkoholimüüki piirata ainult eriolukordades. See tähendab lastekaitsepäeval, laulupeol jms. “See kas suvi ja koolivaheaeg on eriolukord, on tõlgendamise küsimus,” selgitas Veidemann. 

Halloo! Kui suvi on eriolukord, siis mis selleks järgmisena osutub? Mina hakkan uskuma, et elamine on ohtlik ja tuleb ära keelata.

Vabadusest sees- ja välispidiselt. Viinast ei räägi.

“Minu sisemine vabadus on mul ju alles. Seda ei võta passikontroll ega komandanditund.”  

Ütleb Lee arutledes siin. 

Nii ja naa.  

Muidugi on inimestel mälestused, fantaasia, kaunid kunstid, religioon ja muu säärane, millest ehitatud elevandiluutorni pageda, kui ümbritsev reaalsus talumatuks muutub. Ometi ei ole ma kindel, et taolise põgenemisvõimaluse olemasolu on hea ja piisav põhjus välis(t)est vabadus(t)est loobumiseks.  

Esiteks, ma ei usu, et väga vähese vabadusemääraga ühiskondades kasvaksid massiliselt seesmiselt vabad ja väärikad inimesed. Inimene hangib ju oma hoiakud ja käitumismustrid teistega suheldes, üldisi norme ning väärtusi õppides, präänikut taotledes ja piitsa vältida püüdes.

Kui ühiskonnas on soositud varjamine, mahavaikimine, tingimusteta kuuletumine ning taunitud iseseisvus, kriitiline meel, oma mõtete välja ütlemine, teistest erinemine ja endale kindlaks jäämine, siis ma usun, et enamik inimesi kasvavad ka seesmiselt pigem allasurututeks ja argadeks kui tõeliselt vabadeks. 

Kui mõnedel siiski õnnestub neis tingimuste sisemine vabadus säilitada või omandada, siis ei saa minu arvates eriti kaua kesta olukord, kus seesmiselt tõesti vaba, enesekindel ja väärikas inimene vabaduseta süsteemiga konflikti ei sattu. Vaba inimene ei saa ometi järjekindlalt väita, et kaks pluss kaks on viis.  

Aga kui ta ei väida, vaid süsteemiga lauskonflikti läheb, hävitab süsteem ta üheksal juhul kümnest. Paremal juhul sotsiaalselt ja emotsionaalselt, halvemal füüsiliselt. Me ei pea näiteid kaugelt otsima. Me teame ju, mis nõuka-ajal dissidentidega tehti. Ja me teame ka, mis neist selle tegemise tulemusel praguseks järel on. Suuremas osas paranoilised inimvared. Väga masendav hind, mida kunagise vaba inimese kombel selja sirgeks ajamise eest maksta.  

Muidugi nõuab vabadus ka vastutust. Aga vastutada saab ainult selle eest, mida me saame oma tegude ja otsustega suunata ja mõjutada. Näiteks ei saa mina vastutada selle eest, et näitleja X teatris N või teemeister Y ettevõttes M, oma tööd hästi teeb, sest mul puudub võimalus seda kuidagi kontrollida või mõjutada. Või, laenates nüüd näiteidee taas Leelt, ma ei saa vastutada ka selle eest, kas rand on puhas või mitte, kui mind sinna randa ei lubatagi. Vastutama õppimiseks on eeltingimusena vaja tegutsemis- ja otsustamisvabadust. 

Pealegi, totalitaarsed või autoritaarsed süsteemid pole, mu meelest, tegelikult teab mis vastutustundlikud. Nende käsud ja keelud ei lähtu mitte üldisest heaolust, vaid võimulolijate eri-ja erahuvidest. Nii näiteks olid piiritsooni jäävad rannad puhtad küll, kuid miski poleks seganud poolt Eestit fosforiidi krahmamiseks pahupidi sonkimast. 

Niisiis, minu meelest käivad vabadused, seesmine ja välimine, üldiselt ikka koos ja igat masti vabadusepiiranguisse tasub suhtuda ettevaatusega.  

See muidugi ei tähenda, et meil võiks olla igasuguse korra, seaduste ja reegliteta ühiskond. Ei tähenda ka, et seaduserikkujad peaksid karistuseta jääma. Aga kindlasti ei tohiks selle pärast, et mõni on pätt, kõiki kodanikke preventiivselt kurjategijatena kohelda.

Ehk, laenates veelkord rannanäidet, karistage neid, kes sinna solki veavad või rannajoont rikuvad, kuid ärge keelake igaks juhuks korrahoidmise pärast armunuil käsikäes veepiiril jalutada ja suudelda.

Aitäh, Lee, kirjutamast kommentaari, mis pani mind oma mõtteid peakolus selgitama ja sõnastama. Ja kõigile ka üks palve, ärgem rääkigem selle teema sabas taas alkoholipoliitikast. Kes sellest veel midagi arvata tahab, on teretulnud siin.