Kuhu mu muinasjutt kadus? Tooge tagasi!

 “Mis see praegu aknast välja lendas,” uurib natuke enam kui nelja-aastane jõmpsikas.

“Sinu tehtud seebimull,” vastan mina.

“Hobune, loomulikult,” kostab tema pead vangutades. “Loomulikult” öeldakse sellise tunderõhuga, et ma pean pea füüsiliselt mõistma, kui loll ma olen kui mingist niisama mullist kõnelen. Ja siis järgnevad hobusele juba tõllad ja mis kõik veel.  

“Eks igaüks on selles vanuses kunagi olnud,” arvab sõber, kellele ma juhtumit meilis kirjeldan.

On jah. Ma mäletan küll, kuidas ma õhtust õhtusse jutustasin enesele aknal istudes lugu sellest, kuidas tänavalatern on äraeksinud Täheprintsess, kes peab kuidagi oma täheilma tagasi saama. Kuidas täpselt, ma enam ei mäleta.  

Aga mäletan hoopis, kuidas kaminas hõõguvaist sütest said linnad ja maastikud ja tuldpurskavate lõugadega lohed, kuidas roosteplekid vannitoa laes olid loomad ja templijäljend diivani all oli terve paneelmajade rajoon tuledest säravate akendega, keset vaipa aga oli hoopiski saar ja vaiba servad olid siis mõistagi meri.  

Jah, ja kus see lokkav fantaasia siis nüüd on? Miks on vaip nüüd peaasjalikult vaip ja seebimullid, ehkki ilusakesed, ikkagi eeskätt seebimullid? Kuhu said minu printsessid, tõllad ja lohed? Tahan neid tagasi!  Kohepraegu! 

Eks ma muidugi tegelikult mõistan, et oma täiskasvanuelus me jääksime hätta, kui igal sammul tuleks pähe mingi muinasjutt ja täiega fantastilised seosed. Me ei saa ju jääda iga põõsa juurde seisma, et uurida, kes seal elab vms. Edasi tuleb minna, asju tuleb teha. Vist. 

Aga laste juures, ma arvan, on see pidurdamatu fantaasia ikkagi üks parimaid asju üldse. Ja, oi, mind teeb kurjaks, kui keegi üritab seda kuidagi varakult piirata ja raamidesse suruda.

Ma olen kuri keemiaõpetaja peale, kes siis, kui lapsed hõikasid: “See on nagu koer,” vastas turtsudes: “Ei ole koer, on molekulimudel.” Ja ma olen kuri vanaemale, kes siis, kui laps laulis (keelepiire katsetades) saapaautost, mis sõidab saapapoodi, tõttas kohe parandama: “Kingapoodi, ütle ometi kingapoodi.”  

Eriti õudne aga tundub mulle see kasvatusteaduslik sekt, mis usub, et igasugune fantaseerimine teeb lapsele halba, hea on vaid kiire kohanemine ratsionaalse pärismaailmaga. Nii ei kuule nende vanemate võsukesed mitte haldjatest või lohedest vaid õpivad juba pisikesena ütlema ainult asjalikke asju. Näiteks: ”See on auto armatuurlaud, aga see on aktsiapakk.”

Mu kunstnikust sõbrataril paluti sellise asjalikkusdrilli jaoks kunagi pilte joonistada ja asjalikke sõnu juurde kirjutada. Tema keeldus, öeldes, et tal kukub sihukest asja tehes käsi küljest ära.

 Ei saa salata, ma täitsa mõistan teda. Ja ennast sean nüüd samuti aknale seebimulle tegema. Neid, millest praeguseks on nelja-aastase käsitluses saanud võistlevad sportlased.