Tüdrukutele kohased mänguasjad. Inspiratsioon Hanrahani soorollijutust.

Punane Hanrahan, andesta, aga see paneb küsima, millega Sa ise mängisid… nukkudega? kastanimunade ja tammetõrudega? klotsidega? tankidega? Küsib Nipitiri Arni juures.

Nojah, ma pole küll ei Punane ega Hanrahan aga ma jäin seepeale lihtsalt mõttes, et millega mina siis mängisin. 

Kõige esimesena mäletan ma pöörast klotsivaimustust. Mul oli neid palju, selliseid klassikalisi puust, osad piklikud, et saaks silluseid teha. Ehitasin neist andunult maju, losse, linnakuid. Hooned püstitasin miskipärast alati vanemate voodi ette ja ei lubanud ei ära lõhkuda. Igatahes mäletan selgesti, kuidas kord hilja asutuse peolt saabunud isa kolinaga ja vandudes mu klotsilinnakusse koperdas ja kukkus.  

Ehitamismaania käis ka suvel õues. Ainult et siis ma rajasin kättesattuvast (lilled, puuoksad, sammal, kivid jms) pigem aedu, parke ja maastikke. Maju markeerisid tavaliselt käbid. 

Ehitamise järgmine faas oli sisekujunduslik. Sisustasin kapisahtlitesse mänguloomadele tube. Ikka et tikutopsist sai diivan ja kommipabereist vaibad – kardinad.  

Nõndaks, nüüd ütlesin ma “mänguloomad.” Nendega ma peamiselt mängisingi. Igaühel oli kindel iseloom ja sotsiaalsed suhted teistega. Näiteks oli mul selline peen ja pips Proua Orav, kellel kais ikka külas Vova Jänes. Nad jõid siis koos teed ja rääkisid ilmaasju, et mis te, kulla proua, ka sellest ja tollest arvate. 

Mingit aega mängisin ma selliseid sotsiaalse võrgustiku mänge ka šampoonipudelitega. See oli siis, kui isa tõi kuskilt väljamaalt (Tšehhist vist) selliseid värvilisi šampoone, millest osad olid tšellokujulistes ja osad kandilistes pudelites. Need esimesed olid siis minu mängumaailmas naised ja teised mehed.  

Nukkudega seevastu ei osanud ma sugugi mängida. Võtsin paar korda riidest lahti ja panin paar korda riidesse. Igav oli ja sinnapaika asi jäi. 

Nukuvankri mangusin enesele sellegipoolest, sest kõigil nagu oli. Paraku täitis see oma algfunktsiooni ka nii paar päeva. Siis ma eemaldasin sujuvalt ülemise osa, järgi jäi vaid ratastega karkass, mis sobis ideaalselt autoks või tõllaks, sõltuvalt sellest kui ajaloolis-romantiliseks mäng kiskus. 

Mis otse soorollimängudesse puutub, siis, jah, printsessi ma olen ikka mänginud, ilu pärast või nii. Aga et printsessid, sunnikud, reeglina peale vangitornis istumise või kosilaste ootamise midagi mõistlikku ei tee, sai prints-lohetapja rollis lõppeks ikka vist rohkem oldud. 

Muide, veel asjade juurde tagasi tulles, üks mu lemmikmänguasi oli kaleidoskoop. Tegelikult on siiani, sest üht, mis on Paides alles, käin ma ikka aegajalt keerutamas-vaatamas. Hirmsasti tahtsin ma ka mänguraudteed, millest raamatutes kirjutati. Aga ei saanud, sest minu lapsepõlves sellist asja meie poodides polnudki. Aga ma luban ikka, et ükskord ma selle endale veel ostan, kui raha üle jääb.

Ja veel – ma ei tea, kas see päris mänguna kirja läheb, aga mulle hirmsasti meeldis kerida end raamatutoa diivanile, võtta riiulist esimene ettejuhtuv trükis ning siis selle lehti pöörates hoopis mingeid oma lugusid jutustada. Aegajalt rääkisin neid teistele ka. Siis vanaema muretses, et õpib veel laps valetama, kui sellist räägib, mida raamatus kirjas ei seisa. Eks ta ole nüüd…

Kuidas ma piinlikkusest punastasin

Millal teie viimati tundsite, et piinlikkusest punastate? Minuga juhtus see igal juhul eile. 

Üritasin õppida eksamiks ja olla valmis produtseerima täpselt viisteist minutit teoreetilist teksti. Noh, et oleks ikka mull ja ilus ja ümar ja vältaks just ettenähtud aja, otsustasin endale seda juttu valjul häälel rääkida.

Et töölt kõik lahkunud olid, tõmbasin toaukse kinni ja hakkasin peale.  Formuleerisin just umbes selliseid lauseid nagu: “Et kaubaga ei ole kõik niisama lihtne, märkas esimesena saksa filosoof Karl Marx…khm…filosoof ja majandusteadlane …khm, äkki siiski filosoofist piisab, khm… saksa filosoof …ta väitis, et kaup on teoloogiline ja …eee…müstiline …müstiline ….”

Ja siis tuli koristaja.  Oi, ta silmad olid suured. Mõistetav ka, eks ta ole meie toas igasugu asju näinud, pidu ja homeeriliselt naervaid inimesi ja hiljapeale jäänuid diivanil magamas, aga et tšikk omaette räägib, oli tallegi uudne. Pärast mõtlesin, et oleks pidanud käbelt telefonitoru haarama ja kõnet simuleerima.

Aga et eksam? Ei, selle pärast ei pea punastama. “A” sain ja see, miks ja kuidas, on peaaegu omaette lugu. Ainult ahjualusele võin nii kodeeritud tekstina öelda, et sülgasin küll suhu, nagu sa soovitasid. (;