Naisteajakirja ooperiarvustus – lollus kuubis ja õõvastavad soorollid

Värske ajakiri Naised on otsustanud kallile lugejale ooperit tutvustada. Täpsemalt on ohvriks Estonia “Wallenberg”. Mina igatahes ei tea, kas tunda vahkviha või naerust põrandal püherdada. Tsiteerin säravamaid mõtteid ja ei suuda hoiduda omalt poolt kommenteerimast.

“…ooper räägib aga pigem ühiskonnast, üksikinimese suutmatusest suuri süsteeme muuta ja muust sellisest, millest mehed omavahel õlle kõrvale kõnelda armastavad.”

Ahah, et siis selline õlleooper õllefilosoofile jah. Oookei.

“..me ei saagi aru, kas ta kaotab või võidab. Aga ju see polegi oluline, sest sageli ongi meestel eesmärgi poole pürgimine olulisem protsessi nautimisest.”

Halastust. MIDA, ta küll seal niiviisi nautis? Vene vangilaagrit äkki? Või oli tal passitembeldamismaania?

“Seega, saada mees sõbraga ooperisse, või mine ise kaasa, kui tahad saada kinnitust faktile, et tegelikult pole selline ainult sinu mees, tegu on globaalse tendentsiga.”

Ahsoo, iga mees on Wallenberg, igamehewallenberg. Vahva.

Üldiselt saan ma selle mula alltekstina muidugi teada, et naine ei mõtle teatavatest asjades isegi mitte õlle kõrvale, et mees on mingi naljakas siplev tulnukas kuskilt õllefilosoofide planeedilt ja et kui ooperis pole romantilist liini, ei sünni naistel seda vaadata.

Hea ikka, et kõrvalleheküljel öeldakse, Nukuteatri “Romeo ja Juulia” olla ilus kurva lõpuga lugu ja seega paras naistele ja noortele vaadata.

Ma saan, mõistagi, aru, et see ajakiri on meelelahutuseks, mitte kultuurileht, aga ikkagi, kui lolli juttu saab/võib ometi ajada? Ja miks ajakiri, mis väidab, et tema sihtgrupp on targad naised, kelle maailma soovitakse veel omalt poolt avardada, kultiveerib täie mõnuga maailma kõige nõmedamaid ja äraleierdatumaid soorolle.

Möh?