Mahajäetud naised ja feministlik kasvatustöö
juuni 5, 2007 at 12:04 p.l. 10 kommentaari
“Miks alati arvatakse, et lahkumineku korral on naine see, kes maha jäätakse? Ega naine mingi asi pole, et muudkui jätad. Ikka kaks täiskasvanud inimest lähevad lahku.”
Vau! Selle lause, mis võiks üksiti olla nii nais-kui meesõiguslik, ütles justsama mu noorepoolne meeskolleeg, kes ikka sõberlikult minu feminismuse kallal lõõbib. Kas tõesti kannab mu selgitustöö kord vilja? (-:
Aga tegelikult ka, miks me tõesti alati mõtleme, et lahkuminnes on üks pool ohver (enamasti naine, vahel ka mees)? Miks me ei usu, et tangot tantsitakse kahekesi ja mõni suhe saabki otsa?
Entry filed under: feministi nurgake.
10 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
nipitiri | juuni 5, 2007, 12:27 p.l.
olgu… 🙂
see pole ooper…
kikilipsu-laulus on raudselt “kui sind naine maha jättis”… st käib ka sedapidi…
ma arvan, et mahajäätuna tunneb end see, kelle partner järgmise juurde läks… ei loe, kas mees või naine…
“suhe saab otsa” ja “kaks täiskasvanud inimest lähevad lahku” on veidi teise “maitsega” ja sobivad isegi samasooliste liitude puhul…
2.
Kati | juuni 5, 2007, 12:34 p.l.
nojah, aga midagi peab ju ka enne toimuma, kui järgmise juurde minnakse. st see suhe peaks ju kuskilt kuidagi logisema, et oleks vaja uuega ära joosta. mis omakorda tähendab, et logistavad teda ikka mõlemad, mingil määral. või kuis?
pealegi, kas on ses osas mingi vahe eri-ja samasooliste liitude puhul? ma arvan, et ka homopaarist saab üht poolt mahajäätavana käsitleda kui kord juba neid asju niipidi vaadata.
3.
nipitiri | juuni 5, 2007, 12:45 p.l.
mumeelest mahajäätuna saab end tunda…
see ongi ennekõike täitsa isiklik tunne…
*
kolmandad, kes “käsitlevad”, käsitlevad oma heaksarvamist mööda… ja võivad oma käsitlemisega ka otse puusse panna…
4.
Kati | juuni 5, 2007, 12:48 p.l.
tunda saab end igatepidi ja suhte lõpp on nii ehk naa leinaline.
aga ma mõtlengi just neid kolmandaid, kes oma versioone levitavad ja stereotüüpe kinnitavad.
võibolla teevad nad nõnda tõsise karuteene just neile mahajäätuile (neile, kes end nii tunnevad), süvendades enesehaletsust jms, selmet lasta inimesel näha oma osa kogu loos ja lasta lahti ja minna edasi.
5.
abele | juuni 5, 2007, 1:10 p.l.
midagi tundus selle pealkirja juures tiba kahtlane. kontrollisin oma kõhutunnet ÕS-ist ja tõepoolest, võta või jäta: kui sind maha jÄEtakse, siis sa oled mahajÄEtu.
teema on muidugi püstitatud väga hea nurga alt. juhul, kui kõne all on kellegi teise suhe, siis lisaks sellele, et ma ei pea kumbagi poolt automaatselt ohvriks, ei arva ma ka, et üks osapooltest peaks tingimata olema süüdi. sellised asjad on ikka asjaosaliste omavaheline teema, kui just ei ole mingi vägivaldne juhtum või midagi sellist. siis on juba keerulisem, kui üks pooltest vajab füüsilist või vaimset abi.
6.
nipitiri | juuni 5, 2007, 1:11 p.l.
mhmhh…:)
7.
notsu | juuni 5, 2007, 1:11 p.l.
Üks “mahajäetud naise” stereotüübi allikas võib olla see, kui pärast lahkuminekut jäävad lapsed täiega naise ülal pidada ja siis on naisel kole vaene elada. Ma tean mõnda tuttavat, kelle mees on minema läinud varsti peale laste sündi või selle peale, kui naine ei olnud nõus aborti tegema.
8.
Muidumeez | juuni 5, 2007, 1:37 p.l.
Mul läks naine oma kursusekaaslase juurde kohe peale ülkiooli lõpetamist. Seega, mind jäeti maha. Kuna mul ei old autot ja korterit. Kursavennal olid mõlemad.
Mitu aastat elasid koos. Said lapsegi. Enam ei ela ammu koos.
9.
Kati | juuni 5, 2007, 1:46 p.l.
õigus, abele, aitäh.
10.
otsija | juuni 7, 2007, 8:48 p.l.
Üks pool enamasti ongi ohver. Ainult et iial ei tea, KUMB pool.
Ja liiga sageli mõlemad.