Miks on inimesed kadedad?

Arni küsib siin, miks inimesed kadedad on ja pöördesse lähevad, kui mõtlevad, kuidas keegi teinegi nende teenitud raha eest mõne hüve võib saada. Minul on üks selle teemaga seonduv teooria, mille järgi pole inimesed mitte kadedad, vaid hirmul, et neil enestel läheb sitasti.

Fassaadid, muidugi, on meil ilusad ja läikivad. Nende järgi on kõik kõige paremas korras. Mõned aastad tagasi, kui ma Ärielu tarvis Eesti Panga poistega kõnelesin, ütlesid nad, et jälgivad ikka igasugu uuringuid ja küsitlusi ja on pehmeltöeldes mures eestlaste ülioptimistlike tulevikukujutelmade pärast.

Eestlane uskuvat nimelt, et elu läheb tõusvas joones, majandus kasvab lõputult ja nad ise saavad aina paremat tööd ja suuremat palka. Tagasilööke ei tule või kui, siis kusagil kaugel või halvemal juhul ehk naabrimehel, aga minuga ei juhtu midagi, väitvat peaaegu kõik.

Paraku võib selle särava optimismi taga tegelikult luurata hirm ja ebakindlus. Kartus, et võib olla siiski, siiski olen mina homme töötu, kodutu, näljas ja paljas. Aga see on kole väljavaade ja sellest tuleb kuidagi üle saada.

Üks võimalus ongi siis jagada inimesed kaheks. Meieks, kes me oleme tublid, töökad, ettevõtlikud ja usinad, saame alati hakkama ja ei jää kunagi hätta, ja nendeks, kes on laisad, lollid, tööpõlgurid, harimatud, kuradi luuserid ja küllaga ära teeninud oma koha prügimäel.

Eraldusjoon meie ja nende vahel on selge, tugev ja ületamatu. See on kaasasündinud, see on jumalik ettemääratus. Ettevõtlikkus on sünnipärane pühadus, luuserlus sünnipärane patt. Patusest ei saa püha, pühast ei saa patust.

Meie ei ole kaotajad. Ja me ei taha kaotajaid ehk patuseid näha. Kadugu meie silma alt, et nad ei häiriks ega hirmutaks meid meie rikkalikus pühaduses. Ja aitama me neid ei pea, sest nad on ise süüdi. Peavad olema, sest kui ei oleks, siis võiksime ehk siiski ka meie nendesarnasteks … Ei! Ei saa olla!

Seepärast siis minnaksegi alati pöördesse, kui kellegi käsi justkui sirutub saama osa meie panusest. See käsi meenutab ainuüksi oma olemasoluga liiga valusalt maailma ebaturvalist külge.

Muide, see mõte tekkis mul esmakordselt kunagi bussis, kus minu lähikonda sattusid üks suurte kottidega prügimäereidilt tulev kodutu ja naaritsakasukas tädi. Tädi pistis kodutu kallal tänitama, miks too seal bussis haiseb ja kas ta vähemalt pead ei võiks ära pesta ja ärgu püüdkugi öelda, et pesemata peas on riik ja ühiskond süüdi.

Kodutu ei püüdnudki suurt midagi öelda, aga minul viskas kopa ette. Küsisin, miks armuline arvab, et inimene, kel pole kuskil elada ega midagi viisakat süüa, peaks just tema rõõmuks pead pesema ja kus ta peaks seda tegema. Et kas Ülemiste järv sobiks äkki?

Prouakene jäi hämmastunult vait ja siis ma vaatsin teda tema naaritsakasukas ja ometi bussis mitte limusiinis (seega vast mitte kõige jõukamal järjel) ja mulle tundus, et selle inimese silmis on puhas hirm. Hirm olla ise selle kottidega vanamehe positsioonis ja kange vajadus enda paremust valjuhäälselt rõhutada.

Sel hetkel hakkas mul sest tädist hale. Ja mul on tänapäevalgi hale neist, kes kramplikult oma suutäit valvavad ja seda lõrinal kaitsevad. Ju nad ei ole piisavalt tugevad, et midagi jagada.