Milleks mässata? Ja kuidas?

Järgneval mõttekäigul on mitu lähtepunkti.  

1. “ühiskondlik närv on olemas, aga mu meelest on mul õigus mitte võidelda…,” ütleb nipitiri siin kommentaarides.
2. Kristjani G8 lugu Kaheksandas mais ja selle loo kommentaarid
3. Roy Strideri G8 lugu tänases Päevalehes ja selle ametlikud (st toimetuse tellitud) ja mitteametlikud (st lugejate kirjutatud) kommentaarid

Esiteks, miks ja kas üldse maailmas millegi eest võidelda või mässata (kui keegi just seda sõna näha soovib)? Vahest oleks mõistlikum istuda ahju taga, ajada oma asju ja leppida maailmaga nagu see on. Peaasi, et kuidagi ellu jääb. 

Sellega ei tahaks ma nõus olla. Kipun arvama, et kui inimesel on midagi millega ta ei ole rahul, midagi, mida saaks ja peaks tegema paremini, midagi, mida ta oskaks inimsõbralikumaks ja ideaalilähedasemaks muuta, siis ta suisa peab võimalust mööda tegutsema, vähemalt oma arvamuse välja ütlema. Igavesti vaikiv, igavesti konformne meenutab enam selgrootut kui inimest. Ses mõttes on teatav kriitika ja vastuhakk (taas “mäss”, kui soovite) peaaegu inimese kohustus inimesena (jah, ma tean, kõlab küll suureliselt, aga siiski). 

Niisiis, ma tegelikult ei küsi, miks mässata. Aga ma küsin (olen küsinud pikka aega), kuidas mässata? Mis viisil öelda oma sõnumit nõnda, et see jõuaks kohale, mitte ei häälestaks kuulajaid kõneleja vastu? Vägivallaga pääseb pildile, vägivald meediale meeldib, muu ei müü, öeldakse, põhjendamaks, miks mõnede seltskondade mõned arvamusavaldused kasvavad lõhkumiseks ja laamendamiseks. Eks ta ole.

Samas, vägivallaga saab küll pildile, aga see mis välja paistab ongi ainult seesama vägivald. Head ideed jäävad selle varju. Sa võid olla kõigil maailma helendavatel teleekraanidel, aga sa oledki seal kui märatsev pätt. Ja miks sellise mõtteid peaks arvestama? Kui järele mõelda, siis ega ma isegi tahaks kuulata neid, kes mu aknaid lõhuvad või, hullem veel, mõne mu lähedase kannatama panevad.  

Sestap ma arvan, et kui tahta öelda midagigi mõistlikku, ei ole vägivald kuidagi kohane lahendus. Jah, seda on kerge provotseerida. Jah, see, et sind koheldakse ette kui pätti, et politsei on valmis sind peksma, ajab vihale. Ometi, ei ole hea mõte siis käitudagi nagu pätt. Pealegi, väide, et politseivägivald muudab meeleavaldajate vägivallatsemise mõistetavaks, on kahjuks hõlpsalt pööratav ka niipidi, et meeleavaldajate märatsemine muudab politsei vägivallatsemise mõistetavamaks. Õigustades vägivalda ühel moel, anname me põhimõtteliselt võimaluse leida õigustusi ka teise poole samasugustele tegudele, arvan ma. 

Teisalt, kust läheb vägivalla piir? Mis on ja mis ei ole vägivald? Lõhkumine ja kaklemine kindlasti on. Aga teede blokeerimine nagu nüüdsama Rostockis? Ma peaaegu ütleksin, et ega seegi väga hea mõte pole. Et see piirneb vägagi seaduserikkumisega ja võib suure osa inimesi taas mingite “mässavate ullikeste” vastu mitte poolt häälestada.  

Aga jah, peaaegu ütleksin, mitte absoluutselt. Sest mulle meenus, et mullu suvel ei sõitnud üks teatav mürgitanker Paldiski sadamast välja ainult seetõttu, et Greenpeace´i kamp selle pikema jututa blokeeris. Eesti võimud hakkasid end liigutama alles siis kui Greenpeace väga ebamugava järjekindlusega paigale jäi. Kui nad poleks seda teinud, sõitnuks laev kuhu tahes, ja meri oleks olnud surnuaed. Võib olla kusagil Aafrika rannal aga võib olla peaaegu mu oma maja taga. Niisiis, kellegi seaduserikkumine päästis kellegi elud. 

Ja kui ma nüüd väga hoolega oma emotsioone kuulan, ütlevad need, et teede blokeerimine Rostockis on mulle kuidagi võõrastav ja pigem eemaletõukav aga surmatankeri blokeerimine oli igati õige tegu. Et kuskil siin vahel on piir. Ja see ei ole sellest, et üks sündmus toimus geograafiliselt kaugel ja teine lähedal.

Ratsionaalselt ei oska ma seda piiri praegu paraku kirjeldada-märkida. Kui keegi viitsib siinkohal kaasa mõelda ja arutleda, olen tänulik.