Miks katoliiklased prostitutsiooni propageerivad?

Härrased Rässa ja Raukas olevat teinud õppefilmi, mis propageerib prostitutsiooni, kirjutab Postimees.

Ma saan aru, et prostitutsioonile on laias laastus kaks võimalikku vaatenurka, tinglikult skandinaavia ja hollandi versioon.

Neist esimene näeb prostituuti ohvrina, väidab, et prostitutsiooniga kaasneb muudki kriminaalset (inimkaubandus, narkoäri, rahapesu, vägivallatsemine) ning peab lahenduseks prostitutsiooni keelustamist.

Teine vaatenurk on, et keha müümine on vaba valik, mida ei peaks keelama, ning et just keelustamine, mis asja põranda alla ajab, soodustab prostitutsiooni ja eelnimetatud kuriteoliikide sõbralikku kooseksisteerimist, jättes pealegi prostituudi seadusliku kaitseta. Lahendus olla hoopis legaliseerimine.

Saan ka aru, et iseenesest tuleks rääkida mõlemist arusaamast, kui need kord olemas on, et sünniks arutelu või nii. Ehk on siis ka hea, et mõni dokumentalist selle teise seisukoha lahata võtab.

Ometi, ma ei usu, et on hea mõte vormistada see lastele õppefilmiks. Tegelikult ma arvan, et see on ikka päris halb, et mitte öelda küüniline mõte.

Mis mind aga täiesti hämmastama paneb, on, et härrad Rässa ja Raukas on minu teada mõlemad tublid katoliiklased. Kuidas nad küll enda jaoks põhjendavad, miks neil on vaja prostitutsiooni propageerida? Moraaliteoloogilisi seisukohti on muidugi küll kui kirjuid koeri, aga ma tahaksin teada, milline neist sellise teo heaks kiidab?

Pahed kaunistavad elu

Olete te kunagi mõelnud kui paljus koosneb meie kultuuriruum pisikestest pahedest? Kohv, sigaretid, naps – ei ole naljalt raamatut või filmi, kust need läbi ei libiseks. Pole elusituatsiooni, mida nad diskreetselt ei tunnistaks.

Sigaretid, mis tõmmatakse üksindusest või selle peletamiseks, talveöös, köögilaua taga. Või need, mis tõmmatakse koos. Voodiveerel näiteks. Need, mis tähendavad kirglikku vestlust (aga me vaidlesime hommikuni), vennalikku lähedust (kuule, teeme ühe suitsu).

Sigaretid, millega keskendudakse (veel üks suits, siis ma võtan selle asja ette) ja need, millega lõõgastutakse (ah, nüüd kulub küll suits ära). Need, millega kakeldakse, need, millega lepitakse. Need, millesse surrakse või millega surrakse (veel viimane suits). Sõnaga, elu. Täisvärvides.

Või kohv. Terehommikustkohv, pühapäevakohv, kontorikohv, ilusaõhtukohv, lõunapausikohv, külaskäigukohv, teelolemiskohv bensiinijaamades hilisõhtul või varahommikul.

Must kohv, koorekohv. Ärritav, nauditav, lõhnav. Rahustav.

Märk hoolimisest (tahad, ma keedan sulle kohvi), boheemlusest (tema kümme pesemata kohvitassi lauaserval), pingest (ma seisan veel ainult kohvi najal püsti), jagamisest (joome kohvi ja räägime, eks).

Või võtkem alkohol. Kuidas oleks valss šampanjata, Remarque kalvadoseta, Jerofejev viinata, kamin ja lumesadu portveinita? Võimatu, sõbrad võimatu!

Seda kõike ja natuke veel mõtlesin, olles ometi kord korralikult ära vaadanud selle imearmsa filmi ja taibanud ühtäkki, et ma poleks selle ilust kriipsugi mõistnud, kui ma ei teaks, kuidas maitsevad sigaretid ja kohv või Mahler šampanjaga.

Tjah, ma usun, mõned pahed kaunistavad elu ja inimest ning liigne vooruslikkus on saatanast. Eksju, armsad?