Wallenberg – inimene või Miki-Hiir?

Mis materjalist tehakse kangelasi? Miks on ilus, rikas, heast perekonnast, üldsegi mitte poliitikahuviline Rootsi ärimees nõus ühtäkki eluga riskima (tõeliselt, korduvalt), et päästa mingeid kuradima Ungari juute? Inimlikkusest? Edevusest? Süütundest? Kas see ongi üldse oluline, mis motiividega aitab inimene inimesi? Mis tunne on päästa tuhandeid koonduslaagrist ja surra lõpuks ise koonduslaagris, küll juba teise režiimi omas? Mis hetkel saab inimesest, närvirakkude ja verelibledeni ehtsast ja elusast, mütoloogiline kangelane, jabur muuseumieksponaat, Elvis või Miki-Hiir või minugipoolest kangelaspioneer? Mis hetkest see viimane esimese täielikult hävitab?  

Need küsimused keris üles laupäevane “Wallenberg”, mille olulisim rõhk on  kahtlemata teisele vaatusel, inimesel ja teda matval müüdil. Päris Wallenbergi ja jõletu autogramme jagava ja  banaalsusi plägiseva popp-Wallenbergi põrkumisel. Paraku, viimane jääb (vist) peale nii laval, kui elus.  

Pealegi, olgem ausad, et Wallenbergist saab oopereid tellida ja kirjutada, on iseenest kivi ses samas müüdimüüris, mille alla ta inimesena ära kaob.

Sealjuures on tõesti kena, et kolmik Bertman, Semper, Kuningas ei ole läinud lihtsat ja labast teed ega pakkunud tüüpilist poliitpropagandat haakristide ja sirpide-vasaratega, mida lugu ju kenasti lubaks. Nad on üritanud kõike vaadata-näidata kaugemas ja inimlikumas perspektiivis ehk nagu Semper tunnistab, pilguga näiteks 42.  sajandist. See annab piisavalt suure üldistuse, piisavalt palju seoseid ja piisavalt võõristust, et mitte rõvedalt banaalseks ja sentimentaalseks ära vajuda. ‘

Igatahes on nõnda, et astud ooperimajast välja juuniöösse ja mõtled ja küsid siiralt ja põhjani küsimusi, millised väike pragmaatik sinus tavaliselt kuhugi kaugele ära peidaks, kui liigselt emotsionaalsed ja suurelised. 

Lõppeks polegi liiga palju asju, mis paneksid meid nõnda tundma ja mõtlema. Sestap ma arvan, et “Wallenbergi” võiksid vaadata needki, kes end ooperisõpradena ei määratle. Kindlasti on see midagi, mis ei kinnita arvamust, et ooper ongi surnud kunst, mis tegeleb naiivsete muinasjuttudega. See võib olla päris elus asi, mis vajutab teravalt su vereringe valupunkte. 

Lisalugemist:

Pikemalt Raoul Wallenbergist

Praeguse lavastuse arvustused siin ja siin

Erkki-Sven Tüür “Wallenbergist” ja muust praeguse etenduse eel ja enne Dortmundi lavastust.