Minu hing kiidab lindu!

I believe in the bird almighty,      

Mysterious are its ways.

In this burning morning

The almighty bird

Appears to me and twitters.

What is it? My own desire?

My soul does magnify the bird

And my spirit rejoices in flight.

I´d never like to say: “There is no bird.”

So I hope the bird almighty

Will never leave the earth.

And my desire will stay.

This burning morning

There´s only twittering

Calming twittering

Twittering

Calming 

Maarja Kangro tekst Tõnu Kõrvitsa kantaadile “The Almigthy Bird.” Muusikat ennast ma kahjuks kuidagi jagada ei saa (kes Türil kevadfestivalitasid, need kuulsid, ja teised kuulevad ehk ka kunagi), kuid tekst isegi oli nii nunnu, et ei suutnud jagamata jätta.

Mis muud oskan ma öelda, kui et kiitkem lindu, sest tema on ilus ja tema vidin kestab igavesti. (: 

Kel vaja, siis siin on ka autori enese tõlge.

Ma usun kõigevägevamasse lindu,

kummalised on tema teed.

Sel põleval hommikul

ilmutab kõigevägevam lind

end mulle ja sädistab.

Mis see on? Minu enese iha?

Minu hing kiidab lindu

ja mu vaim hõiskab lennus

Ma ei tahaks kunagi öelda: “Lindu ei ole.”

Niisiis loodan ma, et kõigevägevam lind

ei lahku maa pealt kunagi.

Ja mu iha jääb siia.

See põlev hommik

on üksnes sädin

rahunemine sädin

sädin

rahunemine