Mida valge mees õigupoolest kardab?

Iga kord kui ma kuulen, kuidas igasugu peded ja mudakoonud, feministid jms teevad muudkui propagandat ja valge mees tuleb vähemuseks kuulutada, tundub mulle, et see valge mees on väga hirmul. Ta kardab kohe koledasti, aga mida ometi?

Minu meelest on valget mees palju, valgel mehel on reeglina töökohti ja valgel mehel on raha ja naisi ikka ka on. Valge mees ei saa tänaval tappa, sest ta on valge mees. Valge mees ei pea mõtlema, kuidas ta räägib oma sõpradele ja sugulastele, et ta on juhtumisi valge heteromees. Valge mees ei pea häbenema, kui talle naine tööle külla tuleb. Ja valge mees ei pea selgitama, et ta on ikkagi täitsa normaalne inimene, mis siis, et poliitik, mitte köögikata.

Miks ta siis koguaeg hirmust võpatab ja kiunatab, kui keegi kuskil piiksub, et mõni temast erinev eksemplar (naine, mustanahaline, homo vms) tohib ka ellu jääda?

Minu kõrvale kõlab see umbes nii nagu kurdaks võilill, et on diskrimineerimine kui kassikäpp kaitse alla võetakse. Võilill pole siin, muide, kröömigi halvustav võrdlus, see mu lapsepõlve lemmiklill koguni. Lihtsalt, teda ju on palju ja kuhugi ta ei kao.

Niisiis, kas mõni valge mees seletaks mulle ära, mida ta õieti kardab? Enne aga lugege ka Liisa Pasti ja Jaano Martinit.

PS Jaano Martin kurdab, et Liisa ei paku konkreetseid lahendusi. Aga võib olla algabki vahel asjade lahendamine/lahenemine sellest, et me räägime ausalt, kuidas lood on ja küsime, kuidas nad võiksid olla?