Asjad lähevad metsikuks

Tegelikult läksime me Vanamehega jalutama. Lihtsalt ja siivsalt. Kõigest tuulepargini. Paraku nägin mina mingit võsavaherada ja arvasin, et proovime seda. Et suur tee on igav ja kuidas sa ikka nalja saad kui ise ei tee. Eks siis saigi.

Tee osutus kombinatsiooniks võssakasvanud raudteetammist, punkrite varemetest ja mingist savilögase ja vesise põhajaga moodustisest, mis kraavi jaoks oli nagu liiga sügav ja augu jaoks liiga lõputupikk. Seega ma ei teagi, kuidas teda kutsuda. Igatahes liikuda tuli peamiselt mööda selle asjanduse üsna järsku serva.

Jalutamisest sai, jumal paraku, ronimine, pugemine, hüppamine ja libisemine. Ikka üle põõsaste ja nende alt ja vajuvat kruusa mööda jne, jne, jne.

Lõpuks, tuulikute juures, oli mul küll hetkeks tunne, et ma oleksin nõus kokku kasvama maa ja sellesinatse rohuga, milles ma mõnuga lebasklesin.

Praegu ma muidugi juba arvan, et tsivilisatsioon on ka tore. Näiteks sooja vee, jäätise ja „Kännukuke“ näol.

Nüüd viin küll lapsed holokaustimuuseumi

Hommikune Postimees kargab mulle näkku uudisega eestikeelse natsilasteraamatu levitamisest.

Võikusest võdisema võtab küll. Paraku, harimatute, väiklaste, kurjade, luulude ja komplekside all kannatavate mölakate suud ei ole iial võimalik sulgeda. Vähemalt mitte lõplikult sulgeda ja mitte nii, et sealjuures veel endal inimeseks ja demokraadiks jääda õnnestuks.

Järelikult ei saa kaitseks nii rõveda propaganda eest teha muud kui vastupropagandat kõneldes, kuidas asjad pärismaailmas tegelikult on või olid. Rääkida enne, kui mingi sitt netist või mujalt nendeni jõuab?

Ehk peaksin ma kibekähku võtma vähemalt selle lapse, kes on nagu poolenisti mu enda oma, ja tema sõbrad ka ning viima nad lähimasse holokaustimuuseumi? Kus meil selline ongi, Leedus?