Tüdrukutele kohased mänguasjad. Inspiratsioon Hanrahani soorollijutust.

juuni 6, 2007 at 11:38 e.l. 12 kommentaari

Punane Hanrahan, andesta, aga see paneb küsima, millega Sa ise mängisid… nukkudega? kastanimunade ja tammetõrudega? klotsidega? tankidega? Küsib Nipitiri Arni juures.

Nojah, ma pole küll ei Punane ega Hanrahan aga ma jäin seepeale lihtsalt mõttes, et millega mina siis mängisin. 

Kõige esimesena mäletan ma pöörast klotsivaimustust. Mul oli neid palju, selliseid klassikalisi puust, osad piklikud, et saaks silluseid teha. Ehitasin neist andunult maju, losse, linnakuid. Hooned püstitasin miskipärast alati vanemate voodi ette ja ei lubanud ei ära lõhkuda. Igatahes mäletan selgesti, kuidas kord hilja asutuse peolt saabunud isa kolinaga ja vandudes mu klotsilinnakusse koperdas ja kukkus.  

Ehitamismaania käis ka suvel õues. Ainult et siis ma rajasin kättesattuvast (lilled, puuoksad, sammal, kivid jms) pigem aedu, parke ja maastikke. Maju markeerisid tavaliselt käbid. 

Ehitamise järgmine faas oli sisekujunduslik. Sisustasin kapisahtlitesse mänguloomadele tube. Ikka et tikutopsist sai diivan ja kommipabereist vaibad – kardinad.  

Nõndaks, nüüd ütlesin ma “mänguloomad.” Nendega ma peamiselt mängisingi. Igaühel oli kindel iseloom ja sotsiaalsed suhted teistega. Näiteks oli mul selline peen ja pips Proua Orav, kellel kais ikka külas Vova Jänes. Nad jõid siis koos teed ja rääkisid ilmaasju, et mis te, kulla proua, ka sellest ja tollest arvate. 

Mingit aega mängisin ma selliseid sotsiaalse võrgustiku mänge ka šampoonipudelitega. See oli siis, kui isa tõi kuskilt väljamaalt (Tšehhist vist) selliseid värvilisi šampoone, millest osad olid tšellokujulistes ja osad kandilistes pudelites. Need esimesed olid siis minu mängumaailmas naised ja teised mehed.  

Nukkudega seevastu ei osanud ma sugugi mängida. Võtsin paar korda riidest lahti ja panin paar korda riidesse. Igav oli ja sinnapaika asi jäi. 

Nukuvankri mangusin enesele sellegipoolest, sest kõigil nagu oli. Paraku täitis see oma algfunktsiooni ka nii paar päeva. Siis ma eemaldasin sujuvalt ülemise osa, järgi jäi vaid ratastega karkass, mis sobis ideaalselt autoks või tõllaks, sõltuvalt sellest kui ajaloolis-romantiliseks mäng kiskus. 

Mis otse soorollimängudesse puutub, siis, jah, printsessi ma olen ikka mänginud, ilu pärast või nii. Aga et printsessid, sunnikud, reeglina peale vangitornis istumise või kosilaste ootamise midagi mõistlikku ei tee, sai prints-lohetapja rollis lõppeks ikka vist rohkem oldud. 

Muide, veel asjade juurde tagasi tulles, üks mu lemmikmänguasi oli kaleidoskoop. Tegelikult on siiani, sest üht, mis on Paides alles, käin ma ikka aegajalt keerutamas-vaatamas. Hirmsasti tahtsin ma ka mänguraudteed, millest raamatutes kirjutati. Aga ei saanud, sest minu lapsepõlves sellist asja meie poodides polnudki. Aga ma luban ikka, et ükskord ma selle endale veel ostan, kui raha üle jääb.

Ja veel – ma ei tea, kas see päris mänguna kirja läheb, aga mulle hirmsasti meeldis kerida end raamatutoa diivanile, võtta riiulist esimene ettejuhtuv trükis ning siis selle lehti pöörates hoopis mingeid oma lugusid jutustada. Aegajalt rääkisin neid teistele ka. Siis vanaema muretses, et õpib veel laps valetama, kui sellist räägib, mida raamatus kirjas ei seisa. Eks ta ole nüüd…

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), feministi nurgake.

Kuidas ma piinlikkusest punastasin Suudlemine on (homode puhul) amoraalne, või mis ?

12 kommentaari Add your own

  • 1. nipitiri  |  juuni 6, 2007, 12:52 p.l.

    kaleidoskoop on minu lemmik ka…:)

    aga nukkudega ma mängisin küll…

    Vasta
  • 2. Kati  |  juuni 6, 2007, 1:00 p.l.

    kaleidoskoop ongi raudselt üks maailma parimaid asju. muide, seebimullipuhuja on ka lahe.

    Vasta
  • 3. nipitiri  |  juuni 6, 2007, 1:05 p.l.

    mhmhh…:)
    mu lemmikpilt oma poistest on aias seebimullidega…

    Vasta
  • 4. Karikate Emand  |  juuni 6, 2007, 2:38 p.l.

    Olen ka kaleidoskoobi-armastaja.

    Oma lapsele olen üle kolme aasta otsinud päris klaaspeeglite ja klaasitükkidega kaleidoskoopi, aga mänguasjad on ohutusnõuetele vastavaks kohandatud ja klaasitükkidega kaleidoskoope enam ei müüda. Peeglite asemel on hõbepaber ja värviliste klaasitükkide asemel on plastmassitükid.
    Vahe on väga suur ja kurb.

    Vasta
  • 5. Kati  |  juuni 6, 2007, 2:48 p.l.

    aga mul on veel klaasitükiline alles. õnnelik mina.

    Vasta
  • 6. Metsapiiga  |  juuni 6, 2007, 7:51 p.l.

    Mulle meeldisid need ajakirjad, kust sai pabernukke välja lõikuda ning garderoobi sinnajuurde samuti. Nukud jäid must maha pisut moonutatult… lõikasin neil juukseid, suhu sai auk tehtud, kust siis vett sisse valasin ja jalgevahele samuti, et mähkmed ikka päriselt märjaks läheksid. See ümmargune jublakas, mis piiksuvat häält tegi – nojah, selle urgitsesin tavaliselt samuti ja kuni metallkeeleni lahti. Rohkem armastasin liikumismänge, puude otsa onnide ehitamist jms.

    Vasta
  • 7. Metsapiiga  |  juuni 6, 2007, 7:54 p.l.

    Mulle meeldisid need ajakirjad, kust sai pabernukke välja lõikuda ning garderoobi sinnajuurde samuti. Nukud jäid must maha pisut moonutatult… lõikasin neil juukseid, suhu sai auk tehtud, kust siis vett sisse valasin ja jalgevahele samuti, et mähkmed ikka päriselt märjaks läheksid. See ümmargune jublakas, mis piiksuvat häält tegi – nojah, selle urgitsesin tavaliselt samuti välja ja kuni metallkeeleni lahti. Rohkem armastasin liikumismänge, puude otsa onnide ehitamist jms.

    Vasta
  • 8. tiiauspaikka  |  juuni 6, 2007, 8:14 p.l.

    kati, see kõik millest sa kirjutasid oli ju iluslapsepõlve fantaasia maailm. sellepärast meist on tulnud nii hakkajad ja oskajad, et me lapsepõlves fantaseerisime. tänapäeva vanemad toovad kahjuks lastele kätte valmis maailma.
    nii ei oskagi tüdrukud enam kommipaberist värvilisi sõrmuseid keerutada ega lepalehtedest pannil lesta praadida.
    kurb.
    nüüdsete laste suurim mänguasja armee on pärit Mcdonaldsi lasteeine kingitustest, mida hirmasti tahetakse, aga mlilelga ei mängita. ja üle-üldse, lapsed tahavad asju, aga nad ei mängi nendega. ikka ja jälle peab olema midagi uut.

    ja vanemad, ei taha olla halvad ja ei jaksa kuulata lapse nuttu, pigem avavad rahakoti. kes õpetaks ütlema “ei” ?!

    Vasta
  • 9. Siiri  |  juuni 6, 2007, 10:09 p.l.

    Mina ka tahtsin omale raudteed. Nüüd lõpuks siis saingi, nii umbes 30 aastat hiljem 🙂 http://reeedenewyork.blogspot.com/search/label/M%C3%A4nguasjad
    Ja kaleidoskoop oli nii ilus…. Võibolla meil siin müüakse päris klaasist kaleidoskoope, kui kool läbi saab, lähen linna pealt otsima. Pabernukke müüakse küll sadu variante.
    Mäletan, et me mängisime naabritüdrukuga vahel Armastust, mis tähendas, et tema oli Agnes ja mina olin Iskra (kuna me ei teadnud Eve Kivi nime “Viimses reliikvias”, siis valisime nimeks Iskra) ja naabripoiss oli Gabriel, aga naabripoiss ise ei saanud kunagi teada, et tema oli Gabriel. Mäng seisnes selles, et olime vaheldumisi sünnitaja rollis – nukk käis kleidi alla kõhu peale ja siis oli haiglasse minek, kus nukk ilusasti sündis ja vastne ema sai küpsist “Kosmose” marmelaadiga. Vahel mõtlesime, et kuidas tegelikult laps naisele kõhtu saab ja siis mõtlesime välja, et kui naine väga soovib last, siis ta muudkui soovib endamisi, et palun tahan last ja siis hakkabki maimuke kõhus kasvama.
    Kui naabritüdruk ära kolis, siis hakkasin rohkem puude otsas ja järve ääres mängimas käima ja mänguasju seal vaja polnudki.

    Vasta
  • 10. Kati  |  juuni 7, 2007, 7:51 e.l.

    siiri, ma olen kade, kade, kade. ma taha kaaaaaaa.

    tiia, mul on ses mänguasjaloos lootust. mu sõbratari laps, kes on peaaegu et minu oma ka, sest ma olen teda üsna palju hoidnud-kasvatanud, põdes ka massilist mäkdonaldismi, kuni ühel hetkel otsustas täiesti iseseisvalt, et see kõik on halb, nõme ja keskkonnavaenulik. ja enam nagu ei tahagi neid kuradima lasteeineid ja asju.

    Vasta
  • 11. otsija  |  juuni 7, 2007, 8:44 p.l.

    Mänguraudtee… Meenub üks õhtu, kui töölt koju tulin ja avastasin oma meespere mööda tuba ringi roomamas. Nii poisid kui isa. Kõik vaibad olid nurka lükatud ja üle terve toa lookles… raudtee. Isa ehitas ja poisid sõitsid, värvilisi vaguneid oli terve tuba täis. Selgus, et naabritele olid rootslased külla tulnud ja lahked inimesed kinkisid igale õues mängivale lapsele kokkupandava raudtee koos rongikomplektiga. Kuna aga õues sattusid mängima kolm vennnakest, tuli sel moel meie peresse kolm komplekti.
    Pärast ütles isa, et ta on kogu lapsepõlve unistanud sellisest mänguraudteest ja nüüd lõpuks täiskasvanuna sai ta sellega terve päeva mängida!

    Kui ma enda lapsepõlve meenutan, siis minu tubaseks lemmikmänguks olid paberist nukud. Ma joonistasin neid ise. Riided, mida neile selga vahetada sai, joonistasin samuti ise. Neist nukkudest tekkisid terved perekonnad – osad olid ühe pere õed ja vennad, teised naabripere omad jne. Ja ma mõtlesin igasuguseid lugusid välja, nad sattusid igasugustesse seiklustesse ja nendega juhtus igasuguseid imelisi asju. Põhiliselt ma selles mängus vist fantaasiamaailmas elasingi.
    Natuke suuremana hakkasin ma neid lugusid üles kirjutama. Köitsin ja illustreerisin ja… Neist isetehtud raamatutest alles pole vist enam ühtegi.

    Vasta
  • 12. Glinski  |  märts 4, 2017, 1:29 p.l.

    Great internet site you’ve right here.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

juuni 2007
E T K N R L P
« mai   juuli »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

%d bloggers like this: