Kuhu mu muinasjutt kadus? Tooge tagasi!

juuni 26, 2007 at 12:16 p.l. 13 kommentaari

 “Mis see praegu aknast välja lendas,” uurib natuke enam kui nelja-aastane jõmpsikas.

“Sinu tehtud seebimull,” vastan mina.

“Hobune, loomulikult,” kostab tema pead vangutades. “Loomulikult” öeldakse sellise tunderõhuga, et ma pean pea füüsiliselt mõistma, kui loll ma olen kui mingist niisama mullist kõnelen. Ja siis järgnevad hobusele juba tõllad ja mis kõik veel.  

“Eks igaüks on selles vanuses kunagi olnud,” arvab sõber, kellele ma juhtumit meilis kirjeldan.

On jah. Ma mäletan küll, kuidas ma õhtust õhtusse jutustasin enesele aknal istudes lugu sellest, kuidas tänavalatern on äraeksinud Täheprintsess, kes peab kuidagi oma täheilma tagasi saama. Kuidas täpselt, ma enam ei mäleta.  

Aga mäletan hoopis, kuidas kaminas hõõguvaist sütest said linnad ja maastikud ja tuldpurskavate lõugadega lohed, kuidas roosteplekid vannitoa laes olid loomad ja templijäljend diivani all oli terve paneelmajade rajoon tuledest säravate akendega, keset vaipa aga oli hoopiski saar ja vaiba servad olid siis mõistagi meri.  

Jah, ja kus see lokkav fantaasia siis nüüd on? Miks on vaip nüüd peaasjalikult vaip ja seebimullid, ehkki ilusakesed, ikkagi eeskätt seebimullid? Kuhu said minu printsessid, tõllad ja lohed? Tahan neid tagasi!  Kohepraegu! 

Eks ma muidugi tegelikult mõistan, et oma täiskasvanuelus me jääksime hätta, kui igal sammul tuleks pähe mingi muinasjutt ja täiega fantastilised seosed. Me ei saa ju jääda iga põõsa juurde seisma, et uurida, kes seal elab vms. Edasi tuleb minna, asju tuleb teha. Vist. 

Aga laste juures, ma arvan, on see pidurdamatu fantaasia ikkagi üks parimaid asju üldse. Ja, oi, mind teeb kurjaks, kui keegi üritab seda kuidagi varakult piirata ja raamidesse suruda.

Ma olen kuri keemiaõpetaja peale, kes siis, kui lapsed hõikasid: “See on nagu koer,” vastas turtsudes: “Ei ole koer, on molekulimudel.” Ja ma olen kuri vanaemale, kes siis, kui laps laulis (keelepiire katsetades) saapaautost, mis sõidab saapapoodi, tõttas kohe parandama: “Kingapoodi, ütle ometi kingapoodi.”  

Eriti õudne aga tundub mulle see kasvatusteaduslik sekt, mis usub, et igasugune fantaseerimine teeb lapsele halba, hea on vaid kiire kohanemine ratsionaalse pärismaailmaga. Nii ei kuule nende vanemate võsukesed mitte haldjatest või lohedest vaid õpivad juba pisikesena ütlema ainult asjalikke asju. Näiteks: ”See on auto armatuurlaud, aga see on aktsiapakk.”

Mu kunstnikust sõbrataril paluti sellise asjalikkusdrilli jaoks kunagi pilte joonistada ja asjalikke sõnu juurde kirjutada. Tema keeldus, öeldes, et tal kukub sihukest asja tehes käsi küljest ära.

 Ei saa salata, ma täitsa mõistan teda. Ja ennast sean nüüd samuti aknale seebimulle tegema. Neid, millest praeguseks on nelja-aastase käsitluses saanud võistlevad sportlased.

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Mütoloogiatest ehk nõiamoor jääb nõiamooriks Spiooni ABC ehk FBI = KGB

13 kommentaari Add your own

  • 1. Larko  |  juuni 26, 2007, 12:28 p.l.

    Ise kuulutasin aknast välja piiludes lipuvarda suureks kartulinuiaks. 🙂

    Vasta
  • 2. Kati  |  juuni 26, 2007, 12:44 p.l.

    Kah lahe 🙂

    Vasta
  • 3. libarott  |  juuni 26, 2007, 1:53 p.l.

    Ma väitsin mööda lauget kurvi rohelise-mullakarvatriibulisest (külviread olid näha, noh) orasepõllust mööda sõites: “Näe, kõrvits tantsib!” Suurtel oli juhe ikka nii koos, et…
    Külviread paistsid justkui keskele kokku jooksvat (nagu rohelise kõrvitsa triibud varre kohale) ja kurvi pidi sõites tundus, nagu kogu kupatus keerleks – nii see kõrvits tantsiski, aga oleks _siis_ osanud asja lahti seletada… 😀

    Vasta
  • 4. otsija  |  juuni 26, 2007, 4:47 p.l.

    Ma tahan ka tagasi. Ja küsin endalt, miks tuleb edasi minna. Kas seepärast, et täiskasvanud peavad tingimata kuskile edasi minema?
    Mina igatahes otsustasin nüüd minna sinna, kus aeg käib teistmoodi, kus igas põõsas on kellegi kodu, rohus elavad maasikahaldjad ja puude otsas kiiguvad kuu tütred. Ja mitte ükski inimene ei tea mulle sinna järele tulla.

    Vasta
  • 5. Kati  |  juuni 26, 2007, 6:29 p.l.

    libarott,
    mina väitsin väiksena, kui tuisuga autos juhtusin olema, et sajab astrit. tuisulumi nimelt moodustab vastu auto esiklaasi midagi, mis tõesti meenutab hiiglaslikku astriõit.

    Vasta
  • 6. ahaa  |  juuni 26, 2007, 9:32 p.l.

    haa! mõned täiskasvanud arvavad koguni, et päkapikke pole olemas ja muid taolisi rumalusi. mde… aga seal… seal tammede ja mändide all, kus on .. noh, kus see pliidikuma ja punaste käpikutega tegelased – seal elavad haldjad! ausalt!

    Vasta
  • 7. Muinasjuttude kadumine « Ramloffi teine kodu  |  juuni 27, 2007, 6:46 e.l.

    […] Kati kirjutab oma blogis lapse muinasjutumaailmast ja sellest, kui palju me kaotame, kui meis kaob lapse võime näha […]

    Vasta
  • 8. Oudekki  |  juuni 27, 2007, 12:34 p.l.

    Heeh, aga mina oskasin enne kuuendat eluaastat ütelda nii seda, et “see on auto armatuurlaud” kui mängida, et seesama armatuurlaud on hiiglaslik kõrb, üle mille minnes heinapepredest inimesed endast viimase välja panid.

    Muinasjutud ja pärismaailm ei välista teineteist vaid täiendavad. Selles mõttes ma olen sinuga nõus, et fantaasiat ei tohi piirata, aga fantaasia ja mitte-fantaasia vahe tuleb ka mingil hetkel selgeks saada.

    Mina jutustan endale siiamaani niisamamoodi jutte nagu viiesena. Ja kujutan ette, millised inimesed mingites majades elavad ja nii edasi. Aga see ei takista mul teadmast kuidas nende aktsiapakkidega ikka on.

    Vasta
  • 9. Kati  |  juuni 27, 2007, 12:51 p.l.

    ega ei välistagi.

    aga see seltskond, kellest mina kirjutasin pmst keelab muinasjuttude rääkimise ära, sest need, kui kasutud luiskelood halvendavat lapse tulevast konkurentsivõimet.

    see on mu meelest küll kole.

    reaalsuse ja fantaasia vahe saab ilmselt ka igaüks ise vaikselt selgeks. pole mina veel näinud last, kes varem või hiljem ei avastaks, kuidas lood jõuluvana ja isa saabaste suhtega on. 🙂

    Vasta
  • 10. taliesintoomas  |  juuni 27, 2007, 1:08 p.l.

    Ehh, kui mina pisike olin, oli mul terve plejaad väljamõeldud sõpru – kes olid juhtumisi kassid. Hiljem kadusid ära.

    Peale selle, kunstiajalooõpetaja andis meile, abiturientidele ellu kaasa kaks asja.
    Esiteks: ainuke asi, mis on inetu, on lollus.
    Ja teiseks: “Kui te kunagi saate ühe imiku. Ja see võib täitsa juhtuda, et te selle imiku saate. Ja kui see imik hakkab teil joonistama kassi ja teie teete talle abiks piirjooned ette ning kui see imik värvib seda kassi ja läheb piirjoontest üle, siis te EI tõsta kisa et joonista siit seest.
    Sest see ei ole joonestamine, see on fantaasia. ”
    -umbkaudne tsitaat, õpetaja Hommik-

    Vasta
  • 11. Kati  |  juuni 27, 2007, 1:17 p.l.

    aamen selle õpetaja jutu peale.
    ma olen elus näinud palju mudilasi, kellele on õpetatud, et joonistama peab täpselt ja ilusti ja äratuntavaid asju ja kes on siis õnnetud, et nemad ei oska. mina näitan neile siis tavaliselt abstraktseid ekspressioniste ja ütlen, et need täitsa mittekorralikud asjandused ripuvad maailma kuulsates kunstimuuseumites ja maksavad megapalju raha.

    Vasta
  • 12. notsu  |  juuni 27, 2007, 8:24 p.l.

    Mulle tuli kõigepealt meelde, et kui koolis oli igav, siis vaatasin ma prilliklaaside siseküljelt oma ripsmete peegeldust ja kujutasin ette, et see on rohi mere ääres ja ma vaatan sealt läbi taevast. Järgmiseks tuli ette, miks ma seda vanemast peast pole teinud: ei ole kunagi nii igav kui koolis.

    Vasta
  • 13. Sakinah  |  juuni 29, 2007, 9:54 e.l.

    Lapse fantaasiast on hästi kirjutatud Panso raamatus “Naljakas inimene”, ehk siis hakklihamasina mängimist kirjeldatud.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

juuni 2007
E T K N R L P
« mai   juuli »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

%d bloggers like this: